Ehkki koolis püütakse järjekindlalt õpilastele sisendada, et kõik aastaajad on omamoodi head ja meie kliimas vajalikud, eelistavad inimesed erinevatel põhjustel just üht või teist aastaaega. Meile on omane parasvöötmele iseloomulik looduse aastaring, millest ei saa üle ega ümber füsioloogilises, sotsiaalses ega emotsionaalses plaanis.
Minu sesoonsed eelistused on vanusega mõnevõrra muutunud.
Lapsena armastasin ja ootasin väga kevadet. Kevad oli kaua mu lemmik aastaaeg. Ilmselt sellepärast, et olen kevadel sündinud – milline laps siis sünnipäeva ei ootaks!? Kevadised päevad, mil sai paksud vammused (paksud mantlid, sallid, mütsi, villased sokid- kindad ja karupüksid) kappi jätta ja õhema riidega hilisõhtuni väljas joosta, olid otsekui noorte varssade pääsemine koplisse. Esimesed sinililled, piibelehed, kullerkupud, nurmenukud ja võililled ootasid korjamist, jalgratas kuurist väljatoomist. Toominga ja sirelilõhn tekitasid mingi seletamatu ootusärevuse.
Teiseks aastaajaliseks eelistuseks oli sügis. Olin aktiivne laps, selline rahmeldis, mulle meeldis koolis käia ja suve lõpus sai kannatamatult loetud päevi kooli alguseni. Eriline rituaal oli algavaks kooliaastaks uute õpikute toomine. Tavaliselt lugesin ma juba esimesel õhtul kirjanduse, ajaloo ja mõned teisedki õpikud kaanest kaaneni läbi. Teine oodatud käik oli raamatupoodi. Sealt sai tagasi tuldud erutavalt lõhnava paki vastsete vihikute, kaustikute, plastikust raamatu- ja vihikukaante, päeviku, joonlaua, erinevate kirjutusvahendite ja veel mitmete vajalike koolitarvetega. Küllap oleks rahakotile kasulikum mõndagi eelmise aasta koolitarvet kasutada, aga uus oli ikkagi uus – hoolimata kasinast materiaalsest olukorrast kannatas ema kogu ostuarve vaikselt välja.
Suvi oli armas aastaaeg, aga hoolimata pakatavast suurest vabadusest polnud ta mu lemmik. Mu eakaaslased meenutavad peenarde rohimisel veedetud tüütuid, kuid kohustuslikke tunde. Mul polnud küll erilist kõplamise sundust, aga oma suvine rist oli siiski kanda. Heledanahalisena pidin olema pidevalt hoolas ja jälgima, et päike mulle liiga ei teeks. Pikem poolpaljalt väljas, iseäranis mere ääres viibimine tasus end kohe karmilt kätte: punetav ja valutav ihu, raviotstarbeline hapukoor sulas vereval nahal ning pakkus ajutist leevendust.
Talv oli tänu kehalise kasvatuse tundidele lausa vihatud aastaaeg. Ma olen mingil seletamatul põhjusel suusatamises ja uisutamises üdini andetu. Aga just suuskadele ja uiskudele suruti meid koolis talviti järjekindlalt. Oma olemuselt olin vilgas tüdruk, aga suusatamises õnnestus mul järjekindlalt teistest üüratu maa maha jääda. Mu käed ja jalad liikusid lihtsalt sünkroonselt valesti ja see ei lihtsustanud suuskadel edasijõudmist. Sama äbarik olin ma ka uiskude. Ma käisin vist viiendas või kuuendas klassis, kui meie noorepoolne meesõpetaja võttis endale ülesandeks teha mulle selgeks, et uisutamine on suur lust ja lõbu. Merele “uisutamine” kulges perioodilise kukkumisega, aga siiski visas tempos edasiliikumisega, ent tagasiteeks olid vaesed jalad niivõrd väsinud, et päästev rannaäär teosammul ligines. Õpetaja, väsinud ootamisest ja käega löönud selgitamisest kuivõrd lihtne on uisutamine, otsustas mind tasakaalu hoidmisel aidata. Aga hoolimata, et olin väike tüdrukunääps, oli minu tasakaalutus tema tahtmisest võimsam – tõmbasin ka õpetaja istuli/ selili/ külili. Pool tagasiteest aelesime koos jääl, jõudes koolimajja piinlikusest punetavad, kukkumisest valutavate liigestega.
Aeg on teinud mu eelistustesse teatud korrektiivid.
Viimasel ajal armastan ma suve. Mulle meeldivad päikesest rambed päevad, hommikused pikad magamised ja hilisöised tunnid raamatute ja iseendaga, rohked suvised kohtumised ja lõputu vabadus teha seda, mida just arvad ja sellises järjekorras kui õigeks pead.
Kevad on minu eriala inimestele suhteliselt kiire ja närviline aeg. Ent looduse järk- järguline ärkamine ning teadmine, et kõik kaunis on ees, teevad kevade hurmavaks.
Aasta- aastalt olen õppinud talve üha enam nautima. Tuleb lähtuda inimlikust tarkusest: pole halba ilma, on ebasobivad riided. Eriline mõnu on istuda soojas toas, kui akna taga vihiseb lumetuisk. Meie perele on olnud eriliseks ajaks jõulud. See on vaikne endasse vaatamise aeg, ruttamise ja rabistamiseta. Kena kui ilmataat boonuseks lisab lumise karge ilma. Sel aastal lühendab taas talve nädalane ärakadumine soojusesse.
Sügisega seostub eelkõige pimedus, lõõtsuv tuul, madal ja hall taevas, hommikune udu, mahakukkunud lehed, pori ning …kool. Kuigi on kena näha jälle suve jooksul pikemaks veninud laste tuttavaid nägusid, toob see kaasa rõske sisekliima: tööl on külm ja kodus on külm, pesu kuivatamiseks tuleb tabada hetki. Sajab, sajab, sajab… On väidetud, et sügis on tagasivaatamise ja mediatiivse pilguheitmise aastaaeg. Sügisel tunnen sagedamini meeleolumuutusi, ängistust, nukrameelsust ja väsimust. Mind ärritavad sügises sellised naeruväärsed pisiasjad nagu ei- tea- kust parvedena ilmunud äädikakärbsed ja ärkamiseks ootamatult hämarad hommikud.
Üks on kindel – looduse rütmide otsene või kaudne mõju ja aastaaegade vaheldumise kõigutamatu rutiin saadab inimesi erinevalt.
Karukell, kurvameelsuse rohi 