Vananemisest

Varsti tuleb mu õuele taas tähtpäev, mida ma südamest vihkan ja mis mind juba ette paanitsema ajab.

Niipalju kui ma mäletan, pole mulle sünnipäevad kunagi eriliselt meeldinud. Kuidagi on ikka nii juhtunud, et olen sel ajal mingil põhjusel üdini õnnetu: on siis ajastus halb või tuleb keeruliste suhete sasipuntra tõttu viisakat nägu teha. Küllap on “süüdi” ka suhtumine lõikumisse- hakkimisse- küpsetamisse- keetmisesse. Mõnel inimesel tuleb see mängleval kergusel välja, mind aga ajab juba üksi sellele mõtlemine kupla. Mulle ei tule meelde, et kordagi poleks olnud hirmu: nüüd jääb toidust puudu… ja järgmisel päeval külmikusse mittemahtunud kraami laiali jaganud või hapuksläinud salateid prügikasti tühjendanud.

Ega ma ole ka ülearu vaimustatud vanemaks saamises. Ehkki vanemakssaamine on kaasa toonud enesekindluse ja meelerahu, käib sellega kaasa ka palju negatiivseid ilminguid. Näiteks olen viimasel ajal hakanud alateadlikult vältima kodust väljaminekut. Tunnen end kodus niivõrd turvaliselt ja kaitstult, et vahel olen väljaminemisest pääsemiseks ilmutanud äärmist leidlikkust. Ma ei torma enam pea ees tundmatusse olukorda, vaid vaen poolt ja vastuargumente pikalt. Varem kiitlesin oma hommikuse pika unega, nüüd kipun enne plaanitud äratust ärkvel olema. Seevastu on jäänud nii mõnegi hea saate või filmi lõpp teleka taha tukkuma jäämise tõttu nägemata. Pikemast pidutsemisest ei maksa samuti rääkida! Juba pärast keskööd võiksid külalised uneigatsuse märkide tõttu mu hambaplommid vabalt üle lugeda. Vahel imestan meenutades, kas tõesti oli aeg, mil kogu öö sai trallitud ja hommikul polnud ühtki kõrvalnähtu peale väikese roidumuse?

Vananemine on toonud endaga kaasa ka kehalisi vaevusi: liigestevalu ilmamuutuste ajal ning jalgade väsimise kõrgete konstega kingade kandmisel.  Hiljuti avastasin, et mu kulmud vajaksid toonimist; nende luituminegi annab tunnistust kuldsest keskeast.

Vananemine toob mõtteviisi muutuse. Kui enne üks kord lõikasin ja siis üheks korda mõõtsin, siis nüüd mõõdan üheks korda ja üks kord lõikan. Olen minetanud oma kirgliku vaidlemishimu tõe kehtestamiseks.

Ma oleks õnnelik, kui saaksin võimaluse olla 10- 15 aastat noorem, kui mulle jääks mu mälu ja kogemustepagas. Uuesti mineviku valusaid kogemusi läbi elada oleks ilmselgelt ülejõukäiv.

Õige mõtlemise piiblikäsud

Kui Piibel annab keelud- käsud käitumiseks, siis õige mõtlemise käske on suurepäraselt sõnastanud Dale Carnegie.

• Tuleb sulgeda rauduksed minevikku ja tulevikku. Elada tuleb tänase päeva sektsioonis.
• Ärge laske end häirida pisiasjadel, mis ei vääri tähelepanu, mida tuleks põlata ja seejärel unustada. Pidage meeles: “Elu on selleks liiga lühike, et olla väiklane.”
• Jumal andku mulle meelekindlust leppida asjadega, mida ma ei suuda muuta, julgust muuta neid asju, mida mul on võimalik muuta ning tarkust teha nende asjade vahel vahet.
• Ärge püüdke saagida saepuru! Laske minevikul matta oma surnud. Kogu kuninglik ratsavägi ega terve kuninglik malev ei suudaks parandada minevikku.
• Mõelge õnnelikke mõtteid ja käituge nii, nagu oleksite juba õnnelik, ning te hakkate end tõepoolest õnnelikuna tundma.
• Ärge iial püüdke oma vaenlastele kätte maksta, sest kui te seda teete, saate ise tunduvalt rohkem haiget kui nemad. Püüdke talitada nii nagu Eisenhower: ärge kunagi raisake minutitki mõtlemisele neist, kes on teile vastumeelsed.
• Kui saatus ulatab teile sidruni, proovige teha sellest limonaadi.
• Pidage meeles, et ebaõiglane kriitika on tihti varjatud kompliment. Pidage meeles, et surnud koera ei lööda iialgi jalaga!
• Andke endast parim; seejärel tehke aga lahti oma vana vihmavari ja ärge laske kriitikavihmal mööda kaela alla joosta.

Üks kettkiri

Mu postkasti maabus järjekordne kettkiri. Tavapäraselt täis mõistujuttu, kohustusi ja lubadusi. Ma ei tea, kas ja kui palju inimesi mu blogi loevad, aga ehk olen ma oma postitusega seda pisutki levitanud, sest ma lihtsalt ei suuda oma sõpru ja tuttavaid sellega koormata.

Kiri ise oli selline: 

Alustuseks midagi õpetlikku: Professor pidas ülikoolis loengut.
1. Loengu alguses võttis ta välja klaaspurgi ja täitis selle umbes 5 cm suuruste kividega. “Kas purk on nüüd kive täis?” küsis ta tudengitelt. “Jaa,” vastasid tudengid.
2. Siis võttis professor mõned väiksemad kivid ja pistis need suurte kivide vahele. “Kas purk on täis?” küsis ta uuesti. “Jah,” vastasid tudengid jälle. Siis võttis professor kotikese liiva ja puistas selle kivide vahele. Nüüd hakkasid üliõpilased naerma, sest ka liiv oli ju purki mahtunud. “Kujutage nüüd ette, et see purk on teie elu,” ütles professor. “Suured kivid on teie elus kõige olulisemad asjad: perekond, lapsed, tervis jne. Tähendab kõik see, mis, juhul kui te isegi kõigest muust ilma jääte, täidab teie elu sellegipoolest. Väikesed kivid on vähemtähtsad, nagu näiteks töö, auto, korter. Aga liiv on hoopis midagi muud! Ärge unustage, et kui te olete purki liiva valanud, siis ei ole seal ju enam ruumi ei suurte ega väikeste kivide jaoks. Kui tegelete ebaoluliste asjadega, siis ei ole seal enam ruumi suurte ja oluliste asjade jaoks. Mõelge alati sellele, et teie elu saaks olla õnnelik. Suhelge sõpradega, käige vajaduse korral arsti juures. Töö, kodukoristamine ja muu kivipuru ja liiva jaoks jätkub ju alati ruumi. Täitke oma elu suurte kividega, ülejäänu on ju ainult liiv!”
3. Siis vaatas professor veel kord tudengite poole ja võttis kotist välja ühe õlle. Ettevaatlikult valas ta selle kivide ja liivaga täidetud purki, pöördus siis saali poole ja ütles: “Aga moraal on see, et mis sinu elus ka ei juhtuks, alati on seal ruumi veel ühe õlle jaoks!”