Paarkümmend aastat tagasi kadus mul nöörilt lina. Õhtul laperdas veel tuules, aga hommikuks oli kadunud. Pesunäpid kõlkusid nukralt tühjal nööril. Aeg oli vilets: poed olid kaubast üsna lagedad, enamus eluliselt vajalikku oli müügil talongide eest; veel ei terendanud ees majanduslik heaolu. Praegusel hetkel lööksin lina ärandamisele käega, aga toona võttis kurjad sõnad suhu.
Samal päeval helistas ema Saaremaalt ja ma jagasin oma muret temaga. Ema oli optimistlik. Oletas, et mõni naaber võis kogemata pesu segi ajada või varakevadine tuul kaasa viia. Olin tema oletuste suhtes skeptiline… kuni lumesulamise aegu sulas mu kadunud palakas paarkümmend meetrit kuivatuspuudest lumest välja.
Eelmisel aastal kinkisid Uno- Airi Velvole hallhaigru. Plastmassist haigur nägi uskumatult ehe välja. Leidsime talle sobiva paiga tiigi kaldal. Iga kord Hilbale sõites oli mul hirm, et ta on mõnele kommunistliku mõtteviisiga inimesele meeldima hakanud ja tiigi kaldal valitseb tühjus. Aga hallhaigur valvas ustavalt tiiki kogu suve.
Uskumatu, kui paljusid inimesi ta ära pettis! Meie suureks lustiks vaimustus nii mõnigi inimene julgest ja kohatruust linnust.
Sügisel, kui rändlinnud ära lendasid, tõstsime oma linnu kuuri. Aga kevadel tõstsime ta taas valvepostile.
Paari päeva pärast oli haigur kadunud. Vaid tühi alus reetis, et ta oli seal seisnud. Olin vihane ja kurb üheaegselt. Velvo optimistlik – järsku on tuul tiiki viinud – tundus liiga jabur. Uskusin tõsimeelselt, et sellel tuulel olid kaks jalga ja samapalju käsi. Korra käis peast läbi, isegi kohalikku lehte panna kuulutus heale vargale, et ta ka alusele järele tuleks, sest ilma aluseta on varastatud lindu raske üles panna. Aga täna helistas mu tubli kaasa, et tiigikaldalt heina niites oli ta pikutava hallhaigru üles leidnud!
Siis ikkagi tuul!
Mul oli lausa häbi oma ennatlik- skeptilise mõtteviisi pärast. Aeg on kasvatanud halba eeldava rikutud mõtlemise.
Karukell, kurvameelsuse rohi 