Tänast taevast vaadates tuli meelde üks aastatetagune lugu Orissaarest. Meie majanaabrinna palus viisakalt mu ema, et see ei paneks oma valget pesu välja siis, kui tema pesu juba väljas on – pesude toonide erinevus rikkuvat ta tuju. Mu ema valge pesu oli alati silmale vaadates valusalt valev.
Kolme viimase päeva taeva toon on naabrinaise kehvalt pestud palaka värvi ühtlaselt hall. Sajab, sajab, sajab… Oh, miks ma küll ei ela soojemas kliimavöötmes? Seal, kus apelsini- ja sidrunipuud ühte vilja kandes alustavad uut õitsemist? Kolm viimast päeva on ilm olnud tatiselt vastikud kuubis. Tunnen, et peaksin oma viimase viie puhkepäevaga midagi olulist ja mastaapset ette võtma, ent sellise ilmaga, mida? See tekitab kummalise ärevusttekitava tunde, otsekui oleksin astronaut enne väljalendu. On see järsku juba kooliärevus?
Nädalapäevadest meeldib mulle kõige rohkem reede. Juba neljapäeval on selline magus- rahulolev maik juures – nädalavahetus pole kaugel. Reede õhtu on nädala tipphetk: ole üleval kaua tahad ja tee, mida hing ihaldab; laupäeval ja pühapäeval saab magada rõõmsalt seni, kuniks und jätkub ning päevaplaani sättida oma tahtmise järgi. Nädala kõige vastikum aeg on pühapäeva õhtu. Siis trummeldab peas töönädala algus ja kohustused. Paraku pole see vabale nädalalõpule just parim järg.
August on nädala mõõtmes just see pühapäeva õhtu. Pikk puhkus on hellitanud rütmitult elama ja hetketahtmisi järgima. Ja ehkki päris tööks on täpselt kolm nädalat harjutusperioodi, tundub see siiski juba käegakatsutavana.
Kombainid müttavad põllul ja pihlamarjad on lootusetult punased. Sügise saabumisele vihjavad ka nööril rippuvasse pesusse kavalalt peitunud kõrvahargid.
Karukell, kurvameelsuse rohi 