Päikesemärgilt Sõnn

Paljud tuttavad loevad süstemaatiliselt ajalehest esmalt oma päevahoroskoobi ettekuulutust. Ma ei usu, et nad selle ajel ostma- müüma tõttavad, terariistadega ettevaatlikumad on või oma suhteid korraldama hakkavad, aga võib- olla mõjutab loetu neid alateadlikult. Pärast ühe horoskoope koostanud kursuseõe ülestunnistust, kuidas ta neid pastakast imes, on ajalehtede ja ajakirjade horoskoobiteemaline esoteerika mind sügavalt ükskõikseks jätnud.

Mida tarka lugeda minu tänase päeva horoskoobist? Tegutsed kiirelt nagu tuul ja võid sellega jätta pealiskaudse inimese mulje. Mida enam sulle vabu käsi antakse, seda kiiremini liiguvad mõtted. Hahaa! Tuulise tegutsemise asemel on siin üks uimane lämbus ja vaevaline venimine.

  Oma astroloogilise sünnikaardi järgi olen ma Sõnn. 

Pikka aega olin kindel, et tähtkujudesse jagamine on absurdne, sest minu iseloomustus tundus vähemalt lugedes küll ebatõenäoline. Aga järjest enam märkan eneses sõnnilikke iseloomujooni.

Ma säilitan rahu, lasen end pikka aega torkida ega lähe naljalt paanikasse. Ent kui ärritaja teatud piiri ületab, torman möirates, sarved õieli, ärritaja suunas. Ka Linda Goodman kirjeldab Sõnni kui tugeva enesekontrolli ja tahtejõuga tüüpi, kes on suuteline vajadusel peatama isegi hullunud hobusekarja.

Ma armastan kõiges korda ja korrapära ning igasugused ulatuslikud elumuutused muudavad mind üsna ebakindlaks ja tekitavad katarsise. Ma olen ravimatu romantik. Oma lähedaste suhtes olen lõpuni lojaalne.

Samas on mu tähemärk mulle kinkinud ka hulgaliselt negatiivseid jooni: kangekaelsuse, kohatise pealiskaudsuse, suure omanditunde, mugavuse ja sellest tuleneva laiskuse – vabatahtlikult ma söön ja magan, kõige muu tegemiseks pean end vähem või rohkem mobiliseerima. Tikun targutama asjus, mida vahel isegi täpselt ei tea. Passiva poolde kuulub ka liigne tundlikus ja inimeste idealiseerimine. Ma näen tihti inimesi nii nagu mina tahaksin neid näha, aga mitte sellistena nagu nad reaalselt on. Andestan, aga tihti ei unusta. Mul on sotsiaalselt pikk mälu.

Üsna kummaline on mõelda, et vanematelt saadud geneetilisele koodile lisab sünniaeg inimese kontole teatud iseloomuomadusi ja käitumisemustreid.

Apaatne ärevus

Suvepuhkus sulab otsekui jäätis kuuma ilmaga. Tänase seisuga on seda ahvatlevat maiust jäänud veel napp kaks nädalat. Kahjuks. Samas tuleb tunnistada, et ma lasen tal sulada, võtmata selle nautimiseks midagi ette. Praegu näiteks on hiline pärastlõuna, aga minu tänane ainus tööpanus ja tegevus on paari eilse taldriku- kahvli- lusika pesemine ja pesumasina sisselülitamine. Ülejäänud tegevus mahub lahedalt ühisnimetaja lebotamine alla. Ma peaksin tundma süütunnet, et mu sõbrad ja tuttavad marineerivad, vekivad, hoidistavad, tormavad mööda seene- ja marjametsi või rabavad palehigis palgatööd teha, samas kui mina raiskan oma väheseid järelejäänud puhkepäevi tegevusetult tuiates. Ikka köögist teleka taha ja teleka tagant arvuti ette – otsekui naistevangla kinnipeetav, kelle liikumistrajektoor on nooltega ette märgitud.

Enesetunne on kuidagi eriti nadi. Ma olen nagu üles- alla liikuv yoyo: apaatia vaheldub põhjendamatu ärevushooga. Kuskil sisemuses sügeleb, aga kratsida seda kihelust ei oska kuidagi. Isegi mõistlikku pealkirja ei oska sellele kihelusele anda.

Tahaksin väga osata end nöörile pesunäppidega tuule kätte lehvima panna.

Juurte juures

Sugupuu 2003

Mallene perepilt

Vanatädi Reeda pulmapilt

Tõnise järeltulijad

Anna järeltulijad

Jaani järeltulijad

Peetri järeltulijad

Hansu järeltulijad

 

Minu ees on umbes sada aastat vana Paistu valla Mustapali küla Mallene talu perefoto. Kümme inimest tõsisel kangestunud ilmel vaatamas otse fotokaamera objektiivi. See vana foto paneb mu fantaasia lendama.

Fotograafi kutsumine ja pildistamine ise oli ilmselt toona tõsine ning kulukas ettevõtmine. Olid nad ärevuses? Ootasid nad seda hetke? Võib vaid aimata, missugune sagimine enne pühalikku toimingut aset leidis: selga pandi parimad kirikuskäimise riided, õue tõsteti laud, mille pereema parima laudlinaga kattis, ja toolid. Laual on lillepott ja lillevaas – ilmselt ei suudetud valida ühte neist, ja raamat. Võib see olla piibel? On see austus kirjasõna vastu või hoopis usu rõhutamiseks?

Kahel pool lauda istuvad mu vanavanavanemad Jaan (30.01.1853- 02.03.1937) ja Reet (27.11.1857- 08.11.1942). Vanavanaema on kõhetu naine. Tema militaristlikus stiilis kuube võiks tänapäeval isegi moodsaks pidada. Pikk seelik, kaunistatud alläärega. Peas tanu või kübar, taustal kasvavast jorjenipuhmast murtud õied peos, teine käsi seatult lauda toetamas. Vanavanaisa istub teisel pool lauda, seljas triibulisest kalevist ülikond, säärsaapad jalas. Olid nad õnnelik paar? Kas kaheksa lapse sigitamine ja kasvatamine märgib abieluõnne või oli see lihtsalt elu kulg ja tallu tööjõu taastootmine? Neli tütart: Julie, Reet, Anna ja Mari on tugeva kondiga piigad. Nende pluusid on kurguni nööbitud, ilmselt toonane mood nagu ka pihikkleidid. Küllap tingis aeg ka juuste range ülespaneku. Kolmel vanemal vennal (Hans, Peeter ja Jaan) on ülikond, valge pluus ja lips. Seegi näitab, et fotografeerimine oli pühalik- pidulik ettevõtmine. Ja siis väike ülikonnas poiss – minu vanaisa Tõnis.

Sel hetkel ei osanud nad aimata oma saatust. Et kolmel õel ei saa olema järeltulijaid: Mari jääb vanatüdrukuks; Reet abiellub, kuid matab peagi oma abikaasa ning elab kõrge vanuseni üksi; Julie abiellub ja kasvatab mehe kaht poega, Anna abiellub ning tal sünnib neli last. Ei teadnud nad sedagi, et vanima poja Jaani viib elu hoopis Põhja- Eestisse, kus ta on vallaelu eestvõtja ja edendaja ning Peeter hukkub, olles Jaapani sõjast eluga tagasi tulnud, Valgas küüditamisel, Tõnis asutab Viljandis Põllumeeste seltsi ja tema kaasaks saab rikas peretütar Linda või et neil kaheksal saab kokku olema kakskümmend poega- tütart.

Nüüd on need kümme inimest vaid pildil.

Eile käisin oma isapoolse suguvõsa kokkutulekul. Suguvõsa kokkutulek on mulle piisavalt emotsionaalne sündmus. Kuulad kogunenud lähemate ja kaugete sugulaste mälestusi ja elukäike ning ahmid inimeste nägusid ja liigutusi, sooviga leida enesega kasvõi pisitillukest ühisosa, sooviga avastada oma juuri.

Jumalast, karmast või lihtsalt sellest, et Maa on kerakujuline

Tõenäoliselt tõuseb aeg-ajalt kõigil südamesse sisekaemuslik küsimus usu olemusest.

Ma pole tõsiusklik (mida iganes see sõna ka otseselt ei tähenda). Kuidas ma saaksingi? Vanematud olid uskumatud, pealegi kasvatati minuealisi nõukogudeaja viljastavates tingimustes; koolis taoti järjekindlalt peakolukestesse teaduslikku materialismi ja ateismi. Ja kuigi ma olen ristitud, ei käi ma regulaarselt kirikus, ei uuri lakkamatult piiblit ega loe meieisapalvet. Aga ma olen veendunud, et maailmas on olemas mingi vääramatu jõud, olgu ta siis Jumal või karma, mis toob varem või hiljem hea või halva selle põhjustajale tagasi. Sestap ma nõustun kõnekäänuga Jumal on pikaldane, aga õiglane. On aegu, mil ma olen imestanud, kuidas küll ülekohus kotis püsib. Aga aeg on tõestanud, et ta ei püsi. Vaja on vaid kannatust, et selles ise veenduda. Järsku on maailm igas mõttes ümmargune ja meie teod saavad meid varem või hiljem kätte?

Ometi olen ma südamevalus Jumala poole pöördunud. Sandra võis olla paariaastane, kui tema organismis lõi välja stafülokokk. Muidu terve ja elurõõmus laps muutus loiuks ja kahvatuks ega ei söönud midagi. Lõpuks tõusis kõrge palavik. Bensiinikriisis vaevlevad meedikud uskusid, et see pole midagi tõsist ja soovitasid telefonitsi palaviku ise märgade jahedate linadega võtta. Ent palaviku alandamine tõi kaasa krambihoo: laps oli kange kui halg, hambad kõvasti kokku surutud, silmad pahupidi. Kui ma siis poolelutu lapsega Tartu Lunini tänava haiglasse jõudsin, oli asi juba väga halb. Mida saab üks ahastav ema ikka ette võtta? Ei osanud oma väikest tilguti külge kinnistatud last muidu aidata, kui pöördusin palvetega Jumala poole. Ma ei tea, kas tänu vilgastele arstidele või ahastuses hüütud palvetele, laps saigi terveks.

Ma olen olnud vahel isekas ja ekslik, aga teadlikke alatusi mu hingel pole. Ehk kardan, et mingi vääramatu jõud mu tegude üle arvet peab või et maailm on ikkagi lõppkokkuvõttes ümmargune?

Elan depressiivses Eesti väikekülas

Depressiivne eesti väikeküla, kus õhtul pole mitte kuhugile minna, kus elu unistus on kasutatud bemar või eramaja ning suur suur suur suur peenar, kus mõned endiselt ei lukustagi ust, kus ringi jalutavad noored kaunid emad ja nende emad kes pole enam kenad. Seal mehed alalõpmata on täis. Seal jaanitulel alati saab keegi lõuga, seal raha teenitakse toore jõuga. Seal kõiki tunned hästi nimepidi – on Kask ja Tamm ja Kuusk ja Lepp ja Saarepuu. Seal lemmik spordiala meeleheide…

/Leslie Laasneri head lauluteksti omavoliliselt lõikunud/

Miks mul on jätkuvalt tunne, et see laul käib minu kodukoha kohta?

Väikesed lapsed tallavad valuga varvastel, suured südamel

Kui palju on südamega seotud väljendeid: südamest õnnelik, südamest kahju, südamesoov, südamevalu, naeran südamest, süda läks pahaks… Samas on iga vähegi koolitarkust nuusutanud inimene teadlik, et igasugused tunded ei teki kahest kojast ja vatsakesest koosnevas südames, mis on vaid üks verd pumpav elund, vaid targas suurajus. Ent igasugust valu tunnen ma siiski selgelt rinnus, kohas, kus asub süda. See on selline rõhuv tunne, justkui keegi pigistaks oma nähtamatute tugevate pihkudega perioodiliselt rinnakorvis.

Mõni südamevalu, mille põhjustanud enda mõtlematud väljaütlemised või ütlemajätmised, vale käitumine või ilmne ülekohtus, laseb end tähtsusetuks muutumiseni laagerdada päevi. Oma südamevalust põhjustatud kibelevast- kärsitust- piinavast enesetundest on raske välja tulla, aga see valu on talutav võrreldes valuga, mida ma tunnen oma laste probleemide ja haigetsaamiste pärast südant valutades. Enda hingevalu tundub laste valu kõrval lausa ümberjutustusena valust. Kui lapsed väikesed olid, siis vanemad inimesed ikka noogutasid, et väikesed lapsed tallavad valuga varvastel, suured südamel. Toona ei osanud ma öeldut õigesti mõista. Nüüd tean, et kuigi lapse sünnitamine on ebanormaalselt valulik protsess, ei anna  seda kuidagi võrrelda valuga, mida tunned lapse haiget saamise ja ahastamise nägemisel.

Miks ma sellest kõigest kirjutan? Napilt nädalakese tagasi sülgas üks kibestunud kommentaator mu tütre artikli peale oma kibestunud kommentaari, mis sisaldas peale sapi veel isiklikku alandamist. Lugesin seda ja vaikne raev mässis mind üdini endasse. Nähtamatud suured sõrmed olid jälle kohal: nüri järjekindlusega mudisid nad mu vasaku rinna all olevat siseelundit.

Miks ma kasvatasin oma lastes heatahtlkkust, humaansust ja südamlikkust, empaatiavõimet, võimet mõista ja kaasa tunda, andestada ja aru saada?

Asi pole väljendis “vanematelt päritud kolkasotsialism“, vaid anonüümsuses, ehkki tegelikult ma arvan, et ajakirjanikud ja tema pereliikmed ei peaks kirjutatud lugudele postitatud kommentaare lugema. Nagu Aet arvab -see pole koht, kust oma lugude headusele kinnitust saada, sest kiitus tuleb ikka näo ja nimega inimestelt. Aga ikkagi…

See keegi saavutas oma püstitatud eesmärgi. Ehk on ta oma väikese tühise eluga hetkekski rahulolev.

Sensitiivsusest

Ma olen oma blogi kirjutanud… nüüd ma pean näppudel lugema…  juba ligi kaheksa kuud. See on olnud omamoodi  meenutamise ja endasse tagasivaatamise periood. Kirjutades saavad paljud asjad selgeks, ka need, mille kirjutamine tekitab esmalt vastumeelsust. Inimese tõeline olemus selgub tavaliselt siis, kui ta üritab olla iseendast parem – ma ei püüa, vähemalt teadlikult mitte.

Ma olen püüdnud olla aus. Just nimelt olen püüdnud, sest hoolimata elatud aastatest on selgunud, et ma ei tunne ennast – vahel olen käitunud iseendalegi võõralt ja mõistmatult. Aga need klaviatuuri- ekraani taga veedetud tunnid on aidanud mul end avastada ja eneseremonte teostada. Vähemalt niipalju on sellest blogimisest siis kasu.

Tänases postituses kirjutan ekstrasenssidest. Viimasel ajal on meie telekanalitel kavas mitmeid saateid, kus räägitakse nõidadest, ravitsejaist, šamaanidest või erinevatest paranormaalsetest nähtustest.

Hiina horoskoobis väidetakse, et kõik kassiaastal sündinud inimesed omavad väiksemaid või suuremaid sensitiivseid võimeid, ent ma julgen oletada, et minust on need võimed küll kauge kaarega mööda läinud. Tihti, väga tihti lasen end eksitada esimesest muljest, mis inimesed mulle jätavad ning mu instinktid veavad mind enamasti alt. Paar korda on unenäod mind hoiatanud või midagi viidanud, aga see on tõenäoliselt lihtsalt asjade ja olukordade hilisema tõlgendamise küsimus.

Mu lähitutvusringkonnas pole ühtki inimest, keda ravitsejad aidanud oleks. Võib- olla on kellelgi kogemusi, kuid  sel juhul nad ei kiitle sellega.

Palju aastaid tagasi käisin Toomemäel ühe ekstrasenss- selgeltnägija- ravitseja piltide näitusel. Lubatud efekt: hääled, mälestuspildid, kuumahoog jms jäi mul kogemata. Pliiats, mis laual oleva joonise peale pannes pidi hakkama liikuma, seisis abitult ühes kohas. Proovisin teda küll tagant utsitada, kuid seegi ei tõstnud tema indu. Kui vaatasin tuttavaid, kelle käes kirjutusvahend lustlikke kaari vedas, olles nende sensitiivseks indikaatoriks, siis tundsin end lõpmata andetu ja tuimana.

Viisteist aastat tagasi kutsus mu sõbranna mind oma mehe vanematekoju, kus abivajajaid tervendas ekstrasenss. Mul polnud ühtki tõsiselt võetavat tervisehäda ette näidata, aga uudishimu oli suur ja sestap seadsin end osaliseks. See tundmatu dimensioon meelitas endaga tutvuma. Päris väljamõeldud hädaga selgeltnägija juurde minna ei julgenud; mõte töötas palavikuliselt – mida lasta ravida? Lõpuks turgatas pähe päästev häda – parem jalg! Lapsepõlvest saadik oli mu parem labajalg pisut sissepoole väändunud. See polnud silmaga määratletav defekt, aga mõnda aega kantud jalatsid rääkisid probleemist selgelt. Kõik parema jala kingad, saapad ja muud jalavarjud olid sissepoole lääpas. Probleem ise ei häirinud mind, aga maagilise mehe jutule pääsemiseks sobis küll.

Ravitseja kuulas mind ära ja pani kõhetule pingile pikali. Seejärel hakkas ta inisedes oma käsi ringjate liigutustega mu jalgade kohal liigutama. “Proua,” ütles ta tugeva aktsendiga eesti keeles, olles oma joiu lõpetanud, “teil on üks jalg teisest paar millimeetrit lühem. Aga seda annab parandada. Ma tõmban jala teisega võrdseks.” Ei julgenud kõva häälega naerma pahvatada, ehkki tahtmine oli. See jala sikutamine ja väänamine tekitas mus tunde, et kui ma enne vigane polnud, siis siit pääsedes olen ma seda kindlasti… Pärast ravivat seanssi maksin küsitud summa ning otsustasin, et seltskonna heaks naerutamise teemaks oli see piisav. Ent ma võin olla kõigi ebamaisete teaduse poolt seletamatute nähtuste uskumatu jünger olla, aga seletada, miks pärast jala sentsitiivset õigeks väänamist mu jalatsid kõik hoolimata samalaadsest tallamisest sirged on, ma ei oska. See teadmine ei tulnud kohe. Lihtsalt mingi aja järel märkasin, et uued jalatsid püsivad hoolimata ajast vormis. Teades, kuidas luid valuliselt pikka aega raskete pommidega venitatakse, on võimalik luu tirida  mõne hetkega pikemaks? Kas valesti astumine võib olla hoopis valesti mõtlemine? Juhtunu tundub siiani kuidagi absurdne ja uskumatu.

 Ei tahaks, et jõuaks kätte aeg, mil sensitiivne maailm saab mu ainsaks õlekõrreks.

Remondiallergia

Mulle oleks hetkel vaja libedat nööri, tükki seepi ja ka mõnda tugevat puud… 🙂

Ma olen olemuselt üdini viisakas inimene: ei ropenda, sajata ega vannu. Aga täna ma ütlen ühe hingetõmbega, et mul on sitaks kõrini igasugustest remondiga seotud jamadest ning ma reageerin allergiliselt sõnadele seina- ja laevärv, värvirull, pahtel, tüüblid, seibid, kruvid, kruvikeerajad, linoleom, kivipuur, elektritrell, seinaliistud, kinnitusdetailid, mõõdulint ning veel paljudele teistele samalaadsetele sõnadele, mis mulle hetkel meelde ei tule, kuid mille meenutamine toob ilmselt vinge peavalu. Sama tõenäoline on ka see, et elektritrelliga puurimise hääl tekitab mul veel mõnda aega üle kogu keha tihke lööbe.

Allergia kestab… järgmise aastani?

Elu nagu konnaosi

Pilt aadressilt: www.hot.ee/loodusmatkale/jalgsi/kodru.html

Kes vähegi konnaosja on lähemalt vaadanud, on ehk tähele pannud, et niiskuslembese taime vars on järguline, lehtede tuped tihedalt surutud vastu vart.

Oma senisele elule tagasi vaadates näib see olemuselt üsna konnaosja moodi: iga uus hambuline järk on uue eluetapi märk, see märgib arenemist, muutumist, kasvamist ja karastumist. Need järgud sümboliseerivad naiivse lapsepõlve, romantilise teismeliseea, lihtsameelse iseseisva elu alustamise,  idealiseeritud täiskasvanuea katsetamiste, meeldida tahtmise, rohkete pettumiste ja valusate haigetsaamiste ning iseenda tõekspidamiste väärtustamise aega. Tundub, et paljud elu järkamised leiavad aset valikute ja valimiste ning pettumiste ja katsumuste ületamise läbi. Igasse uute etappi tuleb kaasa mõnevõrra vähem sõpru, rohkem kahtlusi ja usaldamatust, aga ka tarkust, tugevust ning julgust enda eest seista. Üleminek ühest etapist teise on suhteliselt märkamatu ja alles tagantjärele tajutav.

Aga ma loodan, et nii mõnedki rõõmsad ja rahulolevad kasvujärgud on veel ees.

Väikese inimese suured soovid

Kurb- kurb kui kokku saavad ajalikud asjad ja maksimalistist inimene.

See kohtumine muudab rõõmu värskendavast köögiremondist imepisikeseks konstanteeringuks: mitte remont, vaid rohkem nagu surnu balsameerimine…

On vist ülearu palju loota, et ootamatu uksekella helina peale ust avades seisab seal töötahtest pakatav meeskond, kes särasilmselt teatab, et meie väike sõbralik pere on välja valitud Totaalse muutumise kodueri võitjaks. Seejärel saame Velvoga napi pool tundi aega, et rääkida neile oma unelmate kodu visioonist ning pakkida vähesed asjad, et siis lennata siit vihmasevõitu jahedast suvest kahenädalasele puhkusereisile… näiteks eksootilisse sooja Brasiiliasse. Aktiivne remonditiim lõhub oma suurte võimsate haamritega kogu meie vana sisustuse, vaheseinad (mitte eriti jätkusäästlik mõtlemine), kui samal ajal mõtlevad loovad andekad sisekujundajad põnevat kodulahendust. Kaks nädalat rassib kogu meeskond ööd ja päevad töötada, samal ajal kui meie lamame valge liivaga päikselises rannas ja imeme kõrrest jahutavat jooki.

Koju tulek oleks tõeline ahhaa! elamus. Vau, milline sisekujundus! Ei ühtki kägisevat kappi või raskesti sulguvat ust! Hüvasti rõske vannituba ja jahedad põrandad! Tere tulemast koju, mis on täis intelligentset tehnikat ja funktsionaalset mööblit!

Õnneks ei maksa unistamine midagi.