Reede õhtul sadas taevast kauneid säravaid pärleid!
Esmalt hakkas kauguses kostma kõuekõma. Järsku muutus taevas tumesiniseks ja süngeks, seejärel tõusis tugev tuul ning hakkas tibutama vihma. Sadu muutus iga hetkega üha tugevamaks. Korraga märkasime hämmastuseks, et maha kukkunud rasked piisad kargavad tagasi õhku, läks hetk mõistmiseni – vihm oli sujuvalt üle läinud raheks. Suured valged jäised terad paiskusid aknaplekile, tekitades toreda trummisoolo. Aknast vaadates meenutas ilm keskksügist, selle vahega, et õhus tuulega langevad ja keerlevad lehed olid suverohelised. Majaesine asfalttee oli muutunud laiaks tumedaks jõeks. Muru kattus kiiresti valge rahekihiga.
Seda looduse uhket vaatemängu jätkus peaaegu veerand tunniks. Siis taevas selgines ja sadu lakkas.
Järgmisel hommikul olid toimunu tunnistuseks nagu automaadivalangu saanud rabarberilehed, mahapekstud köögivili ning vahtralehti täispillutatud muru.
Karukell, kurvameelsuse rohi 