Lugesin täna oma blogi varasemaid sisestatud postitusi. Üldjoontes võib öelda, et need on positiivsed, aga sekka on eksinud ka mõned rahulolematud ja väikeses nurinavõtmes kirjed.
Aeg- ajalt viiakse riikides läbi empiirilisi rahulolu- uuringuid. Ma küll pole kursis, missugusele rahulolemisele need toetuvad või kui tõese pildi nad annavad. Kui palju on üldse inimesi, kes julgeks tunnistada, et nad on oma eluga 100 % rahul? Igapäevases elus on niivõrd palju asju, mis meid häirivad – on need siis iseenda või teiste käitumisest tulenevad: kütusehinna ja toidukaupade hinnatõus, ebameeldivad kaaskondsed või insidendid tööl või kodus. Eriti veidralt tundsin end ülikoolis õppides. Pooleldi võõrastele avatakse end sagedamini kui lähedastele. Kuulsin kursusekaaslaste lugusid alkohoolikutest või narkomaanidest abikaasadest, laenukatteks läinud kodudest, hukkaläinud lastest, keerulistest peresuhetest ja rasketest haigustest ning tundsin selgelt, et mul pole midagi vastu panna. Tundunuks kuidagi ebaaus rääkida, et mingi tiivuline on me rõdu vasakpoolse nurga muutnud oma kemmerguks (järsku saaks sest hoopis linnusõnniku väetis tootma hakata? või lugeda välja, et suur raha on tulemas – sitt pidavat ju raha tähendama või kuidas?), et poole elamise radiaatorid keeldusid kõige külmemal ajal soojaks minemast või et naabrionu käib meilt jätkuvalt (õlle)raha pommimas.
Kui veerandsajandi tagune mina oleks saanud võimaluse piiluda mu praegusesse ellu, oleks ta vist lihtsalt istunud ning suhkruvett palunud. Kena kaasaegne kodu: magamistoas ja koridoris enda disainitud mööbel, vajalikud kodumasinad, kapid täis riideid – võta, mida hing ihkab; abikaasa, kes on hinge- ja mõttekaaslane, targad lapsed, üks ajakirjandust, teine arstiteadust õppimas; hea töökoht, väike meeldiv klass; usalduslikud sõbrad. Tõmbanuks raamatukapi lahti ja libistanud käega üle raatutuselgade – kui palju head kirjandust! Plaadiriiuleis sadade kaupa häid plaate – nostalgilisi, igaks meeleoluks; hea auto ukse eest – võta, mine ja sõida! Vingumiseks ega gestaltteraapiaks poleks mingit põhjust.
Elu on siiski pagana ilus! Tahaks uskuda seaduspärasust, et kõik, mida annad, saad ju ise bumerangina tagasi.
Karukell, kurvameelsuse rohi 