Suvepuhkus sulab otsekui jäätis kuuma ilmaga. Tänase seisuga on seda ahvatlevat maiust jäänud veel napp kaks nädalat. Kahjuks. Samas tuleb tunnistada, et ma lasen tal sulada, võtmata selle nautimiseks midagi ette. Praegu näiteks on hiline pärastlõuna, aga minu tänane ainus tööpanus ja tegevus on paari eilse taldriku- kahvli- lusika pesemine ja pesumasina sisselülitamine. Ülejäänud tegevus mahub lahedalt ühisnimetaja lebotamine alla. Ma peaksin tundma süütunnet, et mu sõbrad ja tuttavad marineerivad, vekivad, hoidistavad, tormavad mööda seene- ja marjametsi või rabavad palehigis palgatööd teha, samas kui mina raiskan oma väheseid järelejäänud puhkepäevi tegevusetult tuiates. Ikka köögist teleka taha ja teleka tagant arvuti ette – otsekui naistevangla kinnipeetav, kelle liikumistrajektoor on nooltega ette märgitud.
Enesetunne on kuidagi eriti nadi. Ma olen nagu üles- alla liikuv yoyo: apaatia vaheldub põhjendamatu ärevushooga. Kuskil sisemuses sügeleb, aga kratsida seda kihelust ei oska kuidagi. Isegi mõistlikku pealkirja ei oska sellele kihelusele anda.
Tahaksin väga osata end nöörile pesunäppidega tuule kätte lehvima panna.
Karukell, kurvameelsuse rohi 