Viimase nelja kuuga olen käinud kolmel erineval kokkutulekul. Nendele minekutele on eelnenud mingi ebamäärane ärevus, isegi mingi seletamatu hirm. Kartuseks poleks ju nagu põhjust – see nägemine on sedavõrd põgus; tegelikkuses peaks jällenägemine olema rõõmus ja südamlik sündmus. Reaalsuses ongi, ent eelnev hirm ja ärevus jäävad ikkagi. Võib- olla kardan ma näha aja paratamatut kulgu. Iseenda vanuselise muutumisega saab inimene vaevata hakkama – peegel näitab olekut mitu korda päevas ja väikestest muutumistest tulenevad suured ei paista iseendale kätte. Teiste peal reedab aja kulg muutused järsemalt ning halastamatumalt.
Ma pole ühtegi postitust kirjutanud niivõrd arglikult ja takerdudes. Kokkutulekud tekitavad sedavõrd vastakaid emotsioone, et nende kirjapanekuks on tõesti raske õigeid sõnu leida.
Sel aastal möödus põhikooli lõpetamisest 30 aastat. Ma polnud paljusid klassikaaslasi näinud rohkem kui veerandsada aastat. See tekitas palju erinevaid vibratsioone: tunnen ma nad kõik ära?; on neist mõni oma saavutuste või staatuse tõttu uhke/ kompleksidega?…
Eh, see on maailma veidram tunne, kui kallistad südamlikult mehi, kellega rohkem kui kolmkümmend aastat tagasi klassis veidigi tihedam kehakontakt tekitas piinlikust, kes on nüüd pikad, turdid ja habetunud. Kui oleme jõudnud küpsesse ikka, tunduvad nii mõnedki asjad, mis olid varem piinlikud, nüüd ainult veel naljakatena.
Elu on paljud Saaremaalt minema viinud. Kahte klassivenda pole enam. Kaks klassiõde on matnud oma abikaasa ning võitlevad vapralt leina ja üksindusega. Kahest klassiõest on saanud juba vanaemad. Paljud klassiõed ja -vennad on teisel või komandal abieluringil. Aeg on neid kõiki muutnud, aga midagi olulist on nende põhiolemuses jäänud hoomavalt samaks.
Erilist kripeldust tekitas ringkäik koolimajas ja klassis oma kohal istumine. Korraga sain aru, et selles muidu nii materiaalses maailmas on asju, mida ei saa tagasi ka kogu maailma raha eest.
Juuni lõpus kohtusime Maidlas peda kursusega.
See oli armas ja südamlik kohtumine. Kuidas saabki olla üks kohtumine tuim või tundevaene, kui kohtud inimestega, kellega on neli aastat külg- külje kõrval elatud. Oli ehmatav kogeda, et paljudel meist on lapsed vanemad, kui meie olime lõpetamisel, kuulda kuuteteist erinevat elusaatust, aimata väljaütlematut. Aeg on meile lisanud meie välimusse naiselikku voolujoonelisust, tõmmanud kujutleva pliiatsiga mure- või rõõmukurde ning toonud juustesse halli.
Nende kohtumiste põhjal tõdesin taas, et aeg on hindamatu väärtus, mis kaob ka kulutamata. On olemas asju ja olukordi, mida ei saa kunagi tagasi, kuidas ka ei pingutaks ja ei kahetseks.
Karukell, kurvameelsuse rohi 