Pliiatsi kaks otsa

Olen oma blogis püüdnud järjekindlalt hoiduda kirjutamast asjadest, mis võiksid kedagi otseselt riivata või kellelegi haiget teha, samuti vältida olulisi hinnanguid andmast. See muidugi ei tähenda, et ma kõigega alati nõus oleksin.

Tänagi ei asu ma kellegagi opositsiooni, vaid püüan lihtsalt mõtelda pisut teises suunas.

Eelmisel nädalal ei leidunud vist meediaväljaannet, mis poleks rääkinud- kirjutanud Soome koolitulistamisest. Arutleti, kas muidu nii turvalisena tunduvas riigis pole mitte liiga lihtne relva hankida, kas  kooli turvameetmed pole mitte liiga leebed või on juhtunus kaudselt süüdi vägivaldsusele õhutav muusika ja actionfilmid.

Olen näinud/ kogenud lähemalt või kaugemalt, räigemalt või leebemalt igasuguseid koolikiusamise liike: alluv – ülemust ja ülemus – alluvat, õpetaja – õpilast ja õpetaja – õpilast, rääkimata siis õpilastevahelisest üksteise verbaalsest või lausa füüsilisest kiusamisest.

Ma ei püüa väita, et juhtunud sündmus pole traagiline või seda saaks kuidagigi õigustada. Aga… see on siiski ühekülgselt käsitletud probleem. Miks keegi ei võta pikemalt vaevaks sünteesida, miks see noor mees ikkagi nii käitus, mis teda selleni viis?  Kas võis olla, et temasse oli settinud palju kihte haigetsaamisi mõnitamiste, alavääristamiste või halvastiütlemiste pärast, kibestumisi ja enese mahasalgamist koolis ja/ või kodus, kuni see lihtsalt ühel hetkel ebanormaalsel kombel plahvatusliku väljapääsu leidis? (Ära virise! Pole sul viga midagi! Sa oled ise süüdi! Mehed ei nuta! Saavad teised hakkama, saad sina ka! Miks sinuga kogu aeg midagi juhtub? Miks sa ei ole nagu teised normaalne? Jne, jne.) Millal solvangute hulk ületas taluvuse ja sallivuse kontsentratsiooni?

Kunagi pihtis üks mu tuttav, välimuselt õbluke ja alati leebe naine, et ükskord pärast järjekordset abikaasa alandustetulva ja füüsilist vägivalda oleks ta tahtnud mehele lihtsalt noa selga lüüa ja seda täispöörde keerata. Ma olen absoluutselt igasuguse vägivalla eitaja, aga sel hetkel sain ma tast suurepäraselt aru. Nii juhtubki, et naistevanglasse satuvad naised, kes aastaid alandamist taluvad ja kel ühel hetkel lihtsalt kannatustekarikas triiki täis saab. Siis on nad ühiskonnale lihtsalt näitlik õppematerjal vägivaldsusest.

Ma olen oma väikest ahastavat last palunud olla kiusajatega mõistev, kannatlik ja leebe; piinlik küll, isegi heitnud talle ette, et ta võiks end muuta ning ise olla sõbralikum. Mäletan, kuidas omal ajal manitsesid tuttavad pärast järjekordse sinise silmaaluse saamist mu ema käituma õigesti, otsima süüd omaenda käitumises ja väljaütlemistes (a´la kunagi pole vaid üks pool süüdi, küllap sa ikka ise ka midagi valesti tegid, et ta sind lõi).

Igal pliiatsil on kaks otsa, igal probleemil on mitu tõde. Sõltub ainult vaatenurgast, eksole.

Miks me analüüsime tagajärgi, aga keeldume nägemast põhjusi? Kardan, et seni kui põhjuseid leidub, tuleb leppida meil ka tagajärgedega.

Kas tunned Eesti kultuuritegelasi?*

Jüri oli Mõisas, Anne Veskis ja eemal Loopis Uuno Evet Kividega. Samal ajal kui Rein Langil oli, läks Jaan omapead Krossi sõitma, sinna põllu peale, kus Ellen Niitis. Eemalt Võsast filmis Peeter, kuidas Tõnu Karguga tuli, Kalevi Kruus käes ja jõi Hillari Kohvi. Tõnis Mäe otsas Noolis Erki Reeta Linnast. Anu läks Jaani Kirsipuud Saagima ja Mart Juuris Jüri Tamme välja, hiljem Meelis Ladus kõik riita. Kui Maarja-Liis oli Ilusaks joodud, julges ka Marju Kuudist välja tulla.

Siim Kallas selle peale juurde, kui Rein hõiskas, et Otsasson. Kui Mart uue Laariga tuli, oli Lennartil Meri juba põlvini. Pidu oli täies hoos – Virge Naeris, Tõnu Kilkas ja Anu Sääris edasi-tagasi. Aga Maria tahtis, et teda Rahule jäetaks ja andis Henrile Laksu vastu pead. Heiti Hääletas Mardi poole Sallu, sest Heli oli Läätsed ära kaotanud. Kaie aga Kõrbes unistas, et oleks Peetriga Oja ääres…

 

*Kes küll selliseid asju viitsib välja mõtelda?

Elagu teaduse ja tehnika revolutsioon!

Tänane postitus tuleb taas natuke nostalgiamaiguline.

Tänapäeva lapsed sünnivad piltlikult öeldes mobiiltelefon käes, iPod peas ja mälupulk ümber randme. Kaasaja teadus ja tehnika kihutavad seitsmepenikoormasaabastega. Igapäevases elus on selliseid asju, millest veel paarkümmend aastat tagasi unistadagi ei osanud, ent mille puudumine reaalsuses teeks elu keeruliseks.

Mis juhtuks, kui ühel kenal päeval kaoks korraga telekapult lootusetult ära? Televisiooninautlejal on võimalus käia edasi- tagasi diivani ja teleka vahet, et manuaalselt vahetada kanaleid/ reguleerida heli tugevust/ lülitada teler sisse – välja, aga see poleks kuigi mugav. Ent mitte just väga ammu oli aeg, mil sellisest elektroonilisest saavutusest unistadagi ei osanud. Nagu näiteks ka mobiiltelefonist.

Praegu tundub, et see oli väga hallil ja ammusel ajal, kui ühikast koju Saaremaale helistamiseks oli vaja: kõigepealt osta kaugekõnekviitung -> tellida kaugejaama kaudu kõne -> olla kõigepealt ühika ainsa telefoni kasutamiseks järjekorras -> seejärel igavikuna tunduv aeg kõne ootel ning viimaks makstud minutite (tavaliselt kolm või viis minutit) jooksul vuristada emale ette umbes kahe nädala elu- olu. Või hilisõhtusel ajal paaniliselt oodata Velvo kojutulekut, end hirmust üha üles kruttides: järsku on midagi juhtunud? Kuidagi turvaline on vajutada kiirvalikuna tuttavale klahvile ja rääkida, rõõmustada, nördida, kurjustada või teada saada – ja kohe.

Ma isegi ei mäleta, millal ma viimase kirja saatsin. Mitte teate, postkaardi või mõne õpilase konkursitöö, vaid päris ehtsa käsitsi kirjutatud, ümbrikusse pistetud (kolmnurk lakutud- kleebitud) ja postkasti pistetud kirja. E- post, messinger ja Skype on suhtlemise niivõrd lihtsaks ja kiireks teinud, et kirja käsitsi kirjutamine tundub praegu lausa kiviajast pärit kombena. Pärast ekoolile üleminekut on arvutist saanud hädavajalik töövahend. Aga mitte ainult. Me ei ole juba paar aastat tellinud ajalehti, sest neid on lihtne ja odavam lugeda Internetist. Rääkimata siis erineva info otsimise võimalustest või sellesama poolavaliku päeviku pidamisest. Ei, arvutita ei kujuta elu enam kuidagi ette.

Esimese automaatpesumasina ostsime umbes kaksteist aastat tagasi. See, kuidas me  neljakesi  tõsihardunult vaatasime  esimest trumlis keerlevat masinatäit pesu, tundub tagantjärele mõeldes ikka päris koomiline. Me võisime enne automaatpesumasina ilmumist Marjega koos kuulutada välja pesupäeva. Vahe oli lihtsalt selles, et temal oli ka samas toad koristatud ja peenrad rohitud, kui mina ikka veel väänasin, loputasin, väänasin, loputasin…

Enam ei kujuta ette elu digikaamarata – ta pesitseb alaliselt mu käekotis ja ootab oma hetki. Tüdrukute fotoalbumeid sirvides on nende lapsepõlvest periood, kui nad on piltidel ilmselgelt ehmunud ja ärevuses. Meil polnud fotoaparaati ja mingigi mälestuse jäädvustamiseks tuli kutsuda koju fotograaf või võtta ette tüütu käik fotoateljeesse. Kui tänapäeval saavad juba paariaastased aru kaamera otstarbest ja eksponeerivad end erinevates poosides, siis võib toonasest võõrast aparaadiga inimesest või sähvivast välklambist tulenevast hirmust aru saada. Alates Laura esimesest koolisügisest hakkasid albumid järjest kiiremini täituma – ostsime esimese fotoaparaadi. Ja siiski tuli ette halbu üllatusi: ebakvaliteetse või valgustatud filmirulli süül läksid kaduma mitmed väärtuslikud mälestused nagu ka lihtsalt äpardunud kaadrid, mis ilmnesid alles filmi ilmutamisel või fotode tegemisel.

Tegelikult võiks ülistada veel tervet hulka kodustatud abimehi. Või laulda hosiannat teaduse ja tehnika arengule.

Hommikune sõltuvus

Kes vähegi varahommikul telekat on juhtunud näppima, sellele on võib- olla pilk peale jäänud ka toredale multikale Pingust, ta perest, sõperadest ja lõunapooluse kogukonnast. Paar hommikut – ja juba ongi tõsine sõltuvus. Lihtsalt hea lahe hommikune algus.

Kõik lood pingviinipoiss Pingust, tema pisut lihtsameelsest, aga heasüdamlikust isast, armsast väikevennast,  toimekast emast ja vallatust hülgest sõbrast on lihtsad, samas armsad ja mis peamine – üdini vägivallatud. Kõige rohkem naudin ma selle multika tegelaste vahelist verbaalset suhtlemist. See on kummaline segapudikeel, millest saab vaevata aru igas vanuses vaataja. Eriti naljakas on see, kuidas pingviinid pahandades nokki torutavad: Nokk- noook!

Ei meeldi

Psühholoogid väidavad, et ootamatute hirmude põhjustajateks on minevikust pärit erinevad ebameeldivad mälestused. Kunagised üleelamised ja vapustused ei kao jäljetult kuhugile. Nad ootavad ajus oma aega ja kerkivad siis järsku kusagilt üles. Ning siis toimub plahvatus, mida nimetatakse foobiaks.

Ma ei arva, et ma mingi eriline foobik oleksin, aga ilmas on väga palju asju, mis mulle ei meeldi, mida ma ei salli või lausa vihkan.

Ma kardan, et minu lähedaste kallite inimestega midagi halba juhtub. Kardan neid kaotada, kas õnnetusjuhtumi või haiguse läbi.

Ma kardan üldiselt kõrgusi. Isegi telekast kõrgustest allavaatamine paneb mul pea ringi käima. Kolmanda korruse rõdu on minu kõrgusetaluvuse viimane piir. Norra serpentiinidel sõites suutsin muretult bussis ringijalutavate inimeste peale lausa häält tõsta. Sildade ületamisel püüan mitte alla vaadata ja kõndida võimalikult keskel.

Mulle ei meeldi sugugi äike. Seda hirmu võimendab sunnitud vaikus: telekas kinni, muusikakeskus kinni, pesumasin ei tööta; selle vaikuse ja pimendamise taustal kostuv kõu on eriti vastik. Õnneks pole mul äikesega (ptüi- ptüi- ptüi!) kehvi kogemusi, kui välja arvata üks kasutamiskõlbmatuks muutunud odav seinatelefon. See on väga lihtsameelne arusaam, aga mulle tundub, et alumisel korrusel on äikesega pisut julgem olla kui alumisel. 

Ma väldin võimalusel pimedust. Pimedusest olen ma juba ühes postitusest pikemalt kirjutanud. Kodune pimedus on armas, aga võõrsil, võõras linnas, pimedas metsas – see pole just kõige parem kombinatsioon.

Mulle ei meeldi, kui mu üle seltskonnas pahatahtlikult ja avalikult naerdakse. Kellele ikka meeldiks? See paneb mind ennast tundma alaväärtuslikuna ja tekitab ebakindlust. Selliste alandamise eriliigiga tegeleb kindel rühm inimesi: alatud, ise ebakindlad, pahatahtlikud ja loomult arad.

Ma võdistan end vastikusest, kui ma leian vaibalt või põrandalt kellegi küüne. Ja ehkki mu korraarmastus on võtnud vahel piiritu, siis muu prahile ma nii tundlik pole. Küüntes on midagi intiimset ja räpast.

Ma ei salli vägivalda: nii verbaalset kui ka kehalist. Usun, et kõik asjad siin maailmas on selgeks räägitavad, inimene on ju sotsiaalne olend. Sellepärast ei vaata ma igasuguseid löömafilme. Aga kui siiski filmis jõhkrust ette tuleb, panen eriti räigetel- pinevatel kohtadel silmad ja kõrvad kinni. Vahel jääb seetõttu mõnigi asi arusaamatust ja vajab üleseletamist.

Mulle ei meeldi rääkida seksist. Laian, et see on kahe (eri soost) inimese vaheline asi ja laienendatult sellest ei arutleta – ka mitte parimate sõpradega.

Vabatahtlikult ei ole ma nõus magama telgis. Korduvad kogemused on tõestnud, et telgis on ikka kas liiga külm või liiga palav, küljealune on kõva ning järgmine päev on justkui pohmeluses. Üle kõige on ikka oma voodi koos sinna kuuluvate aksessuaaridega: suur lai säng, hea lambavillane padi, soe kerge lambavillane tekk ja oma mehe soe selg, mille vastu põske toetades saaks nagu narkoosi – uni tuleb kohe.

Ma eiran üldjuhul haiglatoitu. See on jälle üks põhjendamatu luul, aga sundida ennast ei saa. Tegelikult ei söö ma ka kohtades, kus elementaarne puhtus soovida jätab.

Muidugi on võimalik mõtteviisi muuta – hea tahtmise korral saab vastumeelse kindlasti pärimeelseks mõelda.

Piiks- piiks!

Hommikust õhtuni ketravad telekanalid erinevaid kiirlaenufirmade agressiivseid reklaame. Reklaamid maksavad ilmselt väga palju, aga laenuvõtjate hulk katab tõenäoliselt kuhjaga selle kulutuse.

Krediit, kiirlaen, laen, pant, pandimaja, pandilaen, tagatislaen, hüpoteeklaen – kõik need sõnad ajavad mulle küll õudusjudinad peale.

Minu tutvusringkonnas pole ühtki inimest, kes oleks kiirlaenu võtnud. On küll autode ja põllumajandustehnika liisijaid, ka eluaseme tarbeks või suuremateks ehitus- või renoveerimistöödeks pangalaenu teinuid, aga mitte sms- i teel või mõnest kioskist laenanuid. Või vähemalt nii ma arvan, sest ega laenajad sellega eriti kiitlema kipu.

Ma püüan olla salliv ning uskuda, et ehk on olukordi, kus kiirlaen on ainus väljapääs (kui on edasilükkamatu kulutus ning kohe- kohe on saabumas rikka kauge vanaonu pärandus?). Kiirlaenu saada on teatavasti tõesti kerge ja kiire. Ent tavaelus toimuv näitab, et kui oma sissetulekutega mõistlikult ei käituta, siis selline ränga protsendiga laenamine tulekahju ei kustuta. Nii juhtubki, et sajad hätta sattunud inimesed püüavad kustutada üht kiirlaenu teisega ja langevad üha sügavamale võlaorjusesse. Ega laenu võtmine probleemi ilmselt ei lahenda, vaid aitab probleeme veelgi süvendada. Inimene peaks ennekõike ise hindama, kuivõrd tõenäoliseks ta peab seda, et ta tulevikus suudab endale võetud kohustusi täita. Aga kas ta ka objektiivselt hindab? Mida arvata Delfi foorumis ühest õpilase avalikkusele mõeldud küsimusest: Kas on võimalik kuskilt 15000 eek kiirlaenu võtta, kui kuskil ei tööta?  Hei, armas laps! Kas homme hakkab viiesajaseid sadama või mis?

Kui laenata, siis juba sealt, kust laenuga saab kaasa ka seljakoti – pärast hea sellega ühtlasi kerjama minna, eksole. 🙂

Prrr! Cold as ice

Täna tuleb selline vingumise postitus.

Mu teine nimi võiks väga vabalt Väga Suur Külmavares olla. Vähemalt viimastel aastatel. Võiks ju arvata, et nõuka- aeg on möödas ja otsuseid võetakse vastu inimestest (ja eelkõige lastest) lähtuvast, aga paraku see pole nii. Väljas oli tänase päikesepaistelise ilmaga vaid 9 kraadi sooja, öised termomeetrinäidud kisuvad nulli lähedale, aga hoolimata sellest, et koolimajas on külm nagu põhjanabal, pole kütteperiood veel ikka alanud. Võib- olla oodatakse lund ja tuisku?

Hommikul pole väga vigagi: keha on talletanud koduse rambe soojuse ning esialgu on olla vaid õige pisut vilu. Ent mida aeg edasi, seda rohkem imbub kiviseinte rõske jahedus luudesse- kontidesse. Käed on kohmetud ja kohati tundub, et isegi juuksed külmetavad. Pole ka ime – klassi termomeeter on upitanud end vaevalt 15- pügalani ja üles aitaks seda upitada vaid punasese kolvikesele intensiivne puhumine. Aga tunne on küll selline, et isegi mu hingeõhk on jäine nagu Lumekuningannal.

Lapsed jooksevad vahetunnis nagu süstikud, aga neid ei vaevu keegi keelama. Lootuses, et ehk saavad nii vähegi sooja.

Kesklõunal sülitan kõigile sisekorra eeskirjadele ja lähen vahetan ontlikud kingad saabaste vastu. Aga sellest hoolimata tundub kella neljaks kogu keha üleni härmas olevat.

Kodus võtab sulamine aega. Perioodilised vappekülma hood raputavad veel paar tundi ja jahedust õhkab kui suurest vanast kütmata reheahjust.

Homseks tuleb kasukas, karupüksid, karvamüts välja otsida ja tööl välja näha nagu Winnie Puhh või äkki juhtub siiski ime ja algab kütteperiood? Vägisi tekib kahtlus, et katlamaja saab mõnelt ravimifirmalt pistist gripi- ja külmetusrohtude müügi edendamiseks.

* Tervitan siinkohal Marjet, kes arktilise kliimaga pikki aastaid sinasõber on, külmaimmuunsuse omandanud ja kellele 15 kraadi lõunamaine soojus tundub.

Kuidas rikkaks saada? Nii lihtne see ongi… :))*

Kui te eemaldate selle kirja peale läbilugemist ilma, et edasi saadaks, veedate terve ülejäänud elu vaesuses.

Kuidas raha enda juurde meelitada?

Niisiis – Te sattusite lehele milliander.org, kus on üksikasjalikult seletatud lahti, kuidas raha enda juurde meelitada. Ärge mingil juhul ignoreerige seda lehekülge ja lugege kindlasti lõpuni. Muidu võite jääda ilma sellestki rahast, mis Teil praegu on.

Et teenitud raha armastaks Teie kodu, siis palgapäeval ei tohi raisata mitte sentigi – kogu palk peab ööbima kodus. Mõned iidsed targad soovitavad kanda suurt rahaküpüüri endaga kaasas. Nad kinnitavad, et kui rahatäht “laeb end täis” Teie energiast, siis hakkab raha külge tõmbama. Raha ei saagi olema, kui toas vilistatakse ja toidupurusid pühitakse laualt käega. Naabrile ei tohi laenata leiba ja soola: küllus kolib Teie juurest naabri juurde. Selleks, et rikkus majja tekiks, tuleb hari panna seisma kodus käepideme peale püsti.

Palgakõrgendust on soovitav küsida kolmapäeval. Laenata ei tohi esmaspäeval ja teisipäeval. Võlga ei tagastata reedel. Võlgadega tegeleda ainult hommikuti. Ja üldse: üritage mitte VÕTTA, vaid ANDA laenuks raha; sellega programmeerite raha enda juurde tulema.

Kui panete riided talveks või suveks seisma, siis taskutesse pange kupüüre. Raha ei salli katkiseid taskuid ja puuduvaid nööpe.

MITTE KUNAGI ärge andke ära viimast rahatähte ja senti rahakotist! Kõik rahakupüürid peavad olema rahakotis sirgu ja “näoga Teie poole. Kõige pisemasse rahakoti lahtrisse oleks soovitav panna kolmnurgaks volditud 1 $. Samuti peaks rahakotis olema “õnneraha”: esimene teenitud raha, saadud väga healt inimeselt, hea tehingu tulemus vms. Seda raha ei tohi kunagi ära raisata, see on külluse sümbol. Raha võib solvuda ja enam mitte Teie juurde tulla.

Raha, mis on saadud ebaausal teel, võidetud, leitud või kingitud, ei peaks jääma Teie kätte kauaks. Veel parem kui neid ei pandaks üldse rahakotti. Annetage see raha abivajajaile või raisake ruttu ära.

Kui Te lugesite kõik läbi, siis saite ka aru, et raha on kerge kaotada, kuid ei ole ka keeruline teda ligi meelitada. Selleks, et omada raha, jälgige nõuandeid. Selleks, et raha ligi meelitada, saatke see kiri edasi oma sugulastele ja tuttavatele. Siis hakkab raha ka Teie poole tulema! Rahast tuleb aupaklikult rääkida ja teda armastada, siis armastab ka tema teid.

Kui Te eemaldate selle kirja peale läbi lugemist ilma, et edasi saadaks, veedate terve ülejäänud elu vaesuses. Kui Te saadate kirja vähemalt kahele sõbrale, siis vaesus Teid ei kummita.

Kui saadad kirja: 1 sõbrale – hakkab raha tulema ca´aasta pärast; 3 sõbrale – ca´6 kuu pärast; 5 sõbrale – ca´3 kuu pärast; 6 sõbrale- ca´1 kuu pärast; 7 sõbrale – ca´2 nädala pärast; 8 sõbrale – ća´1 nädala pärast; 9 sõbrale – ca´5 päeva pärast; 10 sõbrale – ca´3 päeva pärast; 12 sõbrale – ca´2 päeva pärast; 15 sõbrale- ca´1 päeva pärast; 21 sõbrale – ca´3 tunni pärast.

Armastage raha ja saage rikkaks!

* naerust põrandal vääneldes. Sain neid ahelkirju päris mitu ja üritan mitu kärbest ühe hoobiga tabada. Nii et iga postituse lugeja aitab kaasa, et õnn (raha) mu õuele kiiremini jõuaks. 🙂

Üks hea vastukiri:

Tere, minu nimi on Basmati Kasaar.
Ma kannatan haruldase ja surmava haiguse, halbade hinnete ja süütunde all, sest ma pole edasi saatnud 50 kuradi miljardit ahelkirja, mille mulle on saatnud inimesed, kes tõesti usuvad, et kui sa saadad need edasi, siis mingi kuradi 6-aastane tüdruk kuskil Arkansases, kellel on suur sünnimärk näo peal, saab küllalt raha kokku kogutud, et see eemaldada lasta enne, kui ta vanemad ta tsirkusesse esinema saadavad.

Kas sa usud tõesti, et Bill Gates annab sulle ja kõigile, kellele sa selle e-maili edasi saadad, 1000 $? Kui loll sa õigupoolest oled? Oooh, aga vaata siit edasi!

Kui sa kerid seda kirja edasi ja soovid midagi, siis mina saan seksida miss Universumiga! Mis kuradi jama!! Ühesõnaga, see kiri on üks suur @!#$ YOU kõigile neile, kellel pole midagi paremat teha, kui mulle tobedaid ahelkirju saata. Võib-olla tõesti tulevad kurjad ahelkirja- päkapikud öösel minu koju ja tapavad mind piinarikkalt selle eest, et ma ei jätkanud ahelat, mille algatas Caesar 5. aastal ja mille tõid meie riiki kääbustest palverändurid ja kui see peab vastu aastani 2005, siis see saab Guinessi rekordite raamatusse kui kõige kauem kestnud täieliku rumaluse näide.

Käigu nad kuradile!

Kui sa midagi edasi saadad, siis see võiks vähegi kuradi meelt lahutav olla. Olen näinud igasuguseid. Saada see 50 oma lähimale sõbrale ja see hale hädapätakas saab 10 senti iga kord, kui 100 inimest täis saab… Ei huvita!

Näita, et sul on vähegi mõistust peas ja mõtle, mida sa tegelikult saad, kui need kirjad edasi saadad. Tõenäoliselt ebapopulaarsust.

AHELKIRJADE 4 PEAMIST TÜÜPI:

Ahelkirja tüüp 1
Keri edasi!

Soovi midagi!!!

Keri edasi!

Ei, päriselt, soovi midagi!!!
Oh ole normaalne, tema küll sind välja ei kutsu!!!

Soovi midagi muud!

Mitte seda, pervert!

OOTA!

Kas polnud lõbus?

Nüüd, et sa ennast süüdi hakkaks tundma, siis tea, mis juhtub. Kõigepealt? Kui sa ei saada seda 5096 inimesele järgmise 5 sekundi jooksul, siis sind visatakse kõrge hoone katuselt alla sõnniku sisse. Päriselt! Sest SEE kiri ei ole välja  mõeldud, see toimib PÄRISELT! Ausalt!

Asi käib nii:  Saada see 1 inimesele:

• Üks inimene vihastab sinu peale, sest sa saatsid talle tobeda ahelkirja.
• Saada see 2-5 inimesele: 2-5 inimest vihastavad sinu peale, sest sa saatsid neile tobeda ahelkirja.
• Saada see 5-10 inimesele: 5-10 inimest vihastavad sinu peale, sest sa saatsid neile tobeda ahelkirja, ja võivad hakata planeerima vandenõud su kõrvaldamiseks.
• Saada see 10-20 inimesele: 10-20 inimest vihastavad sinu peale, sest sa saatsid neile tobeda ahelkirja ja süütavad su maja põlema.

Aitäh! Palju edu!

Ahelkirja tüüp 2

Tere ja aitäh sulle, et loed seda kirja.

Vaata, lugu on nii, et elab üks väike nälgiv poiss Baklaliviatatlaglooshenis, kellel pole käsi, jalgu, vanemaid ega kitsi… Selle väikse poisi elu on võimalik päästa, sest iga kord, kui see kiri edasi saadetakse, annetatakse üks dollar Väikeste Nälgivate Jalutute Käetute Kitsetute Baklaliviatatlagloosheni Poiste Fondi. Ok, ja pea veel meeles, et meil pole absoluutselt mingit võimalust lugeda kokku, mitu korda seda kirja on edasi saadetud, ja et see kõik on tegelikult üks suur BULLSHIT. Niiet ole hea inimene, siruta oma abistav käsi. Saada see kiri 5-le inimesele 47 sekundi jooksul.

Oo, ja veel üks meeldetuletus – kui sa saadad selle kogemata 4-le või 6-le inimesele, siis sa sured koheselt.

Uuesti – aitäh Sulle!

Ahelkirja tüüp 3

Tere!

See ahelkiri sai on liikunud ringi alates aastast 1897. See asjolu on sealjuures väga tähelepanuväärne, sest sel ajal ei olnud üldse e-maili ega palju mõttetuid mehi, kellel midagi paremat teha pole. Igal juhul, tegema peab järgmist… saada see edasi 15 067-le inimesele järgmise 7 minuti jooksul, või sinuga juhtub midagi väga hirmsat, näiteks:
Veider õuduslugu nr.1 Miranda Pinsley läks õhtul koolist koju. Ta oli hiljuti saanud selle kirja ja polnud sellest välja teinud. Ta komistas tänaval, kukkus kanalisatsiooniauku, voolas läbi torude minema suurde jõkke ja seejärel kosest alla. Ta mitte ainult ei lõhnanud imelikult, vaid sai surma. See Võib Juhtuda Sinuga!
Veider õuduslugu nr.2 Dexter Bip, 13-aastane poiss sai selle kirja ja ignoreeris seda. Hiljem samal päeval jäi ta auto alla, ja tema boyfriend jäi ka (hei, mõned inimesed on sedamoodi!). Nad mõlemad surid ja saadeti põrgusse, kus nad peavad igavesti sööma väikseid armsaid kassipoegi.

See Võib Juhtuda Sinuga!!! Pea meeles, sa võid lõpetada nagu Pinsley või Bip. Saada lihtsalt see kiri kõigile nendele luuseritele edasi, keda sa tunned ja kõik saab korda.

Ahelkirja tüüp 4

Nagu sind kotiks, aga siin on üks luuletus, mille ma kirjutasin. Saada see edasi kõigile oma sõpradele.

SÕBRAD

• Sõber on keegi, kes on alati su kõrval.
• Sõber on keegi, kellele sa meeldid, hoolimata sellest, et sa haised, ja su hingeõhk viitab sellele, et oled just söönud kassitoitu.
• Sõber on keegi, kellele sa meeldid hoolimata sellest, et sa oled kuradima inetu.
• Sõber on keegi, kes aitab, kui sa oled ennast täis oksendanud.
• Sõber on keegi, kes jääb sinu juurde terveks ööks, kui sa hädaldad oma labase, mannetu elu üle.
• Sõber on keegi, kes teeskleb, et sa talle meeldid, kuigi arvab tegelikult, et sind tuleks visata marutõbiste koerte ette.
• Sõber on keegi, kes puhastab su WC-potti, imeb tolmu ja saab siis raha ja räägib aktsendiga, ei, oota, see on koristaja.
• Sõber EI OLE keegi, kes saadab sulle ahelkirju, sest ta tahab, et tema soov rikkaks saada läheks täide.

Nüüd saada see edasi! Kui ei saada, siis sa ei saa enam kunagi …!

Milles point? Kui saad ahelkirja, mis ähvardab sind elu lõpuni seksita või õnnetuks jätta, siis kustuta see. Kui see kiri on naljakas, saada see edasi. Ära aja inimesi vihale panes neid end süüdi tundma leeprahaige hambutu botswanalase pärast, kes on 27 aastat olnud seotud surnud elevandi külge ja ainus asi, mis teda päästab, on 5 senti, mille ta saab iga korra eest, kui nad selle edasi saadavad, või vastasel juhul lõpetavad, nagu Miranda. Õigus?

Nüüd saada see edasi kõigile, keda tunned, või sa ei leia homme hommikul oma aluspükse üles!

Naabriarve aastast 1636

Nalja tavaelust