Nõukaaja lõpul hakkasid inimesi hullutama esimesed seebiseriaalid (Ka rikkad nutavad; Metsik roos jpt). Iga tööpäeval oli lausa kohustuslik püha tund istuda helendava ekraani ees ja jälgida lõunamaiselt dramaatiliste kirgede kulgu. Ja kui mõni seriaal vahele jäi, oli esimeseks jututeemaks: mis juhtus? Seriaalidest nähtut mängisid üle isegi lapsed lasteaias. Seebiseriaalidest nähtut arutati kodus ja tööl, aiamaal ja sõbrannadega kohvi juues.
Kes armastab alailma televiisorist seebiseriaale vaadata, võib kaotada sideme tegeliku eluga, kirjutab \”Õhtuleht\”.
Näiteks arvavad pidevad telekavaatajad, et neil on palju sõpru. Tegelikult on lugu enamasti vastupidine. Ameerika teadlased tegid hiljuti kindlaks, et aktiveerub üks ja sama aju osa, olgu siis tegu tõeliste sõpradega või ainult televisioonituttavatega, ning et alateadvus ei tee “tõeliste” ja “võltssõprade” vahel vahet. Ja nii võib seebisõber jääda lõpuks õige üksikuks.
Seebikate käekiri on üsna lihtne. Asi algab pealkirjast. Kõige nutikam on seriaalile pealkirjaks panna naisenimi (Maria, Lucia, Marina). Peategelane on enamasti vaene, aga väga ilus. Seriaali edenedes selgub, et ta on saanud suure päranduse või pole oma arvatud vanemate laps. Ta armub nägusasse rikasse mehesse (kas Eduardo, Frederico või Ricardo), kelle perekond on kategooriliselt suhte vastu. Kui perekonda pole, siis ilmub pildile mehe kihlatu, pruut või suvaline ka väga ilus, kuid äärmiselt õel bich. Tegelased mõtlevalt üksi olles valjult ja näevad ka ärgates soengutes ja meigitud välja. Mingil hetkel satub peategelane vanglasse, kus istub kinni ka mõni tema eelnev vaenlane. Vangla süžee puudumise korral kannatab ta trauma tõttu mälukaotust ja see tekitab palju pahandust. Kakskümmend aastat hiljem näevad tegelased välja sama noored, kaunid ja moekad.
Tegelased on üldjoontes jagatud kaheks: väga headeks ja äärmiselt õelateks. Õelad saavad oma palga: nad saavad surma, jäävad vaeseks, lähevad elu lõpuni vanglasse või kasvavad ümber ja neist saavad paremad inimesed. Lugu lõpeb kindlasti suurejooneliste pulmade ja lõpuga a´la kui nad surnud pole, elavad nad siiani õnnelikult.
Karukell, kurvameelsuse rohi 