Meie laiuskraadi inimestel on suvi olnud sajandeid töörabamise aeg. Kevadest sügiseni kestev rügamine andis inimestele talvise ülalpidamise. Kooliõpikuist sai õpitud, et talurahvas ärkas vähemalt teise kukelauluga ja puges põhku alles pimedas.
Tänapäeval seostub suvi valdavale osale inimestele puhkusega. Ei tea, kas see on minu professiooni viga, kuid juba kevade alguseks tunnen, kuidas võigas väsimus ja tuim tüdimus keha ja hinge üle võimust võtavad. Ei aita ka rohke erineva värvilise silo söömine või energiliste vitamiinide manustamine. Paras võhm kulub koolis põngerjate ohjamiseks, sest kevad kisub nendegi meeled ja mõtted uitama. Paraku on kevadeti koolis sebimist rohkem kui küll: kevadpidu, maakondlik õpilastööde näitus, erinevad kokkuvõtted ja aruanded…
Homme algabki see kauaigatsetud puhkus! Peaaegu kaks kohustustevaba pingevaba sulnist suvekuud! Hommikuti võin ärgata just siis kui ise tahan, rüübata tassi mõrkjat kohvi ja tahtmise korral tagasi unesooja voodisse pugeda; õhtuti on voli südametunnistuse piinata ära vaadata kõik vähegi huvitavad filmid või lugeda kasvõi varavalgeni raamatut, kartmata hommikuse kleepuv- unise ärkamise pärast.
Ma armastan suve! Mulle meeldivad erinevad suve näod: suvekuumusest lämbed päevad, päevad, mil soe suvine vihm aknale toksib, ritsikate siristamine ja rambe kuivava heina lõhn… Ja hoolimata sellest, et suved mööduvad alati liiga ruttu, jõuan ma augusti alguses kooli järele igatsema hakata.
Aga praeguseks: elagu suvi! Elagu vabadus!
Karukell, kurvameelsuse rohi 