Jumalast, karmast või lihtsalt sellest, et Maa on kerakujuline

Tõenäoliselt tõuseb aeg-ajalt kõigil südamesse sisekaemuslik küsimus usu olemusest.

Ma pole tõsiusklik (mida iganes see sõna ka otseselt ei tähenda). Kuidas ma saaksingi? Vanematud olid uskumatud, pealegi kasvatati minuealisi nõukogudeaja viljastavates tingimustes; koolis taoti järjekindlalt peakolukestesse teaduslikku materialismi ja ateismi. Ja kuigi ma olen ristitud, ei käi ma regulaarselt kirikus, ei uuri lakkamatult piiblit ega loe meieisapalvet. Aga ma olen veendunud, et maailmas on olemas mingi vääramatu jõud, olgu ta siis Jumal või karma, mis toob varem või hiljem hea või halva selle põhjustajale tagasi. Sestap ma nõustun kõnekäänuga Jumal on pikaldane, aga õiglane. On aegu, mil ma olen imestanud, kuidas küll ülekohus kotis püsib. Aga aeg on tõestanud, et ta ei püsi. Vaja on vaid kannatust, et selles ise veenduda. Järsku on maailm igas mõttes ümmargune ja meie teod saavad meid varem või hiljem kätte?

Ometi olen ma südamevalus Jumala poole pöördunud. Sandra võis olla paariaastane, kui tema organismis lõi välja stafülokokk. Muidu terve ja elurõõmus laps muutus loiuks ja kahvatuks ega ei söönud midagi. Lõpuks tõusis kõrge palavik. Bensiinikriisis vaevlevad meedikud uskusid, et see pole midagi tõsist ja soovitasid telefonitsi palaviku ise märgade jahedate linadega võtta. Ent palaviku alandamine tõi kaasa krambihoo: laps oli kange kui halg, hambad kõvasti kokku surutud, silmad pahupidi. Kui ma siis poolelutu lapsega Tartu Lunini tänava haiglasse jõudsin, oli asi juba väga halb. Mida saab üks ahastav ema ikka ette võtta? Ei osanud oma väikest tilguti külge kinnistatud last muidu aidata, kui pöördusin palvetega Jumala poole. Ma ei tea, kas tänu vilgastele arstidele või ahastuses hüütud palvetele, laps saigi terveks.

Ma olen olnud vahel isekas ja ekslik, aga teadlikke alatusi mu hingel pole. Ehk kardan, et mingi vääramatu jõud mu tegude üle arvet peab või et maailm on ikkagi lõppkokkuvõttes ümmargune?