Inimene on üks pagana rahulolematu olend. Ikka on põhjusi nurisemiseks. Kevadel ei jõudnud seda vihmaihaluse hala ära kuulata: liiga kuiv, põuane ja tuuline ilm hukutavat kogu saagi. Arvan, et meie kliima on nagunii kolmandik aastast külm ja kõle, need kolm kuud võiks ju vähegi soojemad ja kuivemad olla.
Vingujatel vedas täiega – hakkaski sadama. Ilusat suveilma jätkus loetud päevadeks.
Meie tiik, mis nägi kogu suve välja porise lohu moodi, on viimase poole nädalaga täitunud otsekui oleks vanake Hottabõtš salasoovi sosistades oma habemekarva pooleks tõmmanud. Nüüd näeb Hilba majaümbrus välja nagu oleks Kalevipoja ema seal mitu päeva oma hiigelleina nutmas käinud. Mu vaesed kevadel ostetud istikud on vaid poole meetri kaugusel veest. Veel… Nagu karikakramäng: vesi jõuab istikuteni, vesi ei jõua istikuteni…
Kehvakesele külmale kevadele ja jahedale vihmaselt nohusele suvele jätkuks poleks ju palju tahetud paluda pisut sooja päikselist sügist, või kuidas?
Karukell, kurvameelsuse rohi 