Lugesin hiljuti, et USA- s tehtud uuringute kohaselt ei päranda vanemad meile ainult väljanägemise, vaid meie head või halba käitumist võivad mõjutada vanemailt saadud geenikombinatsioonid. See tähendab, et arvatust väiksemat rolli mängib vanemate käitumismalli jäljendamine või kasvatus. Virginia ülikooli teadlane Harden ja tema meeskond tõid näite, et kui üks vanemaist on sõjakas, siis võivad ilmneda samad iseloomujooned tavaliselt ka tema järeltulijail. Seega pole valitud käitumislahendus vaid sotsiaalse päritoluga, vaid oluline tähtsus on siin ka valitud geenidel. Eriti märgib geneetika rolli konfliksituatsioonides käitumise ja nende lahendamise puhul.
See pani mind mõtlema oma vanematelt saadud pärandi üle ja tõmbama paralleele nende vooruse ja pahedega.
Vahel tundub, et olen pärinud oma vanemailt vaid tumedamad toonid: olen kergesti mõjutatav, liiga helde, usaldav ja abivalmis, inimsuhetes veidi lihtsameelne ning satun kergelt sõltuvusse (juba arvutis pidev Solitaire ja pasjansi ladumine näitas, et pean kasiinodest kauge kaarega mööda käima!). Ma olen pikka aega leebe ja kannatlik, aga kui lõpuks mu kannatustekarikas täis tilgub, vihastan nii, et silme eest mustaks läheb. Viha lahtub aja jooksul, aga suhe on tõenäoliselt kui mitte lõplikult rikutud, siis suure unustamatu plekiga.
Kohutavalt äpardunud olen ma käsitöös ja mullaga seotud töödes. Ma lausa jälestan aiaga seotud tegevusi! Küllap tajub muld mu vastumeelsust – igal kevadel muutub mu käenahk aias töötades punasetäpiliseks ja valusalt sügelevaks. Kui mu armas ema koob, heegeldab, tikib, pilutab ja õmbleb igast asendist, siis minu suurimateks saavutusteks on jäänud linade ja käterättide otste palistamised ja teised väiksemat vaeva nõudvad näputööd.
Samas olen märganud ka heledamaid toone. Isa oli suur fotograafiahuviline. Tema tehtud fotod olid hea rakursiga ja ei näinud kunagi välja tehislikud. Ja ehkki mu digikaamera on algelisemate killast, meeldib mul sellega ringi luusida ja tabada mööduvaid hetki.
Ema maalimis- ja joonistamisgeenid on tabanud mind väikese veerega. Tema kujundamis- ja maitsemeel on kõrgemal tasemel! Mina joonistan pildi järgi kergleva vaevaga, olen päris arvestatava värvitunnetuse ja ehk ka ilumeelega, aga millekski enamaks see kujunenud pole.
Vanemate pulmakutse esikülg
Päris ilmne on, et mõlemailt vanemailt olen pärinud lugemishuvi. Nii ema kui isa olid päris tõsimeelsed kirjandushuvilised. Ema ostis raamatuid ka siis, kui pere rahaline parim polnud. Veel seitsmekümnesenagi loeb ta iga päev enne magamajäämist, aga ma kahtlustan, et ta on nii mõnegi öö veetnud unetult, raatsimata põnevat jutujärge käest panna. Ma olen raamatuusku juba varajasest lapsepõlvest peale. Kodu süvendas seda, sest ema pidas lugemist arvestatavaks tegevusest ja see tähendas nii mõnestki ebameeldivast tööst pääsemist.
Kui aus olla, rikkusin ma paljud raamatud enda jaoks ära. Vaevalt kaheteistkümneaastasena lugesin ma läbi Tolstoi “Anna Karenina” ja otsustasin, et Anna valikud oli kergemeelsed ja isekad ega suutnud tema käitumismotiividest aru saada. Tegelikult lugesin ma valikuta kõike, mis raamaturiiulil oli. Eriti huvitavad olid Mirabilia sarja kuuluvad raamatud, aga viimseni sai läbi loetud ka kodus leiduv sari “XX sajandi romaan” ja kõik kaheksa köidet Anton Tšehhovi kogutud teoseid.
Neljandas klassis sai minus Orissaare raamatukogu alaline kunde. Vahel käisin lausa iga päev raamatukogus. Sealne raamatukogutädi hakkas mu kire sõbralikuks toetajaks. Vahel muutus raamatu tegevustik niivõrd reaalseks, et oli tükk tegemist uuesti tegelikkusesse tagasisaamisega.
Ka nn ristsõnageen on ilmselt geneetiline boonus. Mida lahendatum tundub ristsõna, seda sügavamale ma ennast sinna sisse kaevan. Muidu nii korralik mina korraldab siis teatmeteoste abil kodust paraja paabli – lahenduse hasart haarab mind võimsa lainega.
Mul on sarnaselt vanemaile üsna mahukas mälu (pean möönma, et viimastel aastatel on ta küll hakanud alt vedama).
Ka välimuses pole vanemate ühised geenid mulle just parimat mustrit kujundanud: nõrgad hambad, poorne näonahk, viletsad juuksed…
Aga hoolimata sellest, et mu isa kaldus napsisena kätega rääkima, pole ma tema sõjalikusest midagi pärinud. Vihkan igasugust vägivalda, nii füüsilist kui vaimset.
Kummaline küll, kuidas transformatsioon meid õnnistab või ohustab.
Karukell, kurvameelsuse rohi 