Unenägudest

Ärkasin täna hommikul ja kulus tükk aega, et tegelikkust unenäost eristada. Mu unenäod on viimasel ajal õige iseäralikud – aina täis millegi otsimist, olgu siis oma asjade, kodu või tuttavate leidmispüüdu. Millegipärast kummitab mind erinevates paikades ja olukordades vana rääsunud kahekorruseline puumaja: külm, räpane ja kõle. Ikka olen ma sunnitud end seal varjama või seda elupaigaks pidama. Ka ilm on neis unenägudes ühtemoodi vihmane või lörtsine. Imelik, kas pole? Viimaks tahab mu alateadvus midagi teada anda, aga näib, et ma olen pika taibuga. Tõenäoliselt ei tähenda see siiski midagi, ainult kohmetuks teeb unenäosüžee üksluisus.

Uni on ühenduses perioodilise päeva ja öö vaheldumisega üks poolteadvusetu periood inimeste elus. Keegi tarkpea on lausa arvestanud, et 70- daks eluaastaks näeb inimene ligikaudu 150 000 unenägu.

Mulle näib, et vahel näen ma öö jooksul lausa mitut eredat, kireva süžeega und.

Olen kindel, et unenägu koosneb meie enda kujutlustest ja nendega seotud psüühilistest protsessidest. Unedes ilmuvad meile meie lõpuni läbielamata või allasurutud tunded. Unenäod on kui tee salapärasesse ja kummalisse maailma, kus toimuv tundub tõelisem kui elu ise. Mõnikord on hea ja  kerge ärgata, teades, et see kõik oli vaid uni, teinekord tahaks aga, et see unenägu iial ei saaks otsa ning kestaks igavesti.

Olen tähele pannud, et kui kohe pärast ärkamist unes nähtu peale ei mõtle, ongi ta läinud! Sellepärast olen pärast ärkamist püüdnud kohe unenäo üksikasjad kellelegi ümber jutustada. Unenäos peegelduvad tihti mu soovid ja tajud. Ometi on unenäod enamasti üsna absurdse sisuga ja kahtlase väärtusega.

Palju aastaid nägin unenägudes, et olin erinevates kauplustes, seal oli palju asju, mida endale südamest ihaldasin, kuid mul polnud ostu jaoks iial piisavalt raha. Ilmselt mängisid rolli rahuldamata soovid ja pidev rahapuudus.

Tihti puudub unenäos enesekontroll. Mäletan end seal tegemas asju, mida ma ilmsi iial ei teeks, unes puudub vahel igasugune enesekontroll, moraal  ja loogilisus. Hommikul ärgates on lihtsalt piinlik! Tekib küsimus: miks ma nii käitusin? Valitseb mind range enesekontroll või on need mu tõelise mina salasoovid? Olen lugenud, et Freud´i teooria järgi näeb inimene unes oma sooviunenägusid, nn alateadlikke soove. Tunnen ma enda mina ja oma tegelikke tahtmisi nii halvasti? Olen pidanud end eeskujulikuks pereemaks ja truuks abikaasaks, aga unenäos miilustan võõra  tundmatuga nagu oleks see tavapärane…

Tihti on unenäo põhiteemaks mõni ärritaja – inimene, tema tegu või sündmus. Tundub, et tihti võivad unenägude tekkimisel mängida tähtsat rolli ka nägija soovid ja tundmused. Näiteks olen näinud unes sageli pika pingeperioodi jätkuks südamlikku ja tundelist leppimist.

Väikesena haige olles nägin ikka üht ja sama unenägu: istusin väikeses bobikelgu taolises sõidukis ja sõitsin pikki lõpmatut rada; tee oli otsatult pikk, aga see tuli läbida nii, et vaip rikkumatult sirgeks jääks. Siiani olen mõelnud veidra öise nägemuse üle ega ole osanud seda mingil moel seletada.

Vahel tunduvad unenäod nii hirmutavalt reaalsed, et nende mõju püsib terve päeva.

Aastaid tagasi nägin, et tulin Põlvas kaubamaja taga autost välja. Auto hakkas koos sinna sissejäänud Lauraga tagurpidi vajuma soisesse pinnasesse. Seisin otsekui halvatud ega osanud oma unenäos midagi ette võtta. Viimane mida enne ärkamist nägin, oli lapse väike käeke – siis vajus seegi koos rohelise autokatusega põhjatusse pruuni märga mülkasse. Päeval käisin mitu korda üle Laura klassiukse teda piilumas ega saanud paaril päeval lahti vastikust tundest, et pean enam ta lähedal olema.  

Kindlasti on unenäod mingid märgid, aga nende intepreteerimine nn unenäoseletajate abil on minu meelest küll jama.