Kogu trall hakkas pihta külmikust!

Täna hommikul teatas Velvo, et nüüd kohe läheme ja ostame uue külmiku. Sellisele otsustavale maskuliinsele avaldusele oli raske vastu vaieda. 

Et asi ontlikum paistaks, käisime ja võrdlesime kahes tehnikakaupluses pakutavate külmkappide suuruseid, värve, funktsioone ja hindu. Eelkõige suurusi, sest seinakapi alla mahtumiseks oleks külmiku kõrgus tohtinud olla vaid 145 cm ja mitte millimeetritki rohkem. Väga oluline tingimus oli ka mark – kõlbasid kõik brändid peale Snaige. Lihtsalt selle margi riiulikonstruktsioonid on viletsamast viletsad, kogetud riiulite meelevaldsed vabalangemised tekitasid juba meeleheidet.

Kahjuks olid meile sobivas mõõdus vaid Snaiged. Lõpuks olime nagu karu, kes soovib mahtuda tare- tarekesse: küllap ta siiski mahub! ning ostsime 148 sentimeetrise Whirlpool´i külmkapi ära.

Kodus selgus, et vanarahva ütlusest – üheksa korda mõõda, üks kord lõika! – peaks siiski lugu pidama. Külmustuskapp oli liiga lai, et köögi lükanduksest sisse mahtuda! Selle takistuse ületamine polnud väga raske. Kaks organiseeritud mehepoega tõstsid uue mööblieseme väikse vaevaga köögiaknast sisse. Ja vana sama teed välja.

Aga karu ei mahtunud siiski tare- tarekesse. Edasi järgnes arutelu, mille oleks pidanud raudselt enne ostmist maha pidama. Tõsta seinakapid paar sentimeetrit ülespoole? Visata üks kapp üldse välja? Igasugune liigutamine toonuks välja uue probleemi – äravõetud/ ülestõstetud kapi tagune seinavärv erinenuks muu köögi seinavärvist silmanähtava tooni võrra.

Ent Velvo tänane optimism oli täiuslik: laseme remondi ära teha, ostame uue köögimööbli, viimasest köögiremondist on möödas üheksa aastat ja köögimööblist võib varsti rääkida kui antiiksest. Nii heldele pakkumisele oli raske vastu vaielda. Nüüd oleme me remondiootel. Taevale tänu, et ma  oma suures koristamistuhinas veel köögini ei jõudnud.

Kogu selles tekkinud jamas tuleb süüdistada ainult uut külmikut.