Sügismeeleolu

Ma olen oma loomult mugav inimene. Ma võin õhtul pühalikult iseendale lubada tubliks hakkamist ja jalgsi tööle kõndimist, aga hommikul on see meelest läinud, kadunud otsekui varahommikune kaste aurab suvel keskpäevaks: ma istun tuima järjekindlusega autosse ja vuran kooli poole.

Täna oli olude sunnil tubliolemise päev, auto oli ebasõbralik ning jalgsikõndimine pealesunnitud viis tööleminemiseks.

Kui prillid lisasid mu meeltesse selgust ja värve, siis kõndides märkasin ja kogesin sügise võbelevat hingust. Pihlakad on raskete ruskete marjade all lookas nagu vanurid, kel pikk vaevaline eluraskus kanda, kaskedes on hulgaliselt kollaseid lehesalke  ja pärnapuu alune on inetuid pruunikaid kerajaid lehekestega vilju täis. Pikad kõrrelised on  juba kulukarvalised. Aga kõige enam räägib sügise lähedusest õhk. Päikese käes on soe, aga tarvitseb vaid mõnel suuremal rünkpilvel päike katta, kui rõske jahedus võimust võtab.

Kooli alguseni on vaid üheksa päeva.

Tänasest alates olen üsna harjumatus olukorras – kolleeg, kellega ma olen veerand sajandit külg- külje kõrval töötanud, on nüüd mu ülemus. See pole iseendast mingi probleem, lihtsalt asi on harjumuses mõtlemise muutumises. Tavaliselt tekib inimestes vastuolu oma hoiakute muutmisel.

Olen lugenud, et selleks, et õppida uusi kasulikke reageerimisviise, peame vanad harjumused kõrvale heitma. See, kes me täna oleme, meie suhtumine, käitumised ja reaktsioonid, on suuresti eelneva programmeerituse tulemus.

Olen juurelnud, mis võiks muutuda, millised ootused ja lootused mul antud olukorras on. Kas ma peaksin respekti üles näitama ja teda teietama hakkama? Kuidagi tobe ju. Järsku peaksin loobuma aasimisest ja naljatamisest ning olema äraseletatud tõsise olekuga?

Ma kordan endale ikka ja jälle, et inimesed on kenad ja head. Tuleb vaid ise positiivsust kiirata, siis jõuab see ka tagasi.