Ma olen oma blogi kirjutanud… nüüd ma pean näppudel lugema… juba ligi kaheksa kuud. See on olnud omamoodi meenutamise ja endasse tagasivaatamise periood. Kirjutades saavad paljud asjad selgeks, ka need, mille kirjutamine tekitab esmalt vastumeelsust. Inimese tõeline olemus selgub tavaliselt siis, kui ta üritab olla iseendast parem – ma ei püüa, vähemalt teadlikult mitte.
Ma olen püüdnud olla aus. Just nimelt olen püüdnud, sest hoolimata elatud aastatest on selgunud, et ma ei tunne ennast – vahel olen käitunud iseendalegi võõralt ja mõistmatult. Aga need klaviatuuri- ekraani taga veedetud tunnid on aidanud mul end avastada ja eneseremonte teostada. Vähemalt niipalju on sellest blogimisest siis kasu.
Tänases postituses kirjutan ekstrasenssidest. Viimasel ajal on meie telekanalitel kavas mitmeid saateid, kus räägitakse nõidadest, ravitsejaist, šamaanidest või erinevatest paranormaalsetest nähtustest.
Hiina horoskoobis väidetakse, et kõik kassiaastal sündinud inimesed omavad väiksemaid või suuremaid sensitiivseid võimeid, ent ma julgen oletada, et minust on need võimed küll kauge kaarega mööda läinud. Tihti, väga tihti lasen end eksitada esimesest muljest, mis inimesed mulle jätavad ning mu instinktid veavad mind enamasti alt. Paar korda on unenäod mind hoiatanud või midagi viidanud, aga see on tõenäoliselt lihtsalt asjade ja olukordade hilisema tõlgendamise küsimus.
Mu lähitutvusringkonnas pole ühtki inimest, keda ravitsejad aidanud oleks. Võib- olla on kellelgi kogemusi, kuid sel juhul nad ei kiitle sellega.
Palju aastaid tagasi käisin Toomemäel ühe ekstrasenss- selgeltnägija- ravitseja piltide näitusel. Lubatud efekt: hääled, mälestuspildid, kuumahoog jms jäi mul kogemata. Pliiats, mis laual oleva joonise peale pannes pidi hakkama liikuma, seisis abitult ühes kohas. Proovisin teda küll tagant utsitada, kuid seegi ei tõstnud tema indu. Kui vaatasin tuttavaid, kelle käes kirjutusvahend lustlikke kaari vedas, olles nende sensitiivseks indikaatoriks, siis tundsin end lõpmata andetu ja tuimana.
Viisteist aastat tagasi kutsus mu sõbranna mind oma mehe vanematekoju, kus abivajajaid tervendas ekstrasenss. Mul polnud ühtki tõsiselt võetavat tervisehäda ette näidata, aga uudishimu oli suur ja sestap seadsin end osaliseks. See tundmatu dimensioon meelitas endaga tutvuma. Päris väljamõeldud hädaga selgeltnägija juurde minna ei julgenud; mõte töötas palavikuliselt – mida lasta ravida? Lõpuks turgatas pähe päästev häda – parem jalg! Lapsepõlvest saadik oli mu parem labajalg pisut sissepoole väändunud. See polnud silmaga määratletav defekt, aga mõnda aega kantud jalatsid rääkisid probleemist selgelt. Kõik parema jala kingad, saapad ja muud jalavarjud olid sissepoole lääpas. Probleem ise ei häirinud mind, aga maagilise mehe jutule pääsemiseks sobis küll.
Ravitseja kuulas mind ära ja pani kõhetule pingile pikali. Seejärel hakkas ta inisedes oma käsi ringjate liigutustega mu jalgade kohal liigutama. “Proua,” ütles ta tugeva aktsendiga eesti keeles, olles oma joiu lõpetanud, “teil on üks jalg teisest paar millimeetrit lühem. Aga seda annab parandada. Ma tõmban jala teisega võrdseks.” Ei julgenud kõva häälega naerma pahvatada, ehkki tahtmine oli. See jala sikutamine ja väänamine tekitas mus tunde, et kui ma enne vigane polnud, siis siit pääsedes olen ma seda kindlasti… Pärast ravivat seanssi maksin küsitud summa ning otsustasin, et seltskonna heaks naerutamise teemaks oli see piisav. Ent ma võin olla kõigi ebamaisete teaduse poolt seletamatute nähtuste uskumatu jünger olla, aga seletada, miks pärast jala sentsitiivset õigeks väänamist mu jalatsid kõik hoolimata samalaadsest tallamisest sirged on, ma ei oska. See teadmine ei tulnud kohe. Lihtsalt mingi aja järel märkasin, et uued jalatsid püsivad hoolimata ajast vormis. Teades, kuidas luid valuliselt pikka aega raskete pommidega venitatakse, on võimalik luu tirida mõne hetkega pikemaks? Kas valesti astumine võib olla hoopis valesti mõtlemine? Juhtunu tundub siiani kuidagi absurdne ja uskumatu.
Ei tahaks, et jõuaks kätte aeg, mil sensitiivne maailm saab mu ainsaks õlekõrreks.
Karukell, kurvameelsuse rohi 