Ma olen kirjutanud oma blogis pereliikmetest, sugulastest, sõpradest, koduloomadest ja paljust muust. Täna otsustasin ma meelde tuletada meie pere senise autopedia.
Olen tihti kuulnud või lugenud noori kasutamas väljendit autopede. Ma ei tea selle väljendi täpset tähendust, aga kui selguks, et nii kutsutakse inimest, kes jälgib autotrendi ja muretseb, kas ta sõidab viimase mudeliga, siis ma küll kindlalt autopede pole. Auto on mu jaoks vaid vahend liikumiseks punktist A punkti B, ilu on väike lisaboonus. Kui see sõna käib inimese kohta, kes hoolib oma sõiduvahendist kui pereliikmest ja kellele meeldib autoga liigelda, olen ma ehtne autopede.
Inetut värvi erkoranž Moskvitš jõudis meie perre 1991. aasta sügistalvel. Tema teekond meieni oli puhtjuhuslik: Aili poetas jutukatkes, et ta vend tahab vana auto müüa ja uue osta. Velvo ütles mu autoostu mõttevõrse peale alguses kindla ei, aga kuna vaatamise eest raha ei küsita, sain ma ta lõpuks niikaugele, et ta oli lõpuks nõus Vana- Kuustest läbi sõitma, et tüütuks kippuvat teemat lõpetada. Küllap hakkas temagi seda autoromu vaadates kujutlema, kuidas juhiaknast puhuv tuul ta tukka sakutab või tuli talle meelde kuivõrd alandav oli õemeeste käest tõesti hädavajalike sõitude tarvis autot paluda, aga kindlast ei´st sai vaatame, kui raha kokku saame.
Raha me saime. Vajaliku 10 000 rubla laenasime Tartu Kommertspangast (RIP!) ning pärast seda võisime end uhkelt autoomanikeks pidada. Paraku kulus erkrohelisega sõitmiseni veel kõva pool aastat, sest auto vajas lugematu arvu suuremate ja väiksemate vidinate väljavahetamist ning põhjalikku kosmeetilist ravi. Tänuks selle sõbraliku adopteerimise eest teenis truu Mosse meid peaaegu oma kümme aastat. Selle autoga sain ma parima sõidukooli, kui ükski autokool mulle andnud oleks. Omamoodi halenaljakateks kujunes mu esimene pikem iseseisev sõit Valgjärvele. Mäkkesõidul ei vallanud ma veel käikudevahetamist piisavalt. Nii polnudki väga imestada, kui auto ühel hetkel poolel teel üles lakkas sõitmast. Käivitamisel ei osanud ma oma jalgadega veel piisavalt kiiresti manipuleerida ja auto nihkus järk- järgult taguots ees kraavi suunas. Olin juba lootust kaotamas, kui päästvat liikurit märkasin. Autos olnud mehed said mu täbara olukorra üle üksjagu naerda.
Rõõmsate juhtumiste alla sobib ka Ailiga Krüüdneri kõrtsis käik. Valitud kodutee viis meid hoopistükkis sohu. Igasugused katsed edasi või tagasi sõita lõppesid sellega, et auto istus kõhuni pehmes pinnases ning meie Ailiga olime otsekui Pöial- Liisid pimedas metsas tulukest otsimas. Seegi lugu sai õnneliku lõpu: neli kohalikku nahktagides kappi tõstsid mu tranduleti lihtsalt teele tagasi ning manitsesid edaspidi ettevaatlikumad olema. Seekord näitas auto oma solvumist välja – ta lubas kasutada vaid kahte esimest käiku.
Vaid ühel korral tahtsin teha näo nagu ei teaks, kellele see rohekas auto kuulub. Sõitsime praamiga Saaremaale, kui Moskvitši sumbutaja katki läks. Kui katkise sumbutaja hääl on inetu, siis praami metalsel autotekil on see inetus kuubis. Praamil olevate inimeste tähelepanu oli igatahes garanteeritud!
Moskvitši pensionpõlv saabus, kui autopõhi ilmutas läbipaistvuse märke.
Elhard Kunzelit, kodanikunimega Nissan Sunny´t võin auga pidada esimeseks päris isiklikuks autoks. Tema noorus oli möödunud kusagil Saksamaal. Ma võin võtta lahjemat sorti mürki, et auto algsel omanikul polnud autost parimaid mälestusi. Seda kinnitas põhjalikul autopesul leitud esiistme alla polstrisse imbunud rohke veri. Hiljem selgus ka autoteeninduses, et autol on vahetatud mitmed elutähtsad organid.
See ei olnud armastus päris esimesest pilgust. Mõnede asjadega harjumine võtab lihtsalt pisut rohkem aega. Ent kuidas saabki mitte kiinduda sõpra, kes sind kunagi ei jäta teele ja annab sulle vabaduse? Kui üks auto oma teadmisi demonstreerida saaks, siis saaks Nissan ilmselt päris tubli tulemuse. Viie ülikooli õppeaasta jooksul oli üsna tavaline õpitut autos kõva häälega korrata.
Praegu kutsub Velvo teda hellitavalt hooraautoks, sest tema sõita on halvad teed ja räpased pagasid. Auto tervis on viletsavõitu: rooste sööb tema keha tuima järjekindlusega; uksed keelduvad lukustumast või lahti tulemast; ta koliseb, ragiseb ja köhib, kuid ikkagi liigub!
Liisi on siiani olnud esindusauto, temaga võtame ette pikemad sõidud. Tegelikult on mulle Audid alati meeldinud. Ma naudin tema silmapilgutusi, katuseluuki, kliimaseadet, head stereomuusikat ning veel paljusid hüvesid. Koos tema ja TomTomiga moodustame me päris hea tiimi; viimasel aastal olen julgenud ette võtta üha pikemaid sõite.
Meie autod lähevad ostmisel üha nooremaks, aga ma suhtun neisse ikka kui pereliikmetesse.
Karukell, kurvameelsuse rohi 