Elan depressiivses Eesti väikekülas

Depressiivne eesti väikeküla, kus õhtul pole mitte kuhugile minna, kus elu unistus on kasutatud bemar või eramaja ning suur suur suur suur peenar, kus mõned endiselt ei lukustagi ust, kus ringi jalutavad noored kaunid emad ja nende emad kes pole enam kenad. Seal mehed alalõpmata on täis. Seal jaanitulel alati saab keegi lõuga, seal raha teenitakse toore jõuga. Seal kõiki tunned hästi nimepidi – on Kask ja Tamm ja Kuusk ja Lepp ja Saarepuu. Seal lemmik spordiala meeleheide…

/Leslie Laasneri head lauluteksti omavoliliselt lõikunud/

Miks mul on jätkuvalt tunne, et see laul käib minu kodukoha kohta?

Väikesed lapsed tallavad valuga varvastel, suured südamel

Kui palju on südamega seotud väljendeid: südamest õnnelik, südamest kahju, südamesoov, südamevalu, naeran südamest, süda läks pahaks… Samas on iga vähegi koolitarkust nuusutanud inimene teadlik, et igasugused tunded ei teki kahest kojast ja vatsakesest koosnevas südames, mis on vaid üks verd pumpav elund, vaid targas suurajus. Ent igasugust valu tunnen ma siiski selgelt rinnus, kohas, kus asub süda. See on selline rõhuv tunne, justkui keegi pigistaks oma nähtamatute tugevate pihkudega perioodiliselt rinnakorvis.

Mõni südamevalu, mille põhjustanud enda mõtlematud väljaütlemised või ütlemajätmised, vale käitumine või ilmne ülekohtus, laseb end tähtsusetuks muutumiseni laagerdada päevi. Oma südamevalust põhjustatud kibelevast- kärsitust- piinavast enesetundest on raske välja tulla, aga see valu on talutav võrreldes valuga, mida ma tunnen oma laste probleemide ja haigetsaamiste pärast südant valutades. Enda hingevalu tundub laste valu kõrval lausa ümberjutustusena valust. Kui lapsed väikesed olid, siis vanemad inimesed ikka noogutasid, et väikesed lapsed tallavad valuga varvastel, suured südamel. Toona ei osanud ma öeldut õigesti mõista. Nüüd tean, et kuigi lapse sünnitamine on ebanormaalselt valulik protsess, ei anna  seda kuidagi võrrelda valuga, mida tunned lapse haiget saamise ja ahastamise nägemisel.

Miks ma sellest kõigest kirjutan? Napilt nädalakese tagasi sülgas üks kibestunud kommentaator mu tütre artikli peale oma kibestunud kommentaari, mis sisaldas peale sapi veel isiklikku alandamist. Lugesin seda ja vaikne raev mässis mind üdini endasse. Nähtamatud suured sõrmed olid jälle kohal: nüri järjekindlusega mudisid nad mu vasaku rinna all olevat siseelundit.

Miks ma kasvatasin oma lastes heatahtlkkust, humaansust ja südamlikkust, empaatiavõimet, võimet mõista ja kaasa tunda, andestada ja aru saada?

Asi pole väljendis “vanematelt päritud kolkasotsialism“, vaid anonüümsuses, ehkki tegelikult ma arvan, et ajakirjanikud ja tema pereliikmed ei peaks kirjutatud lugudele postitatud kommentaare lugema. Nagu Aet arvab -see pole koht, kust oma lugude headusele kinnitust saada, sest kiitus tuleb ikka näo ja nimega inimestelt. Aga ikkagi…

See keegi saavutas oma püstitatud eesmärgi. Ehk on ta oma väikese tühise eluga hetkekski rahulolev.