Sõjaväesemudest

Kui naiste ajaarvamine käib reeglina läbi laste kandmise või sünnituste, siis mehed mõõdavad aega terminitega enne sõjaväge ja pärast sõjaväge.

Mõnikord tundub juba mulle, et olen ise nõukogude sõjaväes aega teeninud. Pole kaugel aeg, kui võin öelda, et juba veerand sajandit olen kuulanud Velvo, Uno ja Ingvari mahlakaid sõjaväejutte –  pole siis ka ime, et end nende lugudega kuidagi samastan.

Ma olen juurelnud, kuidas saab nii olla, et mõnd inimest umbusaldad mingil arusaamatul põhjusel silmapilgust, teisega tekib hetkest usaldusetunne. Uno ja Ingvariga tekkis. 

Ingvariga kohtusin 1985. aasta juunis. Tegelikult oli see esmakohtumine üsna kummaline: kohtumispaigaks Dubna sõjaväeosa spartalik kokkusaamisruum, mina vihmast vettinud ja pikast seiklemisest üdini väsinud, tema kulunud sõjaväemundris, pisut kohmetunud. Umbes samal ajal ootasid Uno ja Airi tulutult Krootuses minuga kohtumist. Uno oli lapse sünni puhul sõjaväest puhkusele lubatud ja ta oli Velvole pühalikult lubanud, et otsib mu üles. Seega lükkus see esmanägemine mõned kuud edasi. Juba novembrikuus viis tee mind taas läbi Venemaa avaruste Moskvasse ja sealt pärast mõningat ekslemist metroo ja rongiga, taas Dubnasse. Seekord nägin ma ka Uno ära. Unol olid siira inimese silmad, ta meeldis mulle pilgust.

Pärast poiste sõjaväeteenistust kujunesid sujuvalt sünnipäevadel- ja katsikutelkäimised. See oli ja on seltskond, kus me tihti naerust ägame ja isiklikke muresid pihtime. See kujunes lihtsaks probleemituks sõpruskonnaks, kus alati on lahe, lõbus ja usalduslik olla.

Ingvar oli koguni meie konspiratiivne pulmaautojuht ja ühtlasi vaikiv pulmatunnistaja. Tema valge Žiguli oli parim auto meie toonases tutvusringkonnas.

Meie pulmadega on sel seltskonnal mäletada veel nii mõndagi lõbusat. Ehkki me kogu üritust paksu saladuskatte all toimetasime, said sõbrad Pärnastedki asjast teada ja ootasid meid pulmapäeval Põlva Perbüroos… meie kodus… Velvo isakodus… ja lõpuks lausa Krootuse teeristis. Vaesekestel läks kõht tühjaks, läksid kohalikku poodi, ostsid saia ja vorsti, haukasid pätsist- latist ja ootasid kannatlikult edasi. Airi oli sealjuures viimaseid päevi rase! Aga nende kannatlikkust kroonis lõpuks edu. Tegelikult oli mul, hoolimata suurest salatsemisest, väga hea meel neid näha.

Umbes kuus aastat tagasi alustasime oma suvetuuridega. Need sai alguse Saaremaal Kaali järve ääres toimuvatest 2003. aasta RMK vabariiklikest kutsevõistlustest. Pärast võistluste lõppu sõitsime paariks päevaks saare vaatamisväärsusi imetlema. Mustjala puhkemajas ööbides jõudsime Velvoga äratundmisele, et just sarnane peab meie tulevane Aksli kodu olema. Samas tekkis ka mõte igal suvel end pisut “raputamas” käia.

    

Uno ja sosku

2004. aastal võtsimegi Ingvari mahitusel ette Palanga sõidu. See kujunes ääretult vahvaks reisiks. Tagasi tulles tundus, et meil Eestis pole paljutki samaväärset Leedu kuurordile vastu panna.

Esmalt sõitsime läbi Läti Šiuliaisse ja sealt juba edasi Palangasse, kus meid ootasid õndsa nõuka- aja stiilis hotell (tubade sisekujundus ja mööbel võis olla tõepoolest nõukogude perioodist). Aga kuna ööbimine polnud meie ettevõtmise põhieesmärk, siis me olime rohkem kui rahul).

Sellest reisist jäid meelde 50 km pikkune praamisõit Nida poolsaarele; suure akvaariumi külastamine (see on ehitatud endisse merekindlusse) – nägin esimest korda verejanulisi piraajasid; delfinaariumis lõbusa etenduse vaatamine; Leedumaa Sahharaks ristitud liivadüünides jalutamine;  tegime tiiru ka “nõidade mäel” – see on metsapark, kuhu on püstitatud terve hulk erinevaid muinasjututeemalisi puuskulptuure. Õhtuti jalutasime Palanga promenaadil nautides õdusatest tänavakohvikutest tulevat head muusikat ja hõrke aroome, hiliseid kauplejaid ja üksteise seltskonda.

Ühel õhtul otsustasime ka jala valgeks teha ja striptiisiklubis ära käia. See otsus oli maksimumpunkte väärt! Järgmisel hommikul tuletas naermisest valus kõhulihas öiseid sündmusi meelde.

Tagasiteel põikasime ühte erilisse eramuuseumi, kuhu üksik Leedu poissmees oli kõikvõimalikke veidraid ehitisi püstitanud ning käisime ära ka Ristimäel.

2005. aasta suvepuhkuse kuulutasime terviseparanduspuhkuseks. Sihtpunktiks oli Pärnu sanatoorium Tervis. Teele jäid ka Helme koopad, Tori põrgu ja Raja talu miniloomaaed.

Sanatooriumis võtsime mitmeid erinevaid massaaže, päevitasime Pärnu rannas ja tundsime end lihtsalt hästi.

2006. aasta suvesiht sai suuna Status Quo kontserti tõttu. Tagantjärele julgen öelda, et ei kahetse kontserdipiletite ostmist, aga edaspidi ma sellisele mammutkontserdile enam ei tükiks.

Juba järgmisel hommikul pärast kontserti seadsime rattad Hiiumaa poole. See sõit oli üdini kultuurilise iseloomuga. Käisime läbi kõik teele jäänud rändrahnud, kivikalmed, kirikud ja tuletornid. Eriliseks elamuseks sai Soera Talumuuseum ja päikeseloojang Sääre tirbil.

Ööbisime Vetsi talli vahvates tünnides.

2007. aastal käisime Kanaaridel, kahjuks küll ilma Ingvari- Lillianita. Aga ma loodan, et neid ühiseid lõbusaid puhkusereise tuleb veel!

Me oleme Velvoga tihti taevast tänanud, et Uno- Airi, Ingvar- Lillian meil olemas on. Mõned aastad tagasi oli Velvol väga raske aeg. Ma poleks pidanud imestama, kui murelikud Uno ja Airi ukse taga olid.

Viimasel ajal oleme Värska SPA-s püsikliendid. Eelmisel aastal käisime koos Otepääl bowlingut mängimas. Palju kordi oleme kogunenud Ingvari juurde saunamõnusid nautima. Me kallistame alati taaskohtumistel ja hüvastijätmistel.

Uno ja Ingvar on Velvole kõige sõbramad sõbrad. Vahel nad lihtsalt helistavad, et küsida, kuidas läheb.

Elu on kinnitanud, et meeste sõprus ei ole täiuslik, kui naised omavahel ei sobi. Meil on ses suhtes vedanud – klappisime esimesest kohtumisest. Airist ja Lillianist võiks kirjutada lausa omaette peatüki.

Raisatud aeg

Inimene teeb päevas vähemalt kümneid erinevaid otsuseid. Paljude kohta neist  võib öelda – raisatud aeg?

Mõttetud muretsemised? Mõttetud hirmud? Mõttetud teod?

Kohe tuleb meelde, kuidas ma läksin rohkem kui paarkümmend aastat tagasi Sandra äsjapestud marlimähkmeid välja nöörile kuivama viima (oli aeg, kus pampersitest ei teadnud Eestimaal enamus lapsevanemad veel suurt midagi). Sellele eelnes mähkmete pesu: jooksva vee all loputamine, lasteseebiga hõõrumine, kokkurullimine ning päratu suures alumiiniumpotis keetmine… Küllap ei saanud piisavalt palju keedetud, nöörile riputamisel avastasin reetlikud õrn- helepruunid laigud. Ainuõige tundus kogu nööritäis kaussi tagasi korjata ja uuesti seebiga meeleheitlikult marlimähkmeid kostitada ja keeta- keeta- keeta… Kas mu lapse pepu sest plekitust valevusest võitis? Tagantjärele mõeldes oleks hoopis sel mõttetu ülepesemise asemel jõudnud lapsega enam tegelda.

Veel mõned aastad tagasi palistasid meie pikka sisekoridori seinaääri valged puitliistud. Nende kvaliteet oli sündimisest saadik pehmelt öeldes vilets. Eks sinna kehvasti hööveldatud karedale pinnale kogunes igasugust olmetolmu. Kord kuus poleerisin vana hambaharja ja puhastuspastaga liistuääri. Käpitasin maas ja nühkisin  lugematul arvul kordi neid … kuni ühel päeval panime kenad plastikliistud, mille puhastamine siiani on vaid leebe lapiviibe.  Tagantjärele tundub see puhastustöö otsatult raisatud ajana.

Pikaajaline kogemus hoiatab, et kõige suuremat kahju tekitab mõttetu muretsemine. On asju, mis toimuvad südamevalust hoolimata. Ometi taban end vahel mõtlemast mitte ainult asjadest, mis toimuvad või tulevikus alles saavad toimuma, vaid ka sündmustest, mis oleks võinud minna minevikus valesti! Nii ma siis ei raiska ainult oma aega, vaid ka iseennast.

Priske osa elust olen raisanud tühiste inimeste peale. Olen osalenud rumalates meeldimismängudes, raisates aega enese muutmiseks selliseks, kes ma olla ei taha.

Mida vanemaks saan, seda mõttetuma ajaraiskamisena tundub mulle pikk tülitsemine.

Uups! Ma sõidan nädalaks Hispaaniasse!*

♥ Tänane postitus tuleb kui- mina- veel- noor- olin- siis… maiguline. Seda ajendas kirjutama mu vanem tütar, kes ühel muidu nii normaalsel päeval teatas sundimatult rahuliku häälega, et ta on otsustanud sõbrannaga lihtsalt niisama nädalaks Barcelonasse lennata.

Ma olen kahe täiskasvanud tütre ema, erinevate üllatuste suhtes kogenud ja karastunud, sestap ei osanud ma kuuldud uudisele kosta muud kui leige  (ja võib olla õige pisut üllatunud) ahah!.  Ja polegi midagi imestada: maailm on kõigile avatud, tekib mõte ning kui rahakott vähegi kannatab – oledki teel.

See paneb nostalgitsema ja meenutama aegu, mil ma parteikomiteesse korduvalt samasisulisi avaldusi viisin, palvega sõita kasvõi mõnda sõbralikku sotsialistlikku riiki (Ruumeenia, Ungari, Saksa DV, Bulgaaria). Kahjuks oli alati avalduse esitanud mõni teenekam või pikemaajalise staažiga haridustegelane, kelle mitme põlve poliitiline resümee oli plekitu. Muidugi olin ma kuigipalju sõitnud ringi mööda nõukogude kodumaa põhjatuid avarusi, aga nn välismaa õhku polnud mu nina veel nuusutanud. Aga oleks väga tahtnud! Sõnapaar välismaareis oli maagilise tähendusega ja reisile mineja/ käinu oleks saanud kaaskondsete silmis nagu kuldse nimbuse ümber pea.

Nõukogude aja lõpus proovisime me meeleheitlikult Velvo  kaugete lehma- lelletütarde või – poegade juurde Soome küllakutset saada. Toona oli vist peaaegu igal soomlasel paar kodustatud eestlast või vastupidi. Aga meie härdameelne kiri ei sillutanud teed kalkide sugulassoomlaste hinge. Igatahes kirjutasid nad viisakalt, et neil pole võimalust meid vastu võtta.

Esimene välisreis tuli sõna otseses mõttes taevast. 1995. aastal pakuti kahele põhikooli õpetajale ja ühele õpetajale võimalust sõita tasuta Sievi sõpruskooli külla. Millegipärast polnud ükski meie kooli õpetaja reisist vaimustuses. Kui ma siis arglikult piiksatasin, et oleksin nõus sõitma, vaadati mind nagu enesetapjat ja elupäästjat ühes isikus. Eks ma olin parasjagu närvis ka: keelt ei osanud, võõrad lapsed kaasas, mine tea, kas keegi vastu tulebki… Juba laevas oli kuidagi väga eriline tunne, kuid see tunne, mida tundsin Helsingi laevaterminaalis tollist läbitulnuna, ei unune vist eales: ahmisin avanevat pilti silmadega ning lõhnu sõõrmetega.

Soome osutus sõbralikuks sihtkohaks. Oma silma, käe ja jalaga võis veenduda, et majad on sealgi nagu meie majad; selleks ajaks oli meiegi kaupluste kaubavalik üsna kirju, inimesed tundusid siiski pisut avatumad ja sõbralikumad, aga otsest kultuurišokki ei toimunud.

Juba nelja kuu pärast pakkisin ma järgmiseks reisiks oma kohvreid- kotte. Sedapuhku viis tee mind Rootsi kaudu Norrasse.

Soome on karge, puhas ja ilus, ent Norras on seda kõike oma fjordide, liustike, mägede ja pudelroheliste veekogudega vähemalt üheksandas astmes. Norra lummus kestis päris mitu aastat. Reisides tuli kahetine kogemus: meie Eestimaa on ilus ja vaadata on siin paljut; samas kahanes Munamägi Norra mägedega võrdluses hädiseks künkaks ning kohvivärvi Emajõgi suurte mäestikujõgede taustal väikeseks porijõeks.

Norra- reisi järgi tuli Itaalia ja Austria, vahele jälle mõned Soomed ja Rootsid ning Venemaale, Lätti ja Leetu sõidud. Kuni viimase Kanaaride sõiduni.

Mul on hea meel, et pärast Gran Canarial käiku on Velvogi reisimise peale positiivsemalt mõtlema hakanud. Ta ei hakka enam minu reisiplaane kuuldes pahaselt kätega vehkima. Hinnad on ühtlustunud, nii turistidena ei pea me enam end tundma alaväärtuslikena. Olen korduvalt tõestanud, et kasine keeleoskus pole probleem ning julge pealehakkamine pole pool, vaid tõepoolest võit. 

Julgen kindlalt väita, et reisimine teeb inimesed tolerantsemaks ja sõbralikumaks. Ma mäletan hästi seda pisikese putuka tunnet, mis valdas mind  Vatikani Püha Peetruse väljakul lihavõttejumalateenistust oodates. Ümberingi kostus nii palju erinevaid keeli, et pea hakkas hetkeks ringi käima. See oli tõesti tõeline rahvaste paabel!

Mul on hea meel, et Sandra ja Laura hindavad reisimist. Laura on haaranud kinni võimalikest variantidest ning saanud suhu maigu ka iseseisvalt reisil hakkamasaamisest.

* Tervitan Sandrat, kes trallib tänaseks neljandat päeva kusagil kaugel Hispaanias!