Issanda loomaaed on tõest lai, niisamuti inimeste maitse… Keda kõike koju imetlemiseks ja armastamiseks endale ei võeta! Koera ja kassi koduloomaks pidamisega olen nõus – kui on aega, raha ja ruumi, miks mitte. Korraliku kalli valgustusega akvaariumi ja kalade soetamine on endalgi korduvaalt peast läbi käinud. Lapsena unistasin oma hobusest (eriti pärast seda, kui olin “Viimses reliikvias” valges punase slepiga kleidis Agnest näinud juuste lehvides hobusel ratsutamas), kuigi tegelikult teadsin täpselt, et see on helesinine unistus, mis iial ei täitu.
Ma arvan, et ei käinud kooliski, kui maja taha tekkisid ei- tea- kust puurid, millesse toodi elama küülikud. Küll ma olin ikka lihtsameelne! Ma ei mäleta, kui kaua need siidpehme ujeda olemisega loomad meil pidada olid, küll on mul meeles see valu, mida ma tundsin, kui kuulsin, et ühest neist küülikuist oli ema moorpraadi teinud. See liha, mis oli varem olnud armas pehme üha ninaliigutav jänes, jäi minust küll söömata.
Esimene päris oma koer oli valge krants Kiku. Ma olin siis vist üheksa- aastane. Sidusin Kikule uhkeldava tutipaelast lehvi kaela ja olin isikliku peni pärast kohutavalt elevil. Küllap sai kutsikaski aru, et olen temaga seotud, sest ta vänderdas oma pisikestel koerajalgadel mu kannul ja hakkas kiiresti oma nimele reageerima. Koeraomanik sain ma olla napilt pool aastat, sest ühel päeval koera enam polnud. Ema väitis, et Kiku sai endale uue pere. Õnneks ei jätnud mulle isast lahkukolimise kurbus ja uue kodu ärevus aega pikemaks kurvastamiseks.
Kahtlustan, et Ranko sain ma endale vaid sellepärast, et emal oli liiga hale süda ütlemaks ei Astale, kes töötas haiglas kokana. Asta koeral olid kutsikad ja ühes nendega probleem – mida kutsikatega peale hakata…
Ranko oli kutsikana ilus koer. Ta oli musta värvi, kuid eriliselt pidulikuks tegi ta välimuse esikäppade pikad ja tagakäppade lühikesed valged sokid, valge žaboo rinnaesisel ja tilgakujuline laik otsmikul. Kui ma teda esimest korda nägin, teadsin kohe, et just tema on minu.
Ranko oli armas koer, aga temalgi olid omad koerakombed. Emal tegi meele mõruks koera komme mustapesukastist näpatud kantud aluspükste hargivahede ära räbustada ning salaja voodis magamas ja muuhulgas püherdamas käia. Mõlemad kodukorra rikkumised tulid varem või hiljem ilmsiks, sest katkised püksid olid ilmselge kuritöötõend, püherdamise jäljeks olid voodis mustad koerakarvad. Kuriteole järgnes karistusaktsioon: ema vitsaga ühel pool, hirmunud koer teisal ning mina kahe osapoole vahel tüli leevendamas. Enamasti pöördus siis asi minu enda vastu, sest tülile järgnes pikk ema monoloog koeraomaniku kohustest ja nende tegematajätmistest.
Rankol oli kentsakas nõrkus: rannas veetlesid teda linnuraiped, millel ta innukalt püherdas. Oh seda solvumist, kui teda võikast haisust vabanemiseks seebiga küüriti.
Samuti oli tal õige veider arusaam mu külaliste jalgadest; ta pidas neid oma pruutideks ja püüdis nende najal oma mehelikkust demonstreerida. Vahel tekitas see päris piinlikke hetki.
Vanemaks saades läks Ranko paksuks ning meenutas musta nuumatud põrsast. Ta oli pidevalt näljane ning kugistas aplalt ja valimatult kõike, mis vähegi süüa sündis. Samas oli koeral pidevalt hirm, et keegi ta toidu ärastab, seepärast oli ta kõht iga suutäie ainus mõeldav varjupaik ja sahver.
Kuna Kaluri tänava täiskasvanuile ei meeldinud klähviv ja aiamaadel ringisibav koerajupats, siis tuli Ranko ketti panna. Ketikoerana muutus ta kurjaks, haukus palju ja püüdis möödakäijaid rünnata. Tõenäoliselt sai kellelgi tast küllalt. Ühel päeval oli Ranko halvatult maas, iga natukese aja tagant raputasid ta keha krambid. Ta niutsus südantlõhestavalt ja anuvalt. Loomaarst arvas, et koer on mürki saanud. Ta soovitas koerale halastada ja ta magama panna. Aga see mõte tundus niivõrd jõhker, et ma viisin koera kiiresti koju tagasi, lootes päästvale imele. Ranko abipaluvad silmad jäid õhtul viimaseks nägemiseks. Imet siiski ei juhtunud. Hommikul olid need seni nii sõbralikud silmad klaasistunud ja tühjad. Mu koer oli surnud. Ma olid teda sadu korda kamminud ja kallistanud, ta oli hoolimata oma pahedest mu sõber – ent surnuna kartsin ma teda vaadata, rääkimata puudutamisest. Isegi kast, millesse ema ta tõstis, tundus hirmuäratav.
Koera kaotust kompenseerisid ilusad matused ning paik, kuhu vahel lilli viia. Nüüd oli mul oma kadunuke ja koht, kus teda meenutamas käia.
Siis tuli lemmikloomandusse tükk tühja maad.
Ühel hetkel sigines, meile koridorikass Sessa, keda tüdrukud pooleldi omaks pidama hakkasid. Sessa oli litsakas kass, sest vaevalt kassipojaeast välja saanud, oli ta juba tiine. Ta olnud mingi eeskujulik ema oma poegadele. Pidevalt kostus koridorist kassipoegade ahastavat emaigatsusest tingitud nuttu. Vaevalt olime ühe portsu poegi suutnud laiali jagada, kui kass juba jälle taljest tüsenema hakkas. Ma olen üsna hella südamega, aga valikuvõimalust polnud – need väikesed kassialged viis Ellen ära. Ma ei küsinud, kuidas, aga kahtlustan, et nende tee viis neid merekooli tuukriametit õppima.
Kolmandat pesakonda ei jõudnudki Sessa sünnitada. Ilmselt oli mõnel uljaspeal autoga liiga kiire, sest kass leiti teepervelt surnuna. Tüdrukud olid Saaremaal vanaema juures ja said sellest tükk aega hiljem teada. Ometi tekitas kassi saatusest teadasaamine neis hüsteerilise reaktsiooni. Veel aastaid hiljem meenutasid nad Sessat kui oma kassi.
Nüüd on meil koduloomi lausa … vaat ei teagi palju! Need nime poolest Egiptuse päritolu nuhtlused on nüüdseks kümme aastat meie elu kontrollinud. Meie vaaraosipelgad hoolitsevad, et kapid ja kapipealsed oleksid söögitud ning lausa kohustavad aeg- ajalt riiuleid ja sahtleid profülaktika mõttes korrastama. Ma olen nende hingeeluga niivõrd kursis, et võiksin nende elu, käitumise, tavade ja toitumisharjumuste kohta uurimuse kirjutada.
Need väikesed kahjurid on ütlemata leidlikud ja kohanemisvõimelised. Neile ei valmista mingit raskust mikrolaineahju kiirtes ellujäämine või kuumal radikal jooksmine. Magamistoas ei leidu parimalgi otsimisel midagi toidu- või joogikõlblikku, ometi suudavad nad seal pesitseda ja paljuneda.
Selle kümne aasta jooksul on olnud suuremaid ja väiksemaid vahesid, mil ma olen kergendatult ohanud: lõpuks on nad läinud! Aga see ohkamine kordub teises kontekstis varem või hiljem: nad on jälle tagasi!
Selle kümne aasta jooksul olen ma lugematul hulgal pulbreid ja aerosoole ostnud, mis on ilmselt mürgitanud meidki, aga sipelgatele on see siiski ajutiselt mõjunud.
Lemmikloomana peaks väikese ruumi saama ka Snoopy – ütlemata inetu peni, kes oma arukuse ja intelligentsiga oma inetuse unustama paneb ja üsna armas tundub.
Snoopy nimi oleks tegelikult pidanud Pele olema; ta teeb oma pallimängimisoskusega silmad ette nii mõnelegi viletsale jalgpallurile. Ta on suurepärane manipulaator ja näitleja, talle on köki- möki hädist ja põdurat koera mängida. Oleme südamest naerda saanud Snoopy pööraste hüpete üle pesunöörile seotud õhupalli tabamiseks. Ta on mulle Velvo äranäritud tossude tõttu vandesõnad suhu toonud, ehkki suurem süüdlane (ja koera tossulembuse põhjustaja) on nende kandja ise.
Pärast Velvo ema surma sai Snoopy mingi märgilise tähenduse, see paneb temast veel rohkem hoolima ja tema olemasolu mitte unustama.
Ma luban, et kui Aksli kodu kord päris valmis saab, hakkab meie õuel ringi jooksma üks karvane, klähviv ja sõbralik lemmik.
Karukell, kurvameelsuse rohi 