Tänane postitus räägib asistest reaalsetest asjadest. Ehk siis isiklikust mammonast.
Orissaarest Krootusse oma esimesse korterisse kolides oli mul napilt pool veoauto koormatäit asju. Suurem osa sest moodustas toona lausa vaat et kohustuslik pirakas sektsioonkapp (õieti selle tükid), teise poole koormast moodustasid lahtikäiv diivan, kaks tugitooli, diivanilaud ning pikkade saledate jalgadega radioola. Paaris priskes pambus olid raamatud ja konspektid, paar kotti olid täidetud riietega, lisaks emalt veimevakk voodipesu- käterättide ning esmavajalike lauanõudega. Asjad mahtusid lahedasti ära ühte tuppa, üle jäi veel valsikeerutamise ruumigi. Omaette elu tõi kaasa lakkamatu osturalli, korraga oli vaja nii paljusid asju: äratuskella, triikrauda, peeglit, riidepuid… Oli õnn, et korteris oli kööki sisseehitatud köögikapp (nigel, ent ajas asja ära), magamistoas riidekapp ning koridoris väike orv välisriiete riputamiseks.
Järgmiseks kolimiseks oli siginenud juba kahe autokoorma jagu asju. Nende pakkimine ja transportimine võttis lausa poolteist päeva.
Kui nüüd tuleks kolimiseks auto tellida, siis ilmselt jääks väheks rekkast…
Kapis on riided sundpressist viigid saanud, pesusahtleid tuleb sulgemiseks suruda ja köögikapis troonivad nõud, mida tõstan välja vaid korra aastas: selleks, et nad köögirasust ja tolmust puhtaks pesta ning taas kappi tagasi panna. Aeg-ajalt saab osa nõudest komandeeringu sahvrisse ja sealt omakorda suuna keldrisse.
Viimasel ajal tekitavad jõulupühad ja sünnipäevad juba paanikat; kinke on küll meeldiv saada, aga neid kuhugi mahutada… Asju on niivõrd palju, et need hakkavad igapäevases elus ahistama.
Kuna mulle on antud luksus nautida töötust peaaegu kaks kalendrikuud, siis ei pea ma paljuks sellest 1/10 kulutada kodule ja võtta ette suurpuhastus alapealkirjaga “Rohkem ruumi ja vähem tolmu”.
Täna hommikul otsustasin anda kodukorrastusele avastardi magamistoast. Tegelikult oleks sellest saanud hea järje Tele2-e reklaamile: “Tühjad maitseainetopsid – prügikasti! Pisut kõverad vardad – prügikasti!”
Aga kapi korrastamine osutus raskemaks, kui oleksin võinud arvata. Tõsiselt tuuseldasin riidekappi, sest väiksemaks kasvamine on vaevaline protsess. Pärast põhjalikku prakeerimist hõrenesid riiete read oluliselt ja kappi- sahtlitesse tekkis vabastav hingamine. Surusin haletsustunde maha ja harvendasin ka padjapüüride, laudlinade, seinapiltide hulka. Ümbermõtlemise vältimiseks viisin need kohe Asta ukse taha (kui aus olla, ei tahagi ma teada, mida ta nendega edasi teeb).
Ülearuste asjade ellimineerimisele järgnes põhjalik akna- ja põrandapesu. Pärast puhaste kardinate ülesriputamist võis puhkuse esimese päeva lugeda kordaläinuks.
Järgmisena ootab mu rünnakut elutuba.
Karukell, kurvameelsuse rohi 