Jaanipäevatervitus

Täna on kalendri järgi jaanipäev.

Marika saatis toreda jaanipäevatervituse:

Jaanipäeva soositud koeratõud: suursnaps, saku hagijas, dobermannpilsner, lõunamaine lambakoer, kääbusnaps, irish setter, siberi whisky. Jaanipäeva veetmine võib viia ka haruldasemate tõugude nagu moskva vetelkõndija või pekingi peretragöödia hankimiseni, aga õnneks enamalt lepitakse siiski karmikeelse taksoterjeri ja vene laigulise abihagijasega. Teinekord on näha ka lopse. Kõige tavalisemalt hangitakse endale siiski karmikarvaline mulgi pohmakas. Head jaani!

Hea seebika kirjutamise põhitõed

Nõukaaja lõpul hakkasid inimesi hullutama esimesed seebiseriaalid (Ka rikkad nutavad; Metsik roos jpt). Iga tööpäeval oli lausa kohustuslik  püha tund istuda helendava ekraani ees ja jälgida lõunamaiselt dramaatiliste kirgede kulgu. Ja kui mõni seriaal vahele  jäi, oli esimeseks jututeemaks: mis juhtus? Seriaalidest nähtut mängisid üle isegi lapsed lasteaias. Seebiseriaalidest nähtut arutati kodus ja tööl, aiamaal ja sõbrannadega kohvi juues. 

Kes armastab alailma televiisorist seebiseriaale vaadata, võib kaotada sideme tegeliku eluga, kirjutab \”Õhtuleht\”. 

Näiteks arvavad pidevad telekavaatajad, et neil on palju sõpru. Tegelikult on lugu enamasti vastupidine. Ameerika teadlased tegid hiljuti kindlaks, et aktiveerub üks ja sama aju osa, olgu siis tegu tõeliste sõpradega või ainult televisioonituttavatega, ning et alateadvus ei tee “tõeliste” ja “võltssõprade” vahel vahet. Ja nii võib seebisõber jääda lõpuks õige üksikuks. 

Seebikate käekiri on üsna lihtne. Asi algab pealkirjast. Kõige nutikam on seriaalile pealkirjaks panna naisenimi (Maria, Lucia, Marina). Peategelane on enamasti vaene, aga väga ilus. Seriaali edenedes selgub, et ta on saanud suure päranduse või pole oma arvatud vanemate laps. Ta armub nägusasse rikasse mehesse (kas Eduardo, Frederico või Ricardo), kelle perekond on kategooriliselt suhte vastu. Kui perekonda pole, siis ilmub pildile mehe kihlatu, pruut või suvaline ka väga ilus, kuid äärmiselt õel bich. Tegelased mõtlevalt üksi olles valjult ja näevad ka ärgates soengutes ja meigitud välja. Mingil hetkel satub peategelane vanglasse, kus istub kinni ka mõni tema eelnev vaenlane. Vangla süžee puudumise korral kannatab ta trauma tõttu mälukaotust ja see tekitab palju pahandust. Kakskümmend aastat hiljem näevad tegelased välja sama noored, kaunid ja moekad. 

Tegelased on üldjoontes jagatud kaheks: väga headeks ja äärmiselt õelateks. Õelad saavad oma palga: nad saavad surma, jäävad vaeseks, lähevad elu lõpuni vanglasse või kasvavad ümber ja neist saavad paremad inimesed. Lugu lõpeb kindlasti suurejooneliste pulmade ja lõpuga a´la kui nad surnud pole, elavad nad siiani õnnelikult.

Rikutud mõtlemine

Paarkümmend aastat tagasi kadus mul nöörilt lina. Õhtul laperdas veel tuules, aga hommikuks oli kadunud. Pesunäpid kõlkusid nukralt tühjal nööril. Aeg oli vilets: poed olid kaubast üsna lagedad, enamus eluliselt vajalikku oli müügil talongide eest; veel ei terendanud ees majanduslik heaolu. Praegusel hetkel lööksin lina ärandamisele käega, aga toona võttis kurjad sõnad suhu.

Samal päeval helistas ema Saaremaalt ja ma jagasin oma  muret temaga. Ema oli optimistlik. Oletas, et mõni naaber võis kogemata pesu segi ajada või varakevadine tuul kaasa viia. Olin tema oletuste suhtes skeptiline… kuni lumesulamise aegu sulas mu kadunud palakas paarkümmend meetrit kuivatuspuudest lumest välja.

Eelmisel aastal kinkisid Uno- Airi Velvole hallhaigru. Plastmassist haigur nägi uskumatult ehe välja. Leidsime talle sobiva paiga tiigi kaldal. Iga kord Hilbale sõites oli mul hirm, et ta on mõnele kommunistliku mõtteviisiga inimesele meeldima hakanud ja tiigi kaldal valitseb tühjus. Aga hallhaigur valvas ustavalt tiiki kogu suve.

Uskumatu, kui paljusid inimesi ta ära pettis! Meie suureks lustiks vaimustus nii mõnigi inimene julgest ja kohatruust linnust.

Sügisel, kui rändlinnud ära lendasid, tõstsime oma linnu kuuri. Aga kevadel tõstsime ta taas valvepostile.

Paari päeva pärast oli haigur kadunud. Vaid tühi alus reetis, et ta oli seal seisnud. Olin vihane ja kurb üheaegselt. Velvo optimistlik – järsku on tuul tiiki viinud – tundus liiga jabur. Uskusin tõsimeelselt, et sellel tuulel olid kaks jalga ja samapalju käsi. Korra käis peast läbi, isegi kohalikku lehte panna kuulutus heale vargale, et ta ka alusele järele tuleks, sest ilma aluseta on varastatud lindu raske üles panna. Aga täna helistas mu tubli kaasa, et tiigikaldalt heina niites oli ta pikutava hallhaigru üles leidnud!

Siis ikkagi tuul!

Mul oli lausa häbi oma ennatlik- skeptilise mõtteviisi pärast. Aeg on kasvatanud halba eeldava rikutud mõtlemise.

Alice´lik reis

Kindlasti on kõik minuealised tundnud kasvõi kord elus end Alice´ina, kes küülikuurgu kukkununa on rüübanud pudelist Joo mind! või hammustanud koogist Söö mind!. Maailm ei hakka küll keerlema, aga asjad, mis kauges minevikus nii ääretult suured paistsid, oleksid nagu mingi suurusjärgu võrra kahanenud.

Maikuus toimus Orissaares klassi kokkutulek – 8. klassi lõpetamisest möödus 30 aastat. Mu hea sõber TomTom juhatas mind sõbralikult kohale, nii et kaks varutundi muutusid ebavajalikuks. Et aega kuidagi täita, otsustasin tükikese minevikku üles otsida.

Kaluri tänava kunagine kodumaja asus logistiliselt parimas kohas: haigla ja raamatupoe vahel. Haigla lähedus oli hea sel proosalisel põhjusel, et ema ei pidanud väljakutseid haiglas ootama, vaid istus kiirabiautosse otse koduukse eest. Raamatupoe lähedus lasi mul sinna sisse kiigata nii tihti, et see just veider ei tundunud. Tänav lõppes paadisadamaga – meri oli seega kiviviske kaugusel.

Endine kodumaja oli kevadisse rohelusse kadunud. Sihvakas sirelihekk varjas vana kollase puumaja armetut seisukorda. Tühjad tolmust räämas aknad tunnistasid elamu üksindust ja mahajäetust. Oma olekuga meenutas ta otsekui väikest kössis vanainimest. Väike jalutuskäik kinnitas mu oletusi – inimtegevuse jälgi praktiliselt polnud. Keegi oli vaid vikatiga maja ümbrust püganud, aga see ei vähendanud troostitut muljet. Kui tuttav ja samas võõras tundus see paik! Nostalgia ja mälestused tulvasid kosena meeltesse…

 

Kodumaja sissekäik

Vasakul pesuköögi uks, paremalt käisid teise korruse inimesed.

Keldrimägi. Liivakasti enam pole…

Vana kaev. Eemal Abelite kodu.

Pesuköögi kõrval oli meie köögiaken

“Isiklik” saarepuu

Siseõu 35 aastat tagasi.

Kaluri tänav lõppes haiglaga.

 

Inimese mälu on selektiivne. Vahel on raske mõne kuu vanust sündmust meenutada, kuid rohkem kui kolmekümne aastatagused mälestused oleksid juhtunud otsekui eile.

Välisukse pauguga kinnilaskmise eest sain pidevalt sugeda. Aga kunagi polnud aega oodata kui pikaldane vedru hooga lahtitõmmatud ust pikkamööda hoogu üles võttes kinni tõmbama hakkab. Väikese hämarapoolse koridori läbimine andis õhukeste seinte tõttu aimu naabrite elust. Tänavapoolses küljes elasid neli perekonda. Hambaarsti peres virises tavaliselt kumbki väiksematest poistest; Aili tõreles häälekst oma napsilembese elukaaslase või kangekaelse tütrega; vana Sass pobises pidevalt midagi endamisi või kuulas oma kehvavõitu transistorraadiost ragisevaid uudiseid.

Koridoris said kokku mitmed erinevad lõhnad, hõrgud toiduaroomid segunesid Sassi korterist tuleva räpase poissmehepahvakuga. Sassi me pisut pelgasime. Täiskasvanud sosistasid, et ta olevat oma jala gangreeni ise mingil müstilisel moel välja ravinud.

Maja siseõuelt viis trepp üles teisele korrusele. Seal elasid kaks õpetajat. Neist üks oli sõbraliku olekuga Laine, kel minust nooremad lapsed Reine ja Rainer. Teine, krägiseva häälega boheemlasena tunduv vanaldane algklasside õpetaja Linda, oli üks kõige eriskummalisema näoga inimesi, keda ma kohanud olen. Tema üks silm oli sinine ning teine pruun.  

Maja küljel kasvasid lopsakad sireli- ja jasmiinipõõsad. Suvel tasus vaid aken praokile jätta, kui õitsemise lõhna oli kogu tuba täis. Sealpoolsele küljele oli ema rajanud oma kolmnurkse lillepeenra, kus troonisid kuninglikult valged liiliad. Vabale muruplatsile püüdsin ka omi peenraid rajada, aga et tee seemnetest päris taimedeni võttis kauem aega, kui mul kannatust jätkus, jäi aednikumäng üsna lühiajaliseks.

Kõige lastesõbralikum ruum kogu majas oli pesuköök. Nädalavahetusel tehti sinna ehitatud suure pliidi alla tuld ja pesti pesu, muul ajal oli see aga lastele mängimiseks parim paik. Koos naabrilastega mängisime seal kodu,  aeg- ajalt oli pesuköögis avatud haigla või kauplus. Poemängus oli pikk pink tõstetud otse ukseava ette. Pingile, mis leti aset täitis, oli laotud kogu kaup: peenemad ja jämedamad puupulgad vorstikangideks, liiv ja saepuru jahuks ja suhkruks, lumepõõsa valged marjad munadeks, takjalehtede varred rabarberiteks ja putkelehed maitseroheliseks. Ostetud kaup keerati ontlikult kobrulehtedesse. Tegelikult oli pesuköök olnud kunagi vangikong, tal oli rauduks, mis viis meie koridori ja trellitatud aken. Kogu Kaluri tänava kodumaja oli kunagi olnud politsei- või/ ja miilitsamaja.

Siseõuel asus kaev, keldrimägi ja selle ääres liivakast. Õu oli kaetud lopsaka linnurohuga, mis hoolimata tallamisest ikka uljalt edasi vohas. Aga joostud sai seal tõesti palju!

Puukuuride ja keldrimäe vahel kasvas vana haruline saarepuu, mida mingil põhjusel päris isiklikuks pidasin. Saare hõredavõitu võra ei suutnud küll eriti seal istujat peita, aga pakkus ülevalt õuel toimuvale suurepärast vaadet.

Vana kägiseva vändaga kaevu ma vahel lausa vihkasin! Üks minu püsikohustusi oli sealt tuppa vee toomine. Vee ülesväntamine polnud raske, aga tülikas oli vända hoidmine ja samaaegselt raudkülma vett täis ämbri kättesaamine nii, et vesi võimalikult väikeste kadudega teise ümbervalatud saaks ning jalad samal ajal kuivaks jääks.  

Keldrikaevu kiviste seinte vahel olid praod. Minu fantaasiamaailmas muutusid need näljasteks vangideks, kes aplalt mu liivaputrusid ja rohusuppe sõid.

 Jalutasin tutavais paigus ja sain korraga aru, et ehtne lapsepõlv lõppeski Kaluri tänavalt kolimisega.

Kõigi maade prillikandjad, ühinege!

“Kas oled hakanud prille kandma?”
“Jaa, sest hakkasin mingisuguseid musti täppe nägema.”
“No ja prillid aitasid?”
“Jah, nüüd näen täppe selgemalt.”

Prillikandjaid on mu tutvusringkonnas alati olnud. Juba algklassides kandsid mõned eakaaslased prille. Ema hakkas näputööl ja lugemisel prille kandma umbes minuvanusena, isa sai prillikandjaks enne ajukasvaja lõikust. Viimasel kümnel aastal olen kolleegide seas järjest sagedamini märganud prillikandjaid ja nentinud silmade ealist väsimist või süüdistanud ametit: pidev töö arvutiga, vihikute parandamine ja laste kohati loetamatu kehva kaekirja dešifreerimine.

Juba paar aasat tunnen, et nägemisteravus on kuidagi nüri. Lähedalt vaatamisega saan edukalt hakkama, loen ka kõige väiksemat kirja vaevata, aga kaugemale vaatamisega tekkis probleeme. Loengutes vaatasin abitult kursusekaaslaste poole: Kas teie näete tahvlile projekteeritud teksti? Mina ei näinud. Kiri ujus häguselt silmade ees. Sama lugu oli kohvikus. Kõigil oli tellimissoov teada, ainult mina kissitasin ebamäärast menüümustrit vaadates ja püüdsin seda arusaadavasse keelde tõlkida, kuid kahjuks tulutult. Aina raskem on telekast tõlketeksti lugeda… Starast ne radast! Ega ma ise ole oma oma silmi säästlikult kasutanud. Pikas perspektiivis võiski ju arvata, et see hämaras poolistukil või külili lugemine ja mitmetunnised arvuti- teleri juures istumised niimoodi lõpevad.

Täna võtsin lõpuks ette käigu silmaarsti juurde. Probleemi ära kuulamata pani ta mu istuma ja uuris pealtnäha kerglase aparaadiga silmi. Tark aparaat tuvastas mul miinusnägemise. Tuvastatud diagnoos näpus viis tee otse prillipoodi.

Olen oma olemuselt üldiselt kiire ostja, aga prillide valimine oli tõeliselt raske. Selgus, et prillid võivad anda kandjale hoopis teistsuguse ilme. Üks prill muutis mind üsna kurvailmeliseks, teisega näisin kuivikliku koolmeistrina. Pärast x- paari proovimist leidsin lõpuks sobivad – heledate raamidega kitsamad prillid. Müüja ütles, et sama mudelt kannab hetkel ka presidendiproua. Nagu arvata, polnud mu maitse just kõige odavam.

 Nüüd tuleb poolteist nädalat oodata, et siis uue look´iga kaaskondseid üllatada.          

Kodu puhtaks? Teeme ära!

Tänane postitus räägib asistest reaalsetest asjadest. Ehk siis isiklikust mammonast.

Orissaarest Krootusse oma esimesse korterisse kolides oli mul napilt pool veoauto koormatäit  asju. Suurem osa sest moodustas toona lausa vaat et kohustuslik pirakas sektsioonkapp (õieti selle tükid), teise poole koormast moodustasid lahtikäiv diivan, kaks tugitooli, diivanilaud ning pikkade saledate jalgadega radioola. Paaris priskes pambus olid raamatud ja konspektid, paar kotti olid täidetud riietega, lisaks emalt veimevakk voodipesu- käterättide ning esmavajalike lauanõudega. Asjad mahtusid lahedasti ära ühte tuppa, üle jäi veel valsikeerutamise ruumigi. Omaette elu tõi kaasa lakkamatu osturalli, korraga oli vaja nii paljusid asju: äratuskella, triikrauda, peeglit, riidepuid… Oli õnn, et korteris oli kööki sisseehitatud köögikapp (nigel, ent ajas asja ära), magamistoas riidekapp ning koridoris väike orv välisriiete riputamiseks.

Järgmiseks kolimiseks oli siginenud juba kahe autokoorma jagu asju. Nende pakkimine ja transportimine võttis lausa poolteist päeva.

Kui nüüd tuleks kolimiseks auto tellida, siis ilmselt jääks väheks rekkast…

Kapis on riided sundpressist viigid saanud, pesusahtleid tuleb sulgemiseks suruda ja köögikapis troonivad nõud, mida tõstan välja vaid korra aastas: selleks, et nad köögirasust ja tolmust puhtaks pesta ning taas kappi tagasi panna. Aeg-ajalt saab osa nõudest komandeeringu sahvrisse ja sealt omakorda suuna keldrisse.

Viimasel ajal tekitavad jõulupühad ja sünnipäevad juba paanikat; kinke on küll meeldiv saada, aga neid kuhugi mahutada… Asju on niivõrd palju, et need hakkavad igapäevases elus ahistama.

Kuna mulle on antud luksus nautida töötust peaaegu kaks kalendrikuud, siis ei pea ma paljuks sellest 1/10 kulutada kodule ja võtta ette suurpuhastus alapealkirjaga “Rohkem ruumi ja vähem tolmu”.

Täna hommikul otsustasin anda kodukorrastusele avastardi magamistoast. Tegelikult oleks sellest saanud hea järje Tele2-e reklaamile: “Tühjad maitseainetopsid – prügikasti! Pisut kõverad vardad – prügikasti!”

Aga kapi korrastamine osutus raskemaks, kui oleksin võinud arvata. Tõsiselt tuuseldasin riidekappi, sest väiksemaks kasvamine on vaevaline protsess. Pärast põhjalikku prakeerimist hõrenesid riiete read oluliselt ja kappi- sahtlitesse tekkis vabastav hingamine. Surusin haletsustunde maha ja harvendasin ka padjapüüride, laudlinade, seinapiltide hulka. Ümbermõtlemise vältimiseks viisin need kohe Asta ukse taha (kui aus olla, ei tahagi ma teada, mida ta nendega edasi teeb).

Ülearuste asjade ellimineerimisele järgnes põhjalik akna- ja põrandapesu. Pärast puhaste kardinate ülesriputamist võis puhkuse esimese päeva lugeda kordaläinuks.

Järgmisena ootab mu rünnakut elutuba.

Elagu puhkus!

Meie laiuskraadi inimestel on suvi olnud sajandeid töörabamise aeg. Kevadest sügiseni kestev rügamine andis inimestele talvise ülalpidamise. Kooliõpikuist sai õpitud, et talurahvas ärkas vähemalt teise kukelauluga ja puges põhku alles pimedas.

Tänapäeval seostub suvi valdavale osale inimestele puhkusega. Ei tea, kas see on minu professiooni viga, kuid juba kevade alguseks tunnen, kuidas võigas väsimus ja tuim tüdimus keha ja hinge üle võimust võtavad. Ei aita ka rohke erineva värvilise silo söömine või energiliste vitamiinide manustamine. Paras võhm kulub koolis põngerjate ohjamiseks, sest kevad kisub nendegi meeled ja mõtted uitama. Paraku on kevadeti koolis sebimist rohkem kui küll: kevadpidu, maakondlik õpilastööde näitus, erinevad kokkuvõtted ja aruanded…

Homme algabki see kauaigatsetud puhkus! Peaaegu kaks kohustustevaba pingevaba sulnist suvekuud! Hommikuti võin ärgata just siis kui ise tahan, rüübata tassi mõrkjat kohvi ja tahtmise korral tagasi unesooja voodisse pugeda; õhtuti on voli südametunnistuse piinata ära vaadata kõik vähegi huvitavad filmid või lugeda kasvõi varavalgeni raamatut, kartmata hommikuse kleepuv- unise ärkamise pärast.

Ma armastan suve! Mulle meeldivad erinevad suve näod: suvekuumusest lämbed päevad, päevad, mil soe suvine vihm aknale toksib, ritsikate siristamine ja rambe kuivava heina lõhn… Ja hoolimata sellest, et suved mööduvad alati liiga ruttu, jõuan ma augusti alguses kooli järele igatsema hakata.

Aga praeguseks: elagu suvi! Elagu vabadus!

Omamoodi pereliikmetest

Ma olen kirjutanud oma blogis pereliikmetest, sugulastest, sõpradest, koduloomadest ja paljust muust. Täna otsustasin ma meelde tuletada meie pere senise autopedia.

Olen tihti kuulnud või lugenud noori kasutamas väljendit autopede. Ma ei tea selle väljendi täpset tähendust, aga kui selguks, et nii kutsutakse inimest, kes jälgib autotrendi ja muretseb, kas ta sõidab viimase mudeliga, siis ma küll kindlalt autopede pole. Auto on mu jaoks vaid vahend liikumiseks punktist A punkti B, ilu on väike lisaboonus. Kui see sõna käib inimese kohta, kes hoolib oma sõiduvahendist kui pereliikmest ja kellele meeldib autoga liigelda, olen ma ehtne autopede.

Inetut värvi erkoranž Moskvitš jõudis meie perre 1991. aasta sügistalvel. Tema teekond meieni oli puhtjuhuslik: Aili poetas jutukatkes, et ta vend tahab vana auto müüa ja uue osta. Velvo ütles mu autoostu mõttevõrse peale alguses kindla ei, aga kuna vaatamise eest raha ei küsita, sain ma ta lõpuks niikaugele, et ta oli lõpuks nõus Vana- Kuustest läbi sõitma, et tüütuks kippuvat teemat lõpetada. Küllap hakkas temagi seda autoromu vaadates kujutlema, kuidas juhiaknast puhuv tuul ta tukka sakutab või tuli talle meelde kuivõrd alandav oli õemeeste käest tõesti hädavajalike sõitude tarvis autot paluda, aga kindlast ei´st sai vaatame, kui raha kokku saame.

Raha me saime. Vajaliku 10 000 rubla laenasime Tartu Kommertspangast (RIP!) ning pärast seda võisime end uhkelt autoomanikeks pidada. Paraku kulus erkrohelisega sõitmiseni veel kõva pool aastat, sest auto vajas lugematu arvu suuremate ja väiksemate vidinate väljavahetamist ning põhjalikku kosmeetilist ravi. Tänuks selle sõbraliku adopteerimise eest teenis truu Mosse meid peaaegu oma kümme aastat. Selle autoga sain ma parima sõidukooli, kui ükski autokool mulle andnud oleks. Omamoodi halenaljakateks kujunes mu esimene pikem iseseisev sõit Valgjärvele. Mäkkesõidul ei vallanud ma veel käikudevahetamist piisavalt. Nii polnudki väga imestada, kui auto ühel hetkel poolel teel üles lakkas sõitmast. Käivitamisel ei osanud ma oma jalgadega veel piisavalt kiiresti manipuleerida ja auto nihkus järk- järgult taguots ees kraavi suunas. Olin juba lootust kaotamas, kui päästvat liikurit märkasin. Autos olnud mehed said mu täbara olukorra üle üksjagu naerda.

Rõõmsate juhtumiste alla sobib ka Ailiga Krüüdneri kõrtsis käik. Valitud kodutee viis meid hoopistükkis sohu. Igasugused katsed edasi või tagasi sõita lõppesid sellega, et auto istus kõhuni pehmes pinnases ning meie Ailiga olime otsekui Pöial- Liisid pimedas metsas tulukest otsimas. Seegi lugu sai õnneliku lõpu: neli kohalikku nahktagides kappi tõstsid mu tranduleti lihtsalt teele tagasi ning manitsesid edaspidi ettevaatlikumad olema. Seekord näitas auto oma solvumist välja – ta lubas kasutada vaid kahte esimest käiku.

Vaid ühel korral tahtsin teha näo nagu ei teaks, kellele see rohekas auto kuulub. Sõitsime praamiga Saaremaale, kui Moskvitši sumbutaja katki läks. Kui katkise sumbutaja hääl on inetu, siis praami metalsel autotekil on see inetus kuubis. Praamil olevate inimeste tähelepanu oli igatahes garanteeritud!  

Moskvitši pensionpõlv saabus, kui autopõhi ilmutas läbipaistvuse märke.

Elhard Kunzelit, kodanikunimega Nissan Sunny´t võin auga pidada esimeseks päris isiklikuks autoks. Tema noorus oli möödunud kusagil Saksamaal. Ma võin võtta lahjemat sorti mürki, et auto algsel omanikul polnud autost parimaid mälestusi. Seda kinnitas põhjalikul autopesul leitud esiistme alla polstrisse imbunud rohke veri. Hiljem selgus ka autoteeninduses, et autol on vahetatud mitmed elutähtsad organid.

See ei olnud armastus päris esimesest pilgust. Mõnede asjadega harjumine võtab lihtsalt pisut rohkem aega. Ent kuidas saabki mitte kiinduda sõpra, kes sind kunagi ei jäta teele ja annab sulle vabaduse? Kui üks auto oma teadmisi demonstreerida saaks, siis saaks Nissan ilmselt päris tubli tulemuse. Viie ülikooli õppeaasta jooksul oli üsna tavaline õpitut autos kõva häälega korrata.

Praegu kutsub Velvo teda hellitavalt hooraautoks, sest tema sõita on halvad teed ja räpased pagasid. Auto tervis on viletsavõitu: rooste sööb tema keha tuima järjekindlusega; uksed keelduvad lukustumast või lahti tulemast; ta koliseb, ragiseb ja köhib, kuid ikkagi liigub!

Liisi  on siiani olnud esindusauto, temaga võtame ette pikemad sõidud. Tegelikult on mulle Audid alati meeldinud. Ma naudin tema silmapilgutusi, katuseluuki, kliimaseadet, head stereomuusikat ning veel paljusid hüvesid. Koos tema ja TomTomiga moodustame me päris hea tiimi; viimasel aastal olen julgenud ette võtta üha pikemaid sõite.

Meie autod lähevad ostmisel üha nooremaks, aga ma suhtun neisse ikka kui pereliikmetesse.

Minu õiguste nimekiri

• Mul on õigus küsida, mida ma tahan.
• Mul on õigus tunda kõiki tundeid, nii positiivseid kui negatiivseid.
• Mul on õigus teha vigu ja olla ebatäiuslik.
• Mul on õigus käituda vastavalt oma väärtustele.
• Mul on alati õigus öelda ei, kui tunnen, et ma pole veel valmis, pole endas kindel, ei saa või ei soovi palvet täita.
• Mul on õigus loobuda vastutamast teiste käitumise, tunnete ja probleemide eest.
• Mul on õigus teiste lugupidamisele.
• Mul on õigus olla vahel vihane nende peale, keda ma armastan.
• Mul on õigus olla teistest erinev ja isikupärane.
• Mul on õgus öelda ma ei tea.
• Mul on õigus vahel tunda hirmu ja öelda ma kardan.
• Mul on õigus oma vajadustele.
• Mul on õigus sõprusele ja armastusele.
• Mul on õigus muutuda ja areneda.
• Mul on õigus olla õnnelik.