Vanasõna ütleb, et kevadilma ja lapse p….t ei maksa uskuda. Uskuda ei maksa ka iseenda hommikust head enesetunnet, sest korraga on sellest alles vaid hädised riismed. Ääretu nõrkus surub horisontaalasendisse: korraga on kõik helid liiga tugevad ja pisut erdamgi valgus tungib silmakoobastest kuklasse, tekitades valusaid aistinguid. Kaal tundub olevat kolmekordistunud, sest kogu keha on üüratult raske ja valulik. Jäsemete liigutamine tuletab füüsiliselt meelde, et naha all on luud ja liigesed – need on puised ja kuuluks nagu kellelegi teisele.
Missugune kuri batsill mind siis seekord leidnud on?
Karukell, kurvameelsuse rohi 