Kui te tõesti tahate kaalus maha võtta, siis on ainult kolm asja, millest te loobuma peate: hommikusöök, lõunasöök ja õhtusöök. /Murphy seadus/
Ma olin sündides pisut üle kolme kilo raske – igati normaalse sünnikaaluga laps. Ent juba kolmekuulisena kaunistasid mind lahked prullakad voldikesed reitel ja käsivartel. Käima hakkamine viis igasugused kaaluliialdused ja edasi näen erinevas vanuses tehtud piltidel saledat pikasäärset piigat.
Seega olid kooliajal kaaluprobleemid minu jaoks olematud, kandsin rõõmsalt miniseelikut ehkki kuulusin koogikeste kummardajate ühingusse. Orissaare väike kontiitritsehh teenis minu ja sõprade pealt päris kenasti. Meenuvad kõhukad kohupiimataskud (mida toona märksa proosalisemalt sotšnikuteks kutsuti), rammusa olekuga kreemitorud, õrna tuhsuhkruga ülepuistatud kohvisaiakesed ja kaneelirullid ning kuninglikud aleksandrikoogid ja marjakorvikesed. Suu sõi seda, mida süda himustas ja ema rahakott/ kulinaarsed oskused lubasid.
Kaheksandas klassis omandas mu keha naiseliku ümaruse. Küllap oli ümar vanaema mu geenivaramusse sokutanud kalduvuse täidlusele.
Statistika väidab, et peaaegu 97 % kõigist naistest on elus kehakaaluga võidelnud ja mingisugust dieeti katsetanud. Sõna dieet ilmus esmakordselt mu sõnavarra Tartus kolmandal kursusel õppides. Söömine oli kaootiline toiming: kui raha oli, oli menüü rikkalikum; kui rahakotis valitses tühjus, siis kannatas selle all ka kõht. Küllap see sai määravaks, sest inimese keha on tark! Ta saab aru, et vahel on, ühtäkki taas pole ja see sunnib teda rakendama säästu- ja talletamisrežiimi. Sellest ajast on meelde jäänud ei- tea- kust- kuuldud dieet: jõin mõrusoola lahust ja siis paastusin keefiri ja punapeedi abil. Tõsi, tulemused olid kõikuvad.
Rasedus ja pealesunnitud rasedustoksikoosid toimisid taas kaalukahandavalt. Asi läks jälle väga käest ära siis, kui lapsed väiksed olid. Ema on ju enamasti pere siga, kes viimase lõpu laste taldrikusse jääva ära ampsab – kuidas sa ikka toitu ära viskad! Sama teed läksid ka viimased pannile jäetud kartulid, supitilk ja muud söömist väärivad pere jäägid. Ühel hetkel ei meeldinud mulle enam sugugi tuttav inimene, kes mulle piltidel vastu vaatas. Eriliselt suur šokk oli ennast vaadata videopildidlt, sest peegel näitab ju suhteliselt väikest osa kehast.
1997. aastal jõudsin otsusele, et midagi olulist tuleb ette võtta. Ma ühinesin Kaalujälgijatega. Kohv ilma suhkruta oli esialgu mõru löga ja võita leib maitses umbes samamoodi nagu oleks saepuru söönud. Sellest perioodist on mul jäänud küllaltki vastakad mälestused. Ma olin pidevalt nagu Pavlovi koer, kel söögile mõeldes ila tilkus; mu mõte rippus pidevalt külmkapis: ma teadsin piinliku täpsusega, mis seal leidub ja kuidas see maitseda võiks… Aga kaalu kaotamine läks hõlpsamini, kui oleksin osanud arvata. Suureks abimeheks oli majanaaber Anne, kel analoogiline siht silme ees. Me kõndisime ka ekstreemsete ilmaoludega päevadel 6 kilomeetrit, pühapäeviti 12 kilomeetrit; lugesime täie järjekindlusega suhupandud kaloreid ja tunnustasime üksteist lakkamatult. Pärast õhtust kiirkäimist pesin kohe hambad ära ja proovisin mitte söömisele mõelda. Pehme polster kaduski otsekui kevadine lumi. Inimeste sõbralik imestus innustas (tegelikult oli sarkastilisi koogutajaid: olen ka kaalujälgija, vaatan, et kaal ei langeks – kõik grammid on hoitud ja omad!) jätkama ning vähendas söögiisu veelgi. Oma 35- dal sünnipäeval kaalusin juba 65 kg.
Siis tekkis selline ülbe tunne, et elu normaalkaalulisena ongi käes.
Esimene kaalukasv pani lõbusalt muigama: no ja mis siis, kiloke siia või sinna, alla võtta on taas lihtne! Aga polnud… Jutt teistkordsest järsust tulemuslikust kaalulangetamisest on ilus fairy tale.
Aju on äraandlik organ. Siis kui oled näljane, väidab ta tõsimeeli, et kaal polegi oluline, tähtis on vaid enesega rahulolu. Pärast kõhutäit hakkab ta taas etteheiteid tegema. Pealegi toimib mu aju söömisharjumuste suhtes äraspidiselt. Hommikul sunnin end sööma, iga suutäie mälun vaat et kohustuslikuna pea 35 korda, enne kui ta söögitorru libiseb; seevastu õhtul olen ablas kui alatoidetud koer.
Kevadel käisime lastega näitusel, kus lisaks oma reaalsele kaalule sain teada, et Pluutol kaaluksin ma vaid 7,3 kg, Kuul 18,3 kg, Marsil 41,5 ja Merkuuril 41,6 kg. Ma loodan, et tehnika areneb sedavõrd kiiresti, et jõuaksin planeedilt Maa emigreeruda ja elada kergekaalulise elu.
Ma otsustasin teha veel ühe abitu katse.
Karukell, kurvameelsuse rohi 