Hea auraga paik

Meie Aksli kodu kaugemalt

Ma olen alates kolmandast eluaastast korteriinimene olnud.

Mu esimeses päris oma elamises olid korterinaabriteks eakad inimesed. Nad võtsid mind nagu kanaemad oma tiiva alla: nad tõid mulle lilli, värskeid maasikaid ja isetehtud moosi; kui ma pikemalt ära olin, siis hoolitsesid nad posti eest ning kastsid mu toataimi. Nad muretsesid, kui paar päeva polnud tundnud toidulõhnasid ning seisid muretseva olekuga ja sooja toiduga taldrikul, mu ukse taga. Mul polnud neile eriti palju vastu anda. Ma olin vaid nende meenutuste ja lugude viisakas kuulaja. See oli ilus sümbioos.  

Praeguses korteris olen ma elanud rohkem kui paarkümmend aastat. Meie ühismaja on nagu pisikene kolhoos: igaüks hoolib omast, aga vähe läheb korda üldine. Välisuks paugub pidevalt, koridor on ühtepuhku võõrast koli ja kassikusehaisu täis, õues tähistavad laste liikumisradasid tihti kommipaberid ja joodikute peatuspunkte tühi taara… Eelmisest sügisest olen hakanud aeg- ajalt rõdu pestes leidma võõraid konisid ja õllepudelikorke. Paar mu koridorikoristamise eesmärgiks ostetud prügikühvlit on oma maise teekonna lõpetanud võõraste autoakende jääst puhastamisel; lumelabidal murti ära vars ja kõige tipuks sobitati varre otsa seisma, nii et see esimesel hetkel terve näis. 😦

Aga juba paar aastat ei lähe see mulle enam korda! Selle ükskõiksuse põhjus asub umbes kolme kilomeetri kaugusel ja on meil kaevukohta otsimas käinud vitsamehe sõnutsi üks  parima auraga koht Eestis, kus ta veesoont määramas käinud on.

Alguses olin ma resoluutselt selle koha ostmise vastu. Ilma elektrita ja kaevuta võssakasvanud osmikuga paik tundus mulle perspektiivitu ja mõttetu. Ent selles võitluses jäi õnneks Velvo sõna peale.

Kolm- neli aastat tagasi helistati vallast ja paluti panna kadastriüksusele nimi. Meil oli selle väljamõtlemiseks väga vähe aega. Aga mõelda polnudki palju vaja. Aksli tundus igati paslik ja sobiv nimi. Velvo sugulasedki olid harjunud käima seal kui onu Aksli juures.

See on tõesti väga hea auraga koht! Seal tegutsedes ei tunne kõhutühja ega seljavalu. Ma olen paaril suvel lugematul arvul muruniitja paagitäisi tühjaks niitnud, aga tüdimust ega vastikust tundnud veel pole. Loodus on ümberringi võrratu: linnud laulavad lausa käeulatuses ja sinililled- ülased kasvavad õues. Sel kevadel olid metsaveerde end kasvama sättinud kevadkogritsad, kraavi ääres punetas verev karikseen. Eelmisel suvel oli meil lausa isiklik valge toonekure “farm” – neid võis seal koos olla küll üle kolmekümne.

Järjest selgemini kujutlen ette seda paika päriskoduna. Paljukest meile kahele vanaduseks ikka vaja on!  

Kolm ühes

Kord rääkis vanatädi Reet mulle, et iga inimene sünnib siia ilma härmalõngast saatusekotike kaelas. Kõik lihtsalt läheb nii, kuidas on ette määratud. Võib- olla oli minu kotikesse kirjutatud stabiilne ja turvaline tulevik. Aga jääb võimalus, et inimese elu on  kaalutud: kesisele lapsepõlvele peabki kompensatsiooniks järgneb õnnelik täiskasvanuiga. Otsekui muinasjutus, kus vaeslaps saab esmalt käsikivi ja seejärel tõuseb ise taluperenaise seisusesse. Pole võimatu, et elu on lihtsalt õnnemäng Bingo, kus iial pole ette teada, millised numbrid täppi lähevad. Tundub, et sel juhul pole minu Bingomäng vedamine nurkade- või diogonaalidetabamuses, vaid lausa täismäng. Ma olen saanud kolm ühes. Velvo on mulle abikaasa, sõber ja armuke ühekorraga.

Olen vahel elu kummalise kulu üle juurelnud. Elu kõige tähtsamad ja olulisemad otsused (ametivalik ja pere loomine) langetame noorte ja rohelistena. Edasi on elu otsekui täisautomaatne pesumasin, mis peseb, väänab ja klopib, loputab ja tsentrifuugib meid oma päratus elutrumlis tsentrifuugi hiigelkiirusel ja – jõul. Muudab aina umbusklikumaks, tuimemaks ja kahtlustavamaks. Õpetab ridade ja sõnade vahelt leidma; tallama, et mitte ise tallatud saada. Oluliselt kergemaks muudab selle eksistensi, kui kõrval on mõttekaaslane. Inimene, kes saab aru, kui sul on raske, kes võtab su ümbert kinni oma tugevate kätega ja ütleb: “Pole midagi, küll me hakkama saame!”.

Tegelikult polnud algus sugugi kerge. Ma ei meeldinud, hoolimata püüdmisest, Velvo  sugulastele ning see tekitas nii temas kui minus palju pingeid. Küllap käitusin ma oma elukogenematusest/ rumalusest ise valesti või oli vanasõna Ainsa venna naine on sitt naine! niivõrd elutark, et see poolehoid jäigi saavutamata. 

Eks võis olla ka närune rahaline seis oluliseks pingeallikaks. Nagu paljudel vastabiellunutel ikka, polnud ka meil telekat, külmikut, köögikappe ja veel tuhandet muud eluks vajalikku. Esimese auto – 20. juubelit pidanud Moskvitšigi saime alles kuus aastat pärast abiellumist. Alati tuli raha jaotada kaheks: olulised ja paratamatud väljaminekud (maksud ja toit) ning ülejäänu… Ent see teine hunnik kippus tavapäraselt õhukeseks jääma.

Kolmas elektrit tekitav pingeallikas oli kodusviibimine. Velvo on töökas inimene ning kui töökusele lisada oskamatus ütelda ei ja väga hea süda ja abivalmis loomus, siis pole raske leida vähese kodusviibimise põhjusi. Ta läks ära varavalges ja saabus hilisõhtul. Nädalavahetusel vajas keegi taas tema abikäsi… Ma oli pidevalt üksi. Eriti kurvaks tegi mind see, et väikestena ei näinud lapsed isa kuigi palju. Hommikul nad veel magasid ja õhtul nad juba magasid.

Ent ma harjusin olukorraga. Pealegi õppis Velvo ka vahel ei ütlema ning tema töökoha vahetus tõi veidi paindlikuma töögraafiku. Lisandus ka minu tööleminek – korraga läks rahaga lahedamaks. Selleks ajaks olime me mõlemad oma teravad servad maha lihvinud, üksteise huvialad omaks võtnud või neid vähemalt taluma hakanud. Niisamuti olid  sõbrad kas omaks võetud või siis silmapiirilt taandunud. Pinged olid kadunud.

Velvos on kõike, mis ühe abielumehe väärtuslikuks teeb. Ta on väga hea isa, tähelepanelik ja hooliv abikaasa, usalduslik sõber ja hell armsaim. Ta on mees, kellega mulle meeldib vananeda.

Velvo on muhelenud, et meie abielu on nagu kvaliteetvein, mis läheb iga aastaga paremaks. Tihti räägitakse armastuse kirkuse tuhmumisest aastate jooksul ja tunnete värskuse kadumisest. Ma julgen väita, et meie kohta need jutud – ehkki meil täitus 21. pulma- aastapäev,  veel ei käi.

  

Kutsumata külaline

Vanasõna ütleb, et kevadilma ja lapse p….t ei maksa uskuda. Uskuda ei maksa ka iseenda hommikust head enesetunnet, sest korraga on sellest alles vaid hädised riismed. Ääretu nõrkus surub horisontaalasendisse: korraga on kõik helid liiga tugevad ja pisut erdamgi valgus tungib silmakoobastest kuklasse, tekitades valusaid aistinguid. Kaal tundub olevat kolmekordistunud, sest kogu keha on üüratult raske ja valulik. Jäsemete liigutamine tuletab füüsiliselt meelde, et naha all on luud ja liigesed – need on puised ja kuuluks nagu kellelegi teisele.

Missugune kuri batsill mind siis seekord leidnud on?