Aastaid tagasi käis mul põgusalt külas üks kohalik noorik. Talle meeldis väga mu köögi nurgadiivan. Olime just köögiremondi ootel ja pidasime plaani jutuks tulnud diivan toolide vastu välja vahetada. Seda kuuldes pakkus mu külaline, et ostab mööblieseme ära. Kuna remondiaeg oli täpsemalt otsustamata, siis palusin tal pisut oodata ning lubasin helistada kui asi sinnamaale jõuab.
Jõudiski. Enne helistamist võtsin pudel Ciffi abil ette diivani põhjaliku puhastuskuuri. Tunni pärast oli köögiistme ihaleja äravedamiseks mõeldud autoga kohal. Enne lahkumist küsis ta, mis mööblitükk maksab. Olin otsustanud, et hoolimata heast pidamisest oli ta mulle ülearune ning parema pakkumise puudumisel peavalu tekitav kolakas. Nii ma siis ütlesingi, et mina sain ülearusest lahti, temale oli nurgaiste unistuseks – olgu hinnaks sada (loe ikka: sada) krooni, siis on üks saanud ja teine andnud. See lause pani nooriku kätega vehkima: kas ma tegevat nalja!, pool vastse istme hinnast maksmine oleks tema viimane pakkumine. Selgitasin, et ma ei kauple rohkem, pakutud tehing on lõplik, kas 100 krooni või jääb kaup katki. Pika puiklemise peale jäi mööblisoetaja nõusse. Enne äraminekut küsis häbelikult, kas ma selle rahaga ootaksin kuu alguseni, praegu olevat rahaline auk. Kuigi remont on tänapäevalt rahakotile kägistavalt mõjuv ettevõtmine, polnuks see hädine sada krooni mind hetkel oluliselt aidanud. Lõin käega: kui saab, siis maksab.
Järgmise kuu keskel teatas nooriku tütar, et selle raha maksmisega läheb veel natuke aega. Aga rohkem sellest enam juttu ei tehtud. Veel enam, kui juhtusin mööblitüki viinud prouat nägema, keeras ta mu vältimiseks lähimast teeotsast ära või tegi näo nagu ei tunneks mind. Tänulikust mööbliomanikust tuttavast oli saanud ebasõbralik võõras.
Antud lugu pani mind muigama. Aga muigama ei pane samalaadne juhtum, kus loobumise hind on tõesti arvestatav, loobumise sooviks aga lihtlabane ja heatahtlik soov aidata, haigetsaamine aga oluliselt suurem.
Täna jõudsin üllatuseks W. M. Thackeray “Edevuse laata” lugedes üsna täpselt situatsiooni seletavale lõigule.
Kui üks inimene on suur tänuvõlglane teisele, kellega ta pärastpoole riidu läheb, saab temast tollele mingi üldise sündsusmeele tõttu hoopis vihasem vaenlane, kui saaks võhivõõrast. Et sellisel puhul oma halastamatust ja tänamatust õigustada, peate te teist poolt kujutama süüdlasena. Mitte, et teie oleksite omakasupüüdlik, brutaalne ja vihane… Juba paljast järjekindlusest peab tagaajaja ohvrile tõestama, et see on lurjus, – muidu oleks tema, tagaajaja, ise see kaabakas.
Seega oleks targem inimesi mitte panna tänuvõlglase rõhuvat koormat tundma, et mitte hiljem tunda end teenimatult süüdlasena.
Karukell, kurvameelsuse rohi 