Tulin täna töölt: piimjas tihe udu kattis kogu ümbruskonda, lumetus vaheldus püdela kleepja lumega ning hoolimata päevasest ajast tundus kõik ses müürjas udus kuidagi tontlik ja hall. Ainult kontpuu tumepunased sihvakad varred ilmestasid ilmetut ümbrust.
Hoolimata iseendale antud lubadusest: maailm on ütlemata ilus paik, kus kõik inimesed on head ja armsad, mida olen korranud üha ja üha kui mandalat, tundsin hingematvat tasakaalutust. See oli kui võimsatel lainetel loksuvas paadis püstiseismine, samas kui keegi kaldalt kooritud pika tugeva puise tokiga paadi tasakaalu järelejätmatult kõigutab. Kumedad löögid tabavad aimamatuid kohti, paat kõigub ähvardavalt küljelt küljele. Toetan jalad tugevamini maha, teen kätega tasakaalu hoidmiseks naljakaid ringjaid liigutusi, endal peas tampimas mõte: palun, jääks ma ainult püsti! Veresoontesse paiskub järsult adrenaliinitulv, kõhtu asub karvane tokerjas hirmukera, mis muudab niigi ebamäärase tasakaaluhoidmise veelgi keerulisemaks. Tahaks üraskijäljelisest toikast tugevalt ja julgelt kinni asida ning selle pahatahtliku tõukaja käest järsult ära rebida, et teda relvituks teha. Aga siis meenub – me oleme kõigutajaga liiga erinevatest jõukategooriatest, et see on ilmselgelt võimatu – kaalud on väga ebavõrdsed. Minu staatus ei luba vastu hakata, isegi kui ma seda väga tahaksin. Ka leitud jõu olemasolul ei lubaks mul seda teha südametunnistus. Jõhkrus on mulle loomuvastane. Ja siis tunnen tunnet, mida olen kogenud enne komistamisele järgnenud kukkumist: jõuaks käed enne maaga kokkupõrget võimalikult ette sirutada, ehk oleks siis kergem üha lähenevale pinnale maanduda. See on kaduvväike hetk, aga galopeerivad mõtted jooksevad rutakalt otsekui filmiribalt, katkendlikult ja kiirelt.
Kodu võtab mind oma tuttava lõhna ja avali olekuga vastu otsekui päästev kindlus, ent ärevalt torkiv kera kõhus annab teada, et kõigutaja pahatahtlikud ründed pole paraku veel lõppenud…
Karukell, kurvameelsuse rohi 