Raisatud aeg

Inimene teeb päevas vähemalt kümneid erinevaid otsuseid. Paljude kohta neist  võib öelda – raisatud aeg?

Mõttetud muretsemised? Mõttetud hirmud? Mõttetud teod?

Kohe tuleb meelde, kuidas ma läksin rohkem kui paarkümmend aastat tagasi Sandra äsjapestud marlimähkmeid välja nöörile kuivama viima (oli aeg, kus pampersitest ei teadnud Eestimaal enamus lapsevanemad veel suurt midagi). Sellele eelnes mähkmete pesu: jooksva vee all loputamine, lasteseebiga hõõrumine, kokkurullimine ning päratu suures alumiiniumpotis keetmine… Küllap ei saanud piisavalt palju keedetud, nöörile riputamisel avastasin reetlikud õrn- helepruunid laigud. Ainuõige tundus kogu nööritäis kaussi tagasi korjata ja uuesti seebiga meeleheitlikult marlimähkmeid kostitada ja keeta- keeta- keeta… Kas mu lapse pepu sest plekitust valevusest võitis? Tagantjärele mõeldes oleks hoopis sel mõttetu ülepesemise asemel jõudnud lapsega enam tegelda.

Veel mõned aastad tagasi palistasid meie pikka sisekoridori seinaääri valged puitliistud. Nende kvaliteet oli sündimisest saadik pehmelt öeldes vilets. Eks sinna kehvasti hööveldatud karedale pinnale kogunes igasugust olmetolmu. Kord kuus poleerisin vana hambaharja ja puhastuspastaga liistuääri. Käpitasin maas ja nühkisin  lugematul arvul kordi neid … kuni ühel päeval panime kenad plastikliistud, mille puhastamine siiani on vaid leebe lapiviibe.  Tagantjärele tundub see puhastustöö otsatult raisatud ajana.

Pikaajaline kogemus hoiatab, et kõige suuremat kahju tekitab mõttetu muretsemine. On asju, mis toimuvad südamevalust hoolimata. Ometi taban end vahel mõtlemast mitte ainult asjadest, mis toimuvad või tulevikus alles saavad toimuma, vaid ka sündmustest, mis oleks võinud minna minevikus valesti! Nii ma siis ei raiska ainult oma aega, vaid ka iseennast.

Priske osa elust olen raisanud tühiste inimeste peale. Olen osalenud rumalates meeldimismängudes, raisates aega enese muutmiseks selliseks, kes ma olla ei taha.

Mida vanemaks saan, seda mõttetuma ajaraiskamisena tundub mulle pikk tülitsemine.