Elu võimalikkusest maal

Kui linnas märgivad kevadet tulekut kergemad ja värvikirevamad riided, siis maal sunnivad porisest lumeveest tekkinud väiksemad ja suuremad ojad ning nired pilku ainiti maas hoidma, et vähegi kuiva jalaga sihtpunkti saabuda. Lume alt sulab välja kogu inetus: teedelükkamisel ülesküntud rohumättad, mullusügisesed pruunikad keerdutõmbunud puulehed ja inimestelt pudenenud prügi. Kevadeti kulub maal nädalaid rohkem kui linnas, enne kui teed kuivavad ja mururoheline silma hakkab rõõmustama.

Inimesi võib üldiselt jagada maa- ning linnameelseteks. Selle jaotuse järgi kuulun ma kindlasti oma loomult linnavurlede kilda. Oma mullaallergiast olen ma juba kirjutanud, õieti peaks seda määratlust laiendama ja nimetama kolkaallergiaks. See ei tähenda, et linnainimesed oleksid maarahvast paremad, sugugi mitte! Lihtsalt mulle ei meeldi maaelu.

Olen sünnilt linnainimene ning mu linlik eluviis kestis töölesuunamiseni. Maale sattusin elama selgest ahnusest. Oli õpetajaks nimeliselt oodatud Tartu 2. Keskkooli (praegune Härma- kool), kus sooritasin edukalt ka oma pideva pedagoogilise praktika. Aga paraku pakkus Tartu linn mulle elamispinnaks vaid keldrikorrusel paiknevat ahiküttega kööktuba (toona ei saanudki ma teada, et  selle kööktoa omanik kolib peagi Annelinna mugavustega korterisse). Olin ühika mustlaselust tüdinud ja valmis andma pool kuningriiki päris isikliku korteri eest. Otsustasin, et kolm kohustuslikku suunamisaastat katsun maaelu, et siis lõplikult linna naaseda. Ent saatusel oli mulle varuks teine menüü.

Küllap on õigus neil, kes kiidavad maaelu looduslähedust ja turvalisust. Maal on võimalik märgata tõesti enam aastaaegade märke: kevadel hüüab kiivitaja lähedasel põllul oma nime, taeva all trillerdab täpina põldlõoke ja saja meetri kaugusel metsa veeres ootavad sinililled korjajat. Vaid maal võid oma kodu võtme poetada vargust kartmata uksemati alla ning pikemalt sõidult saabudes esitavad naabrid täpse aruande, kes mind äraolekul otsimas käis…

Ent küla terane tähelepanu inimese eraelu vastu ja pidev püüd eksinuid manitseda õigel teel käima, hakkasid mind peagi häirima.

Ma vihkan sellist peopesal elamist. Siin põimuvad töösuhted naabrisuhetega ja sugulussuhetega. Kogukond on täpselt kursis kõigi su tegemistega. Nad teavad, millal sa ärkad ja millal magama heidad, millal ja missugust mööblit ostad.  Uudis su kasvuhoonest loobumisest levib ülehelikiirusega ning sinuga kohtudes vangutavad nad kaastundlikult pead ja küsivad: Mida sa nüüd küll sööma hakkad?! Külas teatakse reeglina kõigi peresuhete kohta.

Linnaelanikud on valdavalt arvamusel, et maainimesele on toit poolmuidu käes. Kes vähegi ise põllul või aiamaal midagi kasvatanud on, see teab, et väga odav see kõik küll pole. Kui isiklikku traktorit koos põllutööks vajalike haakeriistadega pole, on pidev mure: kes tuleb maad kündma, vahel harima, vagusi lahti ja kinni ajama, sõnnikut tooma… Ning loomulikult pole ühkski teenus tasuta! Hinnad ei tõuse vaid linnas. Kui nüüd kogu sellele kupatusele liita iseenda tööpanus (mida pole ka sugugi vähe), siis odavusest võib rääkida vaid see, kes näeb kartulikottide ja moosipurkide keldrisse tassimist.

Ainsana trooniv kohalik kauplus on seadnud monopoli tõttu ülikõrge hinnapoliitika. Kusjuures kaubavalik on enam kui kasine, lugematult rikkalik on vaid alkoholivalik. Tunduvalt odavam on kulutada bensiini ja sõita kord nädalas linna ning suurte selvehallidest oma külmkapp täis osta.

Elu maakohas on võimalik juhul, kui elada oma majas, mis on distantseerunud omaette nii, et ühe naabri pilk teise krundile ei ulatu ning omada autot, mis vajadusel vähegi asustatumasse punkti viiks.

Mulle meeldib linnas valitsev anonüümsus ja isoleeritus. Aga kuna minu tähemärgi motoks on: õitse, kuhu oled istutatud!, siis olen oma soove ja tahtmisi vägistanud ja nüüdseks juba veerand sajandit maal elanud.

* Selle loo kirjutamise ajal tuli mulle meelde hea inimene  ja tark antropoloog Aet, kes on veendunud, et väike kogukond peaks monoliitne ning sõbralik olema ja kellele mul ei õnnestunudki selgitada, miks ma väikesse külasse adapteerunud pole.

Murph´i seadus

Meie pere puhul peavad küll paika mõned Murph´i seaduste kohandused.

Võib päris kindel olla, et kui võtad ette põhjaliku autopesu, hakkab järgmisel päeval vihma sadama.

Nüüd siis saatis ebaedu meid rehvide vahetamise tõttu. Sügise lõpus vahetasime kulunud rehvid korralike tutikate naelkummide vastu. Aga talv ja libedad teed jäidki tulemata. Naelade krigin porisel teel polnud parim heli kõrvadele. Seega tõttasime pärast lubatud kuupäeva autoteenindusse rehvivahetusele.  Peeri seadus ütleb, et probleemi lahendus muudab probleemi olemust. Nii see täpselt oligi.  Vaevalt saime suvejooksu autole alla panna, kui lumetu talvele tuli jätkuks tülikas lumetorm koos ohtrate tuisuvaalude ja rohkete lumehangedega.

Samas tasub arvestada rakendamatut seadust, mis ütleb, et autopesemine vihma väljakutsumiseks ei anna tulemust.

Unenägudest

Ärkasin täna hommikul ja kulus tükk aega, et tegelikkust unenäost eristada. Mu unenäod on viimasel ajal õige iseäralikud – aina täis millegi otsimist, olgu siis oma asjade, kodu või tuttavate leidmispüüdu. Millegipärast kummitab mind erinevates paikades ja olukordades vana rääsunud kahekorruseline puumaja: külm, räpane ja kõle. Ikka olen ma sunnitud end seal varjama või seda elupaigaks pidama. Ka ilm on neis unenägudes ühtemoodi vihmane või lörtsine. Imelik, kas pole? Viimaks tahab mu alateadvus midagi teada anda, aga näib, et ma olen pika taibuga. Tõenäoliselt ei tähenda see siiski midagi, ainult kohmetuks teeb unenäosüžee üksluisus.

Uni on ühenduses perioodilise päeva ja öö vaheldumisega üks poolteadvusetu periood inimeste elus. Keegi tarkpea on lausa arvestanud, et 70- daks eluaastaks näeb inimene ligikaudu 150 000 unenägu.

Mulle näib, et vahel näen ma öö jooksul lausa mitut eredat, kireva süžeega und.

Olen kindel, et unenägu koosneb meie enda kujutlustest ja nendega seotud psüühilistest protsessidest. Unedes ilmuvad meile meie lõpuni läbielamata või allasurutud tunded. Unenäod on kui tee salapärasesse ja kummalisse maailma, kus toimuv tundub tõelisem kui elu ise. Mõnikord on hea ja  kerge ärgata, teades, et see kõik oli vaid uni, teinekord tahaks aga, et see unenägu iial ei saaks otsa ning kestaks igavesti.

Olen tähele pannud, et kui kohe pärast ärkamist unes nähtu peale ei mõtle, ongi ta läinud! Sellepärast olen pärast ärkamist püüdnud kohe unenäo üksikasjad kellelegi ümber jutustada. Unenäos peegelduvad tihti mu soovid ja tajud. Ometi on unenäod enamasti üsna absurdse sisuga ja kahtlase väärtusega.

Palju aastaid nägin unenägudes, et olin erinevates kauplustes, seal oli palju asju, mida endale südamest ihaldasin, kuid mul polnud ostu jaoks iial piisavalt raha. Ilmselt mängisid rolli rahuldamata soovid ja pidev rahapuudus.

Tihti puudub unenäos enesekontroll. Mäletan end seal tegemas asju, mida ma ilmsi iial ei teeks, unes puudub vahel igasugune enesekontroll, moraal  ja loogilisus. Hommikul ärgates on lihtsalt piinlik! Tekib küsimus: miks ma nii käitusin? Valitseb mind range enesekontroll või on need mu tõelise mina salasoovid? Olen lugenud, et Freud´i teooria järgi näeb inimene unes oma sooviunenägusid, nn alateadlikke soove. Tunnen ma enda mina ja oma tegelikke tahtmisi nii halvasti? Olen pidanud end eeskujulikuks pereemaks ja truuks abikaasaks, aga unenäos miilustan võõra  tundmatuga nagu oleks see tavapärane…

Tihti on unenäo põhiteemaks mõni ärritaja – inimene, tema tegu või sündmus. Tundub, et tihti võivad unenägude tekkimisel mängida tähtsat rolli ka nägija soovid ja tundmused. Näiteks olen näinud unes sageli pika pingeperioodi jätkuks südamlikku ja tundelist leppimist.

Väikesena haige olles nägin ikka üht ja sama unenägu: istusin väikeses bobikelgu taolises sõidukis ja sõitsin pikki lõpmatut rada; tee oli otsatult pikk, aga see tuli läbida nii, et vaip rikkumatult sirgeks jääks. Siiani olen mõelnud veidra öise nägemuse üle ega ole osanud seda mingil moel seletada.

Vahel tunduvad unenäod nii hirmutavalt reaalsed, et nende mõju püsib terve päeva.

Aastaid tagasi nägin, et tulin Põlvas kaubamaja taga autost välja. Auto hakkas koos sinna sissejäänud Lauraga tagurpidi vajuma soisesse pinnasesse. Seisin otsekui halvatud ega osanud oma unenäos midagi ette võtta. Viimane mida enne ärkamist nägin, oli lapse väike käeke – siis vajus seegi koos rohelise autokatusega põhjatusse pruuni märga mülkasse. Päeval käisin mitu korda üle Laura klassiukse teda piilumas ega saanud paaril päeval lahti vastikust tundest, et pean enam ta lähedal olema.  

Kindlasti on unenäod mingid märgid, aga nende intepreteerimine nn unenäoseletajate abil on minu meelest küll jama.

Tänutundest

Ma olen kaua juurelnud, miks inimesed, kelle suhtes ma olen üles näidanud sõbralikkust ja abivalmidust, käituvad nii mõnigi kord alatult ja isekalt ning püüavad tänutunde asemel absurdsete väidetega või tegudega mu vastu pöörata. 

Aastaid tagasi käis mul põgusalt külas üks kohalik noorik. Talle meeldis väga mu köögi nurgadiivan. Olime just köögiremondi ootel ja pidasime plaani jutuks tulnud diivan toolide vastu välja vahetada. Seda kuuldes pakkus mu külaline, et ostab mööblieseme ära. Kuna remondiaeg oli täpsemalt otsustamata, siis palusin tal pisut oodata ning lubasin helistada kui asi sinnamaale jõuab.

Jõudiski. Enne helistamist võtsin pudel Ciffi abil ette diivani põhjaliku puhastuskuuri. Tunni pärast oli köögiistme ihaleja äravedamiseks mõeldud autoga kohal. Enne lahkumist küsis ta, mis mööblitükk maksab. Olin otsustanud, et hoolimata heast pidamisest oli ta mulle ülearune ning parema pakkumise puudumisel peavalu tekitav kolakas. Nii ma siis ütlesingi, et mina sain ülearusest lahti, temale oli nurgaiste unistuseks – olgu hinnaks sada (loe ikka: sada) krooni, siis on üks saanud ja teine andnud.  See lause pani nooriku kätega vehkima: kas ma tegevat nalja!, pool vastse istme hinnast  maksmine oleks tema viimane pakkumine. Selgitasin, et ma ei kauple rohkem, pakutud tehing on lõplik, kas 100 krooni või jääb kaup katki. Pika puiklemise peale jäi mööblisoetaja nõusse. Enne äraminekut küsis häbelikult, kas ma selle rahaga ootaksin kuu alguseni, praegu olevat rahaline auk. Kuigi remont on tänapäevalt rahakotile kägistavalt mõjuv ettevõtmine, polnuks see hädine sada krooni mind hetkel oluliselt aidanud. Lõin käega: kui saab, siis maksab.

Järgmise kuu keskel teatas nooriku tütar, et selle raha maksmisega läheb veel natuke aega. Aga rohkem sellest enam juttu ei tehtud. Veel enam, kui juhtusin mööblitüki viinud prouat nägema, keeras ta mu vältimiseks lähimast teeotsast ära või tegi näo nagu ei tunneks mind.  Tänulikust mööbliomanikust tuttavast oli saanud ebasõbralik võõras.

Antud lugu pani mind muigama. Aga muigama ei pane samalaadne juhtum, kus loobumise hind on tõesti arvestatav, loobumise sooviks aga lihtlabane ja heatahtlik soov aidata, haigetsaamine aga oluliselt suurem.

Täna jõudsin üllatuseks  W. M. Thackeray “Edevuse laata” lugedes üsna täpselt situatsiooni seletavale lõigule.

Kui üks inimene on suur tänuvõlglane teisele, kellega ta pärastpoole riidu läheb, saab temast tollele mingi üldise sündsusmeele tõttu hoopis vihasem vaenlane, kui saaks võhivõõrast. Et sellisel puhul oma halastamatust ja tänamatust õigustada, peate te teist poolt kujutama süüdlasena. Mitte, et teie oleksite omakasupüüdlik, brutaalne ja vihane… Juba paljast järjekindlusest peab tagaajaja ohvrile tõestama, et see on lurjus, – muidu oleks tema, tagaajaja, ise see kaabakas.

Seega oleks targem inimesi mitte panna tänuvõlglase rõhuvat koormat tundma, et mitte hiljem tunda end teenimatult süüdlasena.

Relax With the Classics*

Kui keegi tahaks mulle tõeliselt väärtusliku kingi teha, siis selleks oleks CD, millel oleks sellised lood:

• J. S. Bach “Aria”;
• J. S. Bach “Air”;
• L. van Beetoven “Moonlight.” Sonata;
• G. Fr. Händel “Largo”;
• Fr Schubert “Ave Maria”;
• F. Liszt “Liebestraum”;

Mulle on muusika alati asendamatu olnud. See on aidanud mind rasketel hetkedel, olnud abiks lõõgustumisel ja  asendamatu seltsiline pikkadel autosõitude (kui näete autojuhti, kes roolis suud liigutab, siis võin see tõenäoliselt mina olla). Olen tähele pannud, et kui kaupluses kõlab hea muusika, olen ka heldem ostja

 Mida aastad edasi seda väärtuslikumaks on minu jaoks saanud nn kerge klassikaline muusika. Pole just päris kindel, et naabrid paremal, vasakul ja üleval mu maitset toetavad, sest hea muusika peab luudest ja lihastest läbi minema, seega immitseb ta läbi ka paneelide: põrandate ja seinte.

Aga valiku mõttes võiksid seal olla ka sellised igihaljad lood:

• Urmas Alender “Kui mind enam ei ole” – http://www.youtube.com/watch?v=PF6fhjNHjLU;
• Richard Marx “Hazard” – http://www.youtube.com/watch?v=YgJffiGHz7M Imeilus lugu laulus.
• Mark Knopfler (Dire Straits) “Brothers in Arms” – http://www.youtube.com/watch?v=9XVVZPefbR4&feature=related Maailma südamlikum lugu üldse! Ajab igas asendis nutma … ja meenutama armsaid inimesi ja lahkumisi.
• Eric Clapton “Tears in Heaven” – http://www.youtube.com/watch?v=VRsJlAJvOSM. Sellel laulul on laululooja ja esitaja jaoks kurb eellugu ning seda on laulu kuulates võimalik selgelt tunnetada.
• Elaine Paige & Barbara Dickson “I Know Him So Well” –  http://youtube.com/watch?v=z2IkLGFiKx0;
• Robson & Jerome “You´ll Never Walk Alone” – http://www.youtube.com/watch?v=VRNzcCA7bco&feature=related. See laul paneb mind mõtlema lõplike lahkumiste ja teispoolsuse peale. 😦
• Jon & Vangelis “I´ll Find My Way Home” – http://www.youtube.com/watch?v=40K55oszGho.  This song helped me through a very difficult time in my life, I will always remember it fondly.
• Jon & Vangelis “The Friend´s of Mr Cairo” – http://www.youtube.com/watch?v=wnnS9spo_3k&feature=relate. Lugu mida lihtsalt tuleb kuulata kõrvaklappidega – siis on kaif eriti tugev. See lugu on nagu film – tasub vaid seda kuulates silmad sulgeda, kui pilt silme ees jooksma hakkab.
• Vangelis “Hymne” – http://www.youtube.com/watch?v=Kk2QjkFMbd0.
• Enya “The River Sings”;
• Enya “It´s In the Rain” http://youtube.com/watch?v=zoWcpafo1Zs&feature=related. Enya kuulamine paneb mind kahtlema, kas ma mitte eelmises elus mitte iirlanna polnud?
• Enya “Caribbean Blue” http://youtube.com/watch?v=Ae68NB-mOe4 ;
• Chicago “Hard To Say I’m Sorry/Get Away” http://www.youtube.com/watch?v=sLVKd1lhgOQ&feature=related;
• Celine Dion & Bee Gees “Immortality” – http://youtube.com/watch?v=nyu_8ve4tt8&feature=related;
• Frank & Nancy Sinatra “Somthin´ Stupid” (sobib ka Robbie Williamsi ja Nicole Kidmani esitus) –  http://www.youtube.com/watch?v=qX0o-gO2ETA.
• Black “Wonderful Life” – http://www.youtube.com/watch?v=1FE_dxZi9pE. Seda laulu esitab omamoodi hästi ka Zucchero.
• Zucchero & Paul Young “Senza Una Donna” – http://www.youtube.com/watch?v=ZiUn8RwpcfY;
• Elton John “Goodbye Yellow Brick Road” – http://www.youtube.com/watch?v=43Ho_6C_fM4. Seda laulu kuulasin ma lugematu arv kordi teismelisena pisikeselt LP – lt – ime, et plaat kuulamisest läbipaistvaks ei muutunud! 😉
• Simon & Garfunkel “Bridge over Troubled Water” – http://www.youtube.com/watch?v=-a30_UHSKAY;
• Sissel “Fire In Your Heart” (norrakeelne versioon on veidi parem) – http://youtube.com/watch?v=NqGYqoaNIBw. See lugu jõudis minuni Norras, kus ta ilmestas Norra kargust ja ilu.
• Dolly Parton & Julio Iglesias “When You Tell Me That You Love Me” – http://youtube.com/watch?v=SC-EEuyss-U;
• Olivia Newton John & ELO “Xanadu” http://youtube.com/watch?v=7m1UWSD-FaA&feature=related ;
• ELO “Confusion” http://youtube.com/watch?v=Fo4SblJ_SnU&feature=related;
• Nazareth “Love Hurts” http://youtube.com/watch?v=KrSs7gfLDjc. Ma juurdlen vahel, kas need lood, mis mulle kannavad mingit mälestust, ka ilma selleta mulle praegusel hetkel meeldiks? Aga see küsimus jääb vastuseta.
• Righteous Brothers “Unchained Melody” – http://www.youtube.com/watch?v=OZQKqju2Trg (see on filmi “Ghost” soundtrack). Ma olen seda filmi oma mustmiljon korda näinud, aga ma nutan iga kord jälle seda vaadates.
• Phil Collins “One More Night” – http://www.youtube.com/watch?v=1oMFj5vMqgM;
• Enigma – “Return to Innocence” –  http://www.youtube.com/watch?v=-JpJjsHgYHA;
• Metallica – “Nothing Else Matters” – http://www.youtube.com/watch?v=v2qIiJTsxp0&feature=related;
• Gareth Gates – “Anyone of us (Stupid mistake)” – http://www.youtube.com/watch?v=npWOVpnpvfs; Olen viibinud ise Veneetsias, nostalgia ja ilus laul = kena kooslus, eksole;
• Sweetbox “Evrything´s Gonna Be Alright” – http://www.youtube.com/watch?v=ojI0-GCe2as;
• Sweetbox “Don´t Go Away” – http://www.youtube.com/watch?v=gY7YAynJBaM&feature=related;
• Pet Shop Boys – “It´s a Sin” – http://www.youtube.com/watch?v=iszy6_NMOD0&feature=related.

Reeglina on igal palal oma mälestus või lugu, mis moel ta minuni on jõudnud.

*igavesti täiendamisel

Vanemate pärand

Lugesin hiljuti, et USA- s tehtud uuringute kohaselt ei päranda vanemad meile ainult väljanägemise, vaid meie head või halba käitumist võivad mõjutada vanemailt saadud geenikombinatsioonid. See tähendab, et arvatust väiksemat rolli mängib vanemate käitumismalli jäljendamine või kasvatus. Virginia ülikooli teadlane Harden ja tema meeskond tõid näite, et kui üks vanemaist on sõjakas, siis võivad ilmneda samad iseloomujooned tavaliselt ka tema järeltulijail. Seega pole valitud käitumislahendus vaid sotsiaalse päritoluga, vaid oluline tähtsus on siin ka valitud geenidel. Eriti märgib geneetika rolli konfliksituatsioonides käitumise ja nende lahendamise puhul.

  

See pani mind mõtlema oma vanematelt saadud pärandi üle ja tõmbama paralleele nende vooruse ja pahedega.

Vahel tundub, et olen pärinud oma vanemailt vaid tumedamad toonid: olen kergesti mõjutatav, liiga helde, usaldav ja abivalmis, inimsuhetes veidi lihtsameelne ning satun kergelt sõltuvusse (juba arvutis pidev Solitaire ja pasjansi ladumine näitas, et pean kasiinodest kauge kaarega mööda käima!). Ma olen pikka aega leebe ja kannatlik, aga kui lõpuks mu kannatustekarikas täis tilgub, vihastan nii, et silme eest mustaks läheb. Viha lahtub aja jooksul, aga suhe on tõenäoliselt kui mitte lõplikult rikutud, siis suure unustamatu plekiga.

Kohutavalt äpardunud olen ma käsitöös ja mullaga seotud töödes. Ma lausa jälestan aiaga seotud tegevusi! Küllap tajub muld mu vastumeelsust – igal kevadel muutub mu käenahk aias töötades punasetäpiliseks ja valusalt sügelevaks. Kui mu armas ema koob, heegeldab, tikib, pilutab ja õmbleb igast asendist, siis minu suurimateks saavutusteks on jäänud linade ja käterättide otste palistamised ja teised väiksemat vaeva nõudvad näputööd.  

Samas olen märganud ka heledamaid toone. Isa oli suur fotograafiahuviline. Tema tehtud fotod olid hea rakursiga ja ei näinud kunagi välja tehislikud. Ja ehkki mu digikaamera on algelisemate killast, meeldib mul sellega ringi luusida ja tabada mööduvaid hetki.

Ema maalimis- ja joonistamisgeenid on tabanud mind väikese veerega. Tema kujundamis- ja maitsemeel on kõrgemal tasemel! Mina joonistan pildi järgi kergleva vaevaga, olen päris arvestatava värvitunnetuse ja ehk ka ilumeelega, aga millekski enamaks see kujunenud pole.

 Vanemate pulmakutse esikülg

Päris ilmne on, et mõlemailt vanemailt olen pärinud lugemishuvi. Nii ema kui isa olid päris tõsimeelsed kirjandushuvilised. Ema ostis raamatuid ka siis, kui pere rahaline parim polnud. Veel seitsmekümnesenagi loeb ta iga päev enne magamajäämist, aga ma kahtlustan, et ta on nii mõnegi öö veetnud unetult, raatsimata põnevat jutujärge käest panna. Ma olen raamatuusku juba varajasest lapsepõlvest peale. Kodu süvendas seda, sest ema pidas lugemist arvestatavaks tegevusest ja see tähendas nii mõnestki ebameeldivast tööst pääsemist.

Kui aus olla, rikkusin ma paljud raamatud enda jaoks ära. Vaevalt kaheteistkümneaastasena lugesin ma läbi Tolstoi “Anna Karenina” ja otsustasin, et Anna valikud oli kergemeelsed ja isekad ega suutnud tema käitumismotiividest aru saada. Tegelikult lugesin ma valikuta kõike, mis raamaturiiulil oli. Eriti huvitavad olid Mirabilia sarja kuuluvad raamatud, aga viimseni sai läbi loetud ka kodus leiduv sari “XX sajandi romaan” ja kõik kaheksa köidet Anton Tšehhovi kogutud teoseid.

Neljandas klassis sai minus Orissaare raamatukogu alaline kunde. Vahel käisin lausa iga päev raamatukogus. Sealne raamatukogutädi hakkas mu kire sõbralikuks toetajaks. Vahel muutus raamatu tegevustik niivõrd reaalseks, et oli tükk tegemist uuesti tegelikkusesse tagasisaamisega.

Ka nn ristsõnageen on ilmselt geneetiline boonus. Mida lahendatum tundub ristsõna, seda sügavamale ma ennast sinna sisse kaevan. Muidu nii korralik mina korraldab siis teatmeteoste abil kodust paraja paabli – lahenduse hasart haarab mind võimsa lainega.

Mul on sarnaselt vanemaile üsna mahukas mälu (pean möönma, et viimastel aastatel on ta küll hakanud alt vedama).

Ka välimuses pole vanemate ühised geenid mulle just parimat mustrit kujundanud: nõrgad hambad, poorne näonahk, viletsad juuksed…

Aga hoolimata sellest, et mu isa kaldus napsisena kätega rääkima, pole ma tema sõjalikusest midagi pärinud. Vihkan igasugust vägivalda, nii füüsilist kui vaimset.

Kummaline küll, kuidas transformatsioon meid õnnistab või ohustab.

Mõtlemis- ja imestamisväärset

Vahel saan oma kirjasõpradelt vaimukaid postitusi, mida ei raatsi ära kustutada, aga samas raiskavad nad postkasti mahtu. Kurb, et tekstide autoritele viiteid pole, nii ei saagi teada, kas tegemist on kohaliku kaasmaalasest naljahamba vaimusünnitisega või hoopistükki tõlketööga. 

Kas tead, et…

Kui sa 8 aastat, 7 kuud ja 6 päeva karjuksid, oleksid sa  tootnud piisavalt energiat, et soojendada ära ühe tassi kohvi. (Kas see ennast ikka ära tasub?)
Kui sa peeretad 6 aastat ja 9 kuud järjest, on sul  piisavalt gaasi aatompommi jaoks. (See on juba parem?)
Ühe sea orgasm kestab 30 minutit. (Oma järgmises elus oleksin ma heameelega siga!)
Kui sa taod oma pead vastu seina, kaotad sa 150 kalorit. (Ma mõtlen ikka veel sea peale.)
Prussakas elab 9 päeva ilma peata, siis alles sureb ta nälga.(Buäääähh !)
Mõned lõvid paarituvad 50 korda päevas. (Ma oleksin ikkagi  meelsamini siga. Kvaliteet on tähtsam, kui kvantiteet.)
Liblikad lakuvad enda jalgu. (See pidi kord öeldud saama).
Elevandid on ainukesed loomad, kes ei oska hüpata. (No nii  on ka vist parem, või kuidas?):)
Kassi uriin fosforiseerub pimedas. (Kellele õieti  makstakse, et sellist asja uurida?)
Kure silm on suurem kui tema aju. (Ma tunnen inimesi, kelle puhul kehtib sama).
Meretähel ei ole ajusid. (Selliseid tüüpe tunnen ma ka.)

Polaarkarud on vasakukäelised. ( Ja siis?)
Inimesed ja delfiinid on ainukesed elusolendid, kes seksivad lõbu pärast. (Hei! Kuidas siis seaga lood on?)

Ja veel midagi. Mis vahe on…  6-aastasel,  16-aastasel, 26-aastasel ja  36-aastasel? 6-aastane viiakse voodisse ja talle jutustatakse muinasjuttu, 16-aastasele räägitakse muinasjuttu, et teda voodisse  saada, 26-aastane on voodis muinasjutt ja 36- aastane ütleb: “Ära räägi mulle muinasjuttu!”
Mis kuuldakse, kui hoitakse Döner kõrva ääres? (Türgi  lambalihast toit- döner.)  Voonakeste vaikimist.
Milline grammatiline aeg on “Sa poleks tohtinud sündida”?  Preservativ Defekt!
Mis juhtub siis, kui ristata pitbull ja kolli? Koer, kes hammustab sul jala otsast ja siis läheb abi  kutsuma.
Kuidas ise tervet mõistust säilitada ja teisi hulluks  ajada:

Istu lõuna ajal enda pargitud autosse ja suuna föön möödasõitvate autode peale, et vaadata, kas nad hakkavad aeglasemalt sõitma.

Kutsu ennast ruupori kaudu (muuda enda häält) ja tunnista teistele, kui väga see sulle meeldib.

Ära kasuta punkte ega komasid ja kirjuta kõik väikse algustähega.

Hüppa nii tihti kui võimalik selle asemel, et kõndida. 

Küsi inimestelt, mis soost nad on. McDrive´is ütle, et sa tahad tellitud toitu kaasa võtta. 

Laula ooperis kaasa.

Mine luuleõhtule ja küsi, miks luuletused riimi ei lähe.

Ütle enda sõpradele viis päeva enne pidu, et sa ei saa  tulla, kuna sul ei ole selleks tuju.
Jõudu!

Vananemisest

Varsti tuleb mu õuele taas tähtpäev, mida ma südamest vihkan ja mis mind juba ette paanitsema ajab.

Niipalju kui ma mäletan, pole mulle sünnipäevad kunagi eriliselt meeldinud. Kuidagi on ikka nii juhtunud, et olen sel ajal mingil põhjusel üdini õnnetu: on siis ajastus halb või tuleb keeruliste suhete sasipuntra tõttu viisakat nägu teha. Küllap on “süüdi” ka suhtumine lõikumisse- hakkimisse- küpsetamisse- keetmisesse. Mõnel inimesel tuleb see mängleval kergusel välja, mind aga ajab juba üksi sellele mõtlemine kupla. Mulle ei tule meelde, et kordagi poleks olnud hirmu: nüüd jääb toidust puudu… ja järgmisel päeval külmikusse mittemahtunud kraami laiali jaganud või hapuksläinud salateid prügikasti tühjendanud.

Ega ma ole ka ülearu vaimustatud vanemaks saamises. Ehkki vanemakssaamine on kaasa toonud enesekindluse ja meelerahu, käib sellega kaasa ka palju negatiivseid ilminguid. Näiteks olen viimasel ajal hakanud alateadlikult vältima kodust väljaminekut. Tunnen end kodus niivõrd turvaliselt ja kaitstult, et vahel olen väljaminemisest pääsemiseks ilmutanud äärmist leidlikkust. Ma ei torma enam pea ees tundmatusse olukorda, vaid vaen poolt ja vastuargumente pikalt. Varem kiitlesin oma hommikuse pika unega, nüüd kipun enne plaanitud äratust ärkvel olema. Seevastu on jäänud nii mõnegi hea saate või filmi lõpp teleka taha tukkuma jäämise tõttu nägemata. Pikemast pidutsemisest ei maksa samuti rääkida! Juba pärast keskööd võiksid külalised uneigatsuse märkide tõttu mu hambaplommid vabalt üle lugeda. Vahel imestan meenutades, kas tõesti oli aeg, mil kogu öö sai trallitud ja hommikul polnud ühtki kõrvalnähtu peale väikese roidumuse?

Vananemine on toonud endaga kaasa ka kehalisi vaevusi: liigestevalu ilmamuutuste ajal ning jalgade väsimise kõrgete konstega kingade kandmisel.  Hiljuti avastasin, et mu kulmud vajaksid toonimist; nende luituminegi annab tunnistust kuldsest keskeast.

Vananemine toob mõtteviisi muutuse. Kui enne üks kord lõikasin ja siis üheks korda mõõtsin, siis nüüd mõõdan üheks korda ja üks kord lõikan. Olen minetanud oma kirgliku vaidlemishimu tõe kehtestamiseks.

Ma oleks õnnelik, kui saaksin võimaluse olla 10- 15 aastat noorem, kui mulle jääks mu mälu ja kogemustepagas. Uuesti mineviku valusaid kogemusi läbi elada oleks ilmselgelt ülejõukäiv.

Õige mõtlemise piiblikäsud

Kui Piibel annab keelud- käsud käitumiseks, siis õige mõtlemise käske on suurepäraselt sõnastanud Dale Carnegie.

• Tuleb sulgeda rauduksed minevikku ja tulevikku. Elada tuleb tänase päeva sektsioonis.
• Ärge laske end häirida pisiasjadel, mis ei vääri tähelepanu, mida tuleks põlata ja seejärel unustada. Pidage meeles: “Elu on selleks liiga lühike, et olla väiklane.”
• Jumal andku mulle meelekindlust leppida asjadega, mida ma ei suuda muuta, julgust muuta neid asju, mida mul on võimalik muuta ning tarkust teha nende asjade vahel vahet.
• Ärge püüdke saagida saepuru! Laske minevikul matta oma surnud. Kogu kuninglik ratsavägi ega terve kuninglik malev ei suudaks parandada minevikku.
• Mõelge õnnelikke mõtteid ja käituge nii, nagu oleksite juba õnnelik, ning te hakkate end tõepoolest õnnelikuna tundma.
• Ärge iial püüdke oma vaenlastele kätte maksta, sest kui te seda teete, saate ise tunduvalt rohkem haiget kui nemad. Püüdke talitada nii nagu Eisenhower: ärge kunagi raisake minutitki mõtlemisele neist, kes on teile vastumeelsed.
• Kui saatus ulatab teile sidruni, proovige teha sellest limonaadi.
• Pidage meeles, et ebaõiglane kriitika on tihti varjatud kompliment. Pidage meeles, et surnud koera ei lööda iialgi jalaga!
• Andke endast parim; seejärel tehke aga lahti oma vana vihmavari ja ärge laske kriitikavihmal mööda kaela alla joosta.

Üks kettkiri

Mu postkasti maabus järjekordne kettkiri. Tavapäraselt täis mõistujuttu, kohustusi ja lubadusi. Ma ei tea, kas ja kui palju inimesi mu blogi loevad, aga ehk olen ma oma postitusega seda pisutki levitanud, sest ma lihtsalt ei suuda oma sõpru ja tuttavaid sellega koormata.

Kiri ise oli selline: 

Alustuseks midagi õpetlikku: Professor pidas ülikoolis loengut.
1. Loengu alguses võttis ta välja klaaspurgi ja täitis selle umbes 5 cm suuruste kividega. “Kas purk on nüüd kive täis?” küsis ta tudengitelt. “Jaa,” vastasid tudengid.
2. Siis võttis professor mõned väiksemad kivid ja pistis need suurte kivide vahele. “Kas purk on täis?” küsis ta uuesti. “Jah,” vastasid tudengid jälle. Siis võttis professor kotikese liiva ja puistas selle kivide vahele. Nüüd hakkasid üliõpilased naerma, sest ka liiv oli ju purki mahtunud. “Kujutage nüüd ette, et see purk on teie elu,” ütles professor. “Suured kivid on teie elus kõige olulisemad asjad: perekond, lapsed, tervis jne. Tähendab kõik see, mis, juhul kui te isegi kõigest muust ilma jääte, täidab teie elu sellegipoolest. Väikesed kivid on vähemtähtsad, nagu näiteks töö, auto, korter. Aga liiv on hoopis midagi muud! Ärge unustage, et kui te olete purki liiva valanud, siis ei ole seal ju enam ruumi ei suurte ega väikeste kivide jaoks. Kui tegelete ebaoluliste asjadega, siis ei ole seal enam ruumi suurte ja oluliste asjade jaoks. Mõelge alati sellele, et teie elu saaks olla õnnelik. Suhelge sõpradega, käige vajaduse korral arsti juures. Töö, kodukoristamine ja muu kivipuru ja liiva jaoks jätkub ju alati ruumi. Täitke oma elu suurte kividega, ülejäänu on ju ainult liiv!”
3. Siis vaatas professor veel kord tudengite poole ja võttis kotist välja ühe õlle. Ettevaatlikult valas ta selle kivide ja liivaga täidetud purki, pöördus siis saali poole ja ütles: “Aga moraal on see, et mis sinu elus ka ei juhtuks, alati on seal ruumi veel ühe õlle jaoks!”