Kingafetiš

Eelmisel nädalal käisin kirjastuse esitlusel. Pärast seda põikasin korraks kaubamajast läbi… ja ostsin endale järjekordse paari kingi.

Igal inimesel on mõni nõrkus. Minu nõrkus on märgata kõigile, kes tööl riietusruumi vähegi sisenevad -terve hulk kingi. Ma võin erinevates kauplustes leida tuhat põhjust, miks üht või teist meeldimahakanud asja pole vaja osta, aga ilusad mugavad jalatsid ostan ma ära umbes 99,9 %- se tõenäosusega. Lühidalt öeldes – ma põen tõelist jalatsifetišit.

See ei tähenda muidugi, et neid väga sageli osta oleks. Jalatsid võivad ju meeldida, aga kui nad jalga ei mahu või siis juba poes piinava tunde tekitavad, siis pole mõtet arvata, et aeg nad jalga mahutab või et nad kapis seismisega mugavamaks muutuvad. Paraku on meie kaubanduses suurema jalaga inimestele kingavalik suhteliselt kasin. Küsimuse peale, kas antud mudeli suuremat numbrit pole, vastatakse tihti: “Mõni paar oli, aga need osteti kohe kahjuks ära.” Hei- hei, kuulge, kui kiiresti kohe ära osteti, kas see pole signaaliks, et suuremaid numbreid on vaja rohkem tellida või kuidas? On arusaamatu, kuidas poeomanikud ei kasuta ära võimalust, kus turg ometi olemas on. Täidlase inimese võivad end kokku võtta ja mahtuda pärast dieeti väiksemasse riidenumbrisse, ent mis aitaks suure jalanumbri vastu? Tuhkatriinu õdede kombel varvaste mahalõikamine?

Kaunis jalats annab mulle parema enesetunde. Olen tähele pannud, et väga head jalatsid päästavad kehva riietuse, seevastu võivad viletsad käimad kogu välimuse üldmulje ära rikkuda.

* Nende kaubamajast ostetud kingadega sai parasjagu nalja. Hind oli 725 krooni, aga hea jalatsi kohta polnud rahast kahju. Maksin pangakaardiga ja alles autos tšekki rahakoti vahele pannes märkasin, et võetud oli 507 krooni. Ausa ja ontliku inimesena läksin tagasi, et arusaamatus ära klaarida. Piinlik küll, aga selgus, et mu funktsionaalne lugemisoskus on olematu. Kogu suvekaupa müüdi 30 %- lise alega.

Sügismeeleolu

Ma olen oma loomult mugav inimene. Ma võin õhtul pühalikult iseendale lubada tubliks hakkamist ja jalgsi tööle kõndimist, aga hommikul on see meelest läinud, kadunud otsekui varahommikune kaste aurab suvel keskpäevaks: ma istun tuima järjekindlusega autosse ja vuran kooli poole.

Täna oli olude sunnil tubliolemise päev, auto oli ebasõbralik ning jalgsikõndimine pealesunnitud viis tööleminemiseks.

Kui prillid lisasid mu meeltesse selgust ja värve, siis kõndides märkasin ja kogesin sügise võbelevat hingust. Pihlakad on raskete ruskete marjade all lookas nagu vanurid, kel pikk vaevaline eluraskus kanda, kaskedes on hulgaliselt kollaseid lehesalke  ja pärnapuu alune on inetuid pruunikaid kerajaid lehekestega vilju täis. Pikad kõrrelised on  juba kulukarvalised. Aga kõige enam räägib sügise lähedusest õhk. Päikese käes on soe, aga tarvitseb vaid mõnel suuremal rünkpilvel päike katta, kui rõske jahedus võimust võtab.

Kooli alguseni on vaid üheksa päeva.

Tänasest alates olen üsna harjumatus olukorras – kolleeg, kellega ma olen veerand sajandit külg- külje kõrval töötanud, on nüüd mu ülemus. See pole iseendast mingi probleem, lihtsalt asi on harjumuses mõtlemise muutumises. Tavaliselt tekib inimestes vastuolu oma hoiakute muutmisel.

Olen lugenud, et selleks, et õppida uusi kasulikke reageerimisviise, peame vanad harjumused kõrvale heitma. See, kes me täna oleme, meie suhtumine, käitumised ja reaktsioonid, on suuresti eelneva programmeerituse tulemus.

Olen juurelnud, mis võiks muutuda, millised ootused ja lootused mul antud olukorras on. Kas ma peaksin respekti üles näitama ja teda teietama hakkama? Kuidagi tobe ju. Järsku peaksin loobuma aasimisest ja naljatamisest ning olema äraseletatud tõsise olekuga?

Ma kordan endale ikka ja jälle, et inimesed on kenad ja head. Tuleb vaid ise positiivsust kiirata, siis jõuab see ka tagasi.

Kuidas ma koolis loomakasvatust arendasin

Kõigepealt pean loo lähtekohti selgitama.

Igal kevadel teen 5. klassiga seemnete idanevuse katse. Pinginaabrite paarile saab neli purki, igasse 10 hernetera. Purgid seemnetega saavad erinevad tingimused: niiskus – soojus, niiskus – jahedus (külmik), kuiv – soe, kuiv – jahe. Lõpptulemusena, summa summaarum,  peaks järelduma, et seemnete idanemiseks läheb vaja niiskust, soojust ja valgust. Kuna ma aiamajanust enam ei arenda, oli seemnete hankimine probleemiks. Aga kus häda kõige suurem, seal abi ka kõige lähem. Side- Helge (kõlab naljakalt, aga väikestes kohtades ongi nimedega nii) pakkus mulle herneseemneid – ta kasvatab piimakarjale vikki. Paraku oli tema arusaam natukesest umbes nii 5 kilo. Loomulikult jäi suurem osa sest alles.

Neljapäeval tegin tööle minnes ehmatava avastuse.

Kuna internetiühendust polnud ja töökavade väljaprintimine pidi ootama, otsustasin klassi panipaiga ära koristada.

See väike ruum on vajalike ja mittevajalike asjade hoidmiseks. Muu träni seas oli seal ka see hernekott. Õieti pidi olema, sest väikesed ahned närilised olid kõik need kilod selgelt nahka pistnud! Lisaks hernestele oli haihtunud ka kilo riisi, mida läks vaja vihmapillide meisterdamiseks. Küllap jäi sellestki hiirtele väheks, sest näkitsetud oli toalillede ümberistutamiseks mõeldud mullakotti, jõululinikuid ja veel kümmet erinevat asja. Küll see võis tuim närimine olla!

Nüüd meenus majahoidja jutt, et hiired olevat sel suvel nii häbematuks läinud, et korraldavat koridoris jooksumaratone. Pole ka ime! Kõik, kes vähegi hernesuppi söönud, teavad millist puhitust see tekitada võib. Lihtne seletus sellele hiirte tormamisele oligi käes – kuidagi tuli oma liigne kõht taandada. Lisaks on ju üldteada fakt, et hiirte sigivuse määrab toidu hulk.

Nii või teisiti, aga selle hiiresita hulgaga, mis panipaigast kokku sai pühitud, oleks võinud väetisetööstuseks hea alguse saada.

Aga Agu Sihvka oleks kirjutanud seletuskirjas: et kõik ausalt ära rääkida: kõik sai alguse omakasupüüdmatust soovist selgitada lastele, mida seemned vajavad idanemiseks.

Kaitstud: Valus tõde

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

Konn kõhus

Mu kunagine direktor rääkis ükskord uskumatult veidra loo.

Noor neiu joonud kunagi allikast vett. Äkki märganud vees väikest konna. Ei tea, miks või kust, tekkis tal hirm, et jõi ka koos allikaveega konna. Ema selgitanud küll, et kui see ka juhtunuks, ei ela konnake edasi – maohape surmanuks loomakese. Aga tüdruk raius üha, et tunneb maos konna liikumist ja muidki ta elumärke. Kiduva lapse pärast mures ema läinud tohtri juurde. Pika lunimise peale teinud arst libaoperatsiooni, tüdrukule öeldud, et näe, oligi konn, aga saime ta kätte. Rahulolev laps kosunud pärast seda ja elu läinud rõõmsalt edasi. Aastate möödudes visanud ema nalja: näe, olid noor ja lihtsameelne, uskusid seda konna allaneelamise ja opereerimise lugu… Selle peale karjatanud neidis: “Te petsite mind! Sellepärast ma tunnengi pidevalt, et miski mu sees liigub! See on sama konn, kelle ma allikal juues alla neelasin!”

Ei osanud kuuldusse kuidagi suhtuda. Vanem inimene, mine tea, mida ta ilmas kõike näinud- kuulnud on. Ma ei saanudki teada, millega see lugu lõppes või kas see kunagi üldse algas ja lõppes. Ehk oli see pärit rahvaluule lõputust varasalvest. Aga täna juhtus minuga analoogne (sama lihtsameelne lugu). Iseenda üle naerda on ju kõige vahvam.

 Tegin endale pärastlõunal rammusa võileiva. Õieti polnudki see võileib, vaid leib priske suitsusingi lõigu ja tomatiga.

Kui ma siis kööki nuga ja taldrikut loputama läksin, märkasin laual sibamas pisikest roosakat elukat. Pühkin ta valamusse ja alles siis kangestusin hirmust: kust see singivärvi elajas lauale sai? Korraga meenusid jahimeeste jutud metssigadel leiduvatest siseparasiitidest, – keerikussid? – mis lihastesse elama asuvad ja millesse nakatumine lõpeb varem või hiljem letaalselt. Järelejäänud singitüki vaatlus ei andnud selgust. Tühjus! Ei ühtki liikuvat olendit. Aga südamerahu huvides tuhlasin internetis ja otsisin erinevate märksõnade alt infot.

Velvo naeris mu jutu peale: liha on ju soolatud, kuumas suitsutatud – minu hirm olevat naeruväärne…

Aga õhtul teleka taga oli tunne, kuidas käelihased krampi tõmbusid, seejärel liikus midagi teravat mööda jalga.

Nii et – mul on konn nüüd kõhus…

Nutune ilm

Tänast taevast vaadates tuli meelde üks aastatetagune lugu Orissaarest. Meie majanaabrinna palus viisakalt mu ema, et see ei paneks oma valget pesu välja siis, kui tema pesu juba väljas on – pesude toonide erinevus rikkuvat ta tuju. Mu ema valge pesu oli alati silmale vaadates valusalt valev.

Kolme viimase päeva taeva toon on naabrinaise kehvalt pestud palaka värvi ühtlaselt hall. Sajab, sajab, sajab… Oh, miks ma küll ei ela soojemas kliimavöötmes? Seal, kus apelsini- ja sidrunipuud ühte vilja kandes alustavad uut õitsemist? Kolm viimast päeva on ilm olnud tatiselt vastikud kuubis. Tunnen, et peaksin oma viimase viie puhkepäevaga midagi olulist ja mastaapset ette  võtma, ent sellise ilmaga, mida? See tekitab kummalise ärevusttekitava tunde, otsekui oleksin astronaut enne väljalendu. On see järsku juba kooliärevus?

Nädalapäevadest meeldib mulle kõige rohkem reede. Juba neljapäeval on selline magus- rahulolev maik juures – nädalavahetus pole kaugel. Reede õhtu on nädala tipphetk: ole üleval kaua tahad ja tee, mida hing ihaldab; laupäeval ja pühapäeval saab magada rõõmsalt seni, kuniks und jätkub ning päevaplaani sättida oma tahtmise järgi. Nädala kõige vastikum aeg on pühapäeva õhtu. Siis trummeldab peas töönädala algus ja kohustused. Paraku pole see vabale nädalalõpule just parim järg.

August on nädala mõõtmes just see pühapäeva õhtu. Pikk puhkus on hellitanud rütmitult elama ja hetketahtmisi järgima. Ja ehkki päris tööks on täpselt kolm nädalat harjutusperioodi, tundub see siiski juba käegakatsutavana.

Kombainid müttavad põllul ja pihlamarjad on lootusetult punased. Sügise saabumisele vihjavad ka nööril rippuvasse pesusse kavalalt peitunud kõrvahargid.

Elu on ilus!

Lugesin täna oma blogi varasemaid sisestatud postitusi. Üldjoontes võib öelda, et need on positiivsed, aga sekka on eksinud ka mõned rahulolematud ja väikeses nurinavõtmes kirjed.

Aeg- ajalt viiakse riikides läbi empiirilisi rahulolu- uuringuid. Ma küll pole kursis, missugusele rahulolemisele need toetuvad või kui tõese pildi nad annavad. Kui palju on üldse inimesi, kes julgeks tunnistada, et nad on oma eluga 100 % rahul? Igapäevases elus on niivõrd palju asju, mis meid häirivad – on need siis iseenda või teiste käitumisest tulenevad: kütusehinna ja toidukaupade hinnatõus, ebameeldivad kaaskondsed või insidendid tööl või kodus. Eriti veidralt tundsin end ülikoolis õppides. Pooleldi võõrastele avatakse end sagedamini kui lähedastele. Kuulsin kursusekaaslaste lugusid alkohoolikutest või narkomaanidest abikaasadest, laenukatteks läinud kodudest, hukkaläinud lastest, keerulistest peresuhetest ja rasketest haigustest ning tundsin selgelt, et mul pole midagi vastu panna. Tundunuks kuidagi ebaaus rääkida, et mingi tiivuline on me rõdu vasakpoolse nurga muutnud oma kemmerguks (järsku saaks sest hoopis linnusõnniku väetis tootma hakata? või lugeda välja, et suur raha on tulemas – sitt pidavat ju raha tähendama või kuidas?), et poole elamise radiaatorid keeldusid kõige külmemal ajal soojaks minemast või et naabrionu käib meilt jätkuvalt (õlle)raha pommimas.

Kui veerandsajandi tagune mina oleks saanud võimaluse piiluda mu praegusesse ellu, oleks ta vist lihtsalt istunud ning suhkruvett palunud. Kena kaasaegne kodu: magamistoas ja koridoris enda disainitud mööbel, vajalikud kodumasinad, kapid täis riideid – võta, mida hing ihkab; abikaasa, kes on hinge- ja mõttekaaslane, targad lapsed, üks ajakirjandust, teine arstiteadust õppimas; hea töökoht, väike meeldiv klass; usalduslikud sõbrad. Tõmbanuks raamatukapi lahti ja libistanud käega üle raatutuselgade – kui palju head kirjandust! Plaadiriiuleis sadade kaupa häid plaate – nostalgilisi, igaks meeleoluks; hea auto ukse eest – võta, mine ja sõida! Vingumiseks ega gestaltteraapiaks poleks mingit põhjust.

Elu on siiski pagana ilus! Tahaks uskuda seaduspärasust, et kõik, mida annad, saad ju ise bumerangina tagasi.