MinevikuMärt

Mul on üks sõber, kes seltskonnas on kord ütelnud, et tal on kaks äärmuslikku tuttavat: mina ja tuttav G. G räägib aina kuivõrd ilus ta on ning kuidas kõik mehed teda ihalevad; mina rõhutavat ikka, kui ilmetu ja väheväärtuslik ma olevat. Ma küll ise selliseid mõttearendusi ei mäleta, aga ju ma siis nii olen lasknud välja paista. Ega ma tõtt öelda tõesti endast just ülearu vaimustunud pole. Oma laste tasakaalukust jälgides tuleb mul iseenda kooliaeg meelde. Eks ma haletsesin end parasjagu, sest  klassiõhtutel oli mul täita nurgasistuja roll. Kuidas küll ma oleksin tantsida tahtnud! Häbi tunnistada, aga kadestasin neid piigasid, keda poisid riidehoius kinni hoidsid ja käperdada püüdsid. Minuga ei tehtud nii kunagi. Parim, milleks ma poistele kõlbasin, oli südamepuistamine ja sõnumiviija roll.

Kolmandal kursusel tekkis mullegi üks austaja. Käisime kuskil Kabalas kursusega kohtumisõhtul.  Kõik kulges kuidagi järjekindlalt ja plaanipäraselt ja pärast istumisest tüdimist otsustasin ma rongiga Tartusse üksi tagasi sõita. Rongis oli ka üks kohtumisõhtul olnud noormees, kes samuti Tartu sõitis. Istusime kõrvuti ja jäime juttu ajama. Rongitee oli piisavalt pikk ja jutt kuidagi klappis. Küllap ta suutis pealispinnast sügavamale kookoni alla näha. Igatahes lõppes see asi sellega, et ta saatis mind sel öösel (hommikul) koju.

Kokku saime me Märdiga veelgi. Minu õnneks oli ta suhteliselt tagasihoidlik, selline eestlaslikult külm ja maamehelikult malbe. Suurim mida me tegime, oli käest- kinni-  käimine, hiljem paar suudlust. Suvel käis ta oma õega mul isegi Saaremaal külas. Ema oli, pehmelt öeldes, sillas. Ta vist adus mu ükskõiksust ja hurjutas mind, et ootan vist mingit elumeest. Aga kõik tundus ometi kuidagi vale. Olin otsatult kaua oodanud seda õiget ja mul oli tõsine hirm, et nüüd ei tunne ma teda ära. Ent aeg oli see, mis näitas mulle teed.

1983. aastal suunati mind Krootusesse ja septembris tuli mulle külla sõber Märt, rohkete kingitustega nagu ikka; ta oli jõukast perest pärit, isa oli tal kuskil Pärnumaal kolhoosiesimees. Küllatuleku põhjus oli pisut proosaline: Märdil seisis paari päeva pärast ees Vene kroonu minek. Ta oli terve suve kombaini peal rüganud ja rahakotis oli tal näitamiseks pea paar tuhat rubla, mis oli tollel ajal üüratu raha. Minul oli kursuseõega kahasse järgmiseks päevaks organiseeritud kursuse kokkutulek. Panime selleks kokkusaamiseks mõlemad oma isikliku raha käiku ja nii ma naersingi Märdile, et oleme küll paras paar: temal tuhanded, minul vaid 48 kopikat kotis.

Õhtu möödus rahulikult, käisime jalutamas, rääkisime, kuulasime plaate.

Järgmisel hommikul tahtis ta rahakotist võtta mulle mälestuseks pilti endast, aga rahakotti polnud! Olukord oli koomiline, sest hoolimata otsimisest oleks see nagu haihtunud. Ei olnud võimalik süüdistada ka kedagi teist, sest keegi võõras ei olnud selle aja jooksul korteris käinud ning ukski oli öösel lukus. Polnud kohta, kust me poleks otsinud! Liigutasime isegi mööblit. Ja siis ütles ta esimest (kuid kahjuks mitte viimast korda) need saatuslikud sõnad: “Kuule, Sigrid, võta sealt nii palju, kui sul vaja on ja anna mulle ülejäänud raha koos dokumentidega tagasi!”

Mul valgub iga kord seda meenutades kõik see häbi- ja solvumistunne hinge, mida ma tol korral tundsin. Hakkasin lihtsalt nutma ja ütlesin, et ma pole ta rahakotti puutunud. Millele oleks olnud mul loota? Rahakott oli tõesti kadunud, mina olin oma piinlikku rahatust tunnistanud ja rohkem polnud korteris hingelistki – kõik viitas ju ühemõtteliselt minule. Ja siis ta kordas veel ja veel üks kord oma palve. Võtsin oma kõhnast rahakotist täpselt 48 kopikat, panin lauale ja ütlesin, et ta saab selle raha eest Tartuni, edasisõiduks laenaks raha ta õde. Ikka seisab selgelt silme ees, kuidas ta kopikaid laualt ükshaaval korjas, siis kapist puult jope võttis, et selga panna… ja kuidas ta käsi takerdus rahakotile, mis oli põuetaskusse pannes viltu sattunud ja oma suuruse tõttu käisesse pidama jäänud. Ta vabandas vist sada korda, aga mulle oli tähtis, et ta oma raha kiiresti üle loeks ja ainult ära läheks.

Teenistusse saadeti ta Volgogradi, kust mulle umbes kümmekond kirja tuli. Aga ma ei suutnud talle vastata, õieti polnudki millestki kirjutada. Kuidas suhelda inimesega, kes ei usu su sõnu?

Ma nägin Märti aastaid hiljem Tartu bussijaamas. Ta istus suure kaugsõiduliinibussi roolis. Õnneks jäi see nägemine vaid minupoolseks, ma et  tahtnud, et ta mind näeks, sest temaga seostus midagi räpast ja alandavat.

Elu ise vist hoidis mind, sest paari kuu pärast vanaaastaööl sain ma Velvoga tuttavaks. Seegi kõik oli juhus: jäin sel korral Saaremaa bussipiletist ilma ja jäin sundkorras aastavahetusel siia. Tagantjärele mõeldes oleks võinud ju kuskil sel öösel roheline tuluke vilkuda. See kõik oli juba hoopis teistmoodi: pani südame lööke vahele jätma ja unetuna vähkrema.

Kogemus oli valus, aga väga vajalik.

Lihtsalt Väga Hea Inimene

Eile töölt tulles nägin üht ütlemata armast ja head inimest, kellele mõeldes mu süda alati naeratab.

Tartu pedas õppides oli laupäev enamikule kursusekaaslastest eriliselt ootatud päev. Kogunenud must pesu ja nädalamuljed olid juba reedel pakitud, õnnistatud laupäeval tuli vaid pärast loenguid ühikast pambud haarata ja otse bussijaama kurss seada. Ja isegi kui mul oleks olnudki väike isiklik rahamasin, takistanuks iganädalast kodukülastust mõttetu ajaraisk – alles saarele jõudes oleksin pidanud esmaspäevaseks kooljõudmiseks hakkama kohe tagasi sõitma.

Ühikasse üksijäämine polnud probleem, alati võis mõne hea raamatu ette võtta või mõne teise ühikassejääjaga kopereeruda ning midagi nädalavahetuseväärset (kuid odavat) koos ette võtta. Kuid eriliselt masendavad olid pühapäeva õhtud. Väikeste vahedega saabusid toanaabrid: elevil vadistasid nad kodus kuuldud uudiseid, samal ajal pakkides kottidest riiulile kaasavõetud moosipurke ja konserve.

Saabujad olid alati külalislahked. Pühapäevaõhtud olid omamoodi peod, kus igaüks pisut head- paremat lauale pani. Ent rohkem kui ükski gastronoomiline kodune hõrgutis, toitis mu nukrust kaasatoodud selgelt tajutav kodune hoolitsus. Kõik need armastuse ja hoolega kaasapakitud kotletid, pirukad ja lihalõigud või nurgeti täpselt triigitud voodipesu…  Sel hetkel oleks väga tahtnud end kägarasse tõmmata ja natuke nutta.

Teise kursuse lõpus kutsus kursusekaaslane Eda mind endale nädalavahetuseks Põlvamaale külla. Kuna kogu Eda pere võttis mind väga südamlikult vastu ning sümpaatia paistis vastastikune, sai Eda kodust mulle otsekui asenduskodu. See oli õieti killustunud kahe koha: Piigaste ja Mäe vahele. Eda ema Eha oli loomult heatahtlik, kuid nõrk naine, kes meenutas mulle väikest ehmunud last. Eda isa Elmo oli vähese jutuga töökas mees; tundus koguni, et kahe lause väljaütlemise asemel tegi ta paar tegu tööd. Eda vanaema oli terava ütlemisega vilgas vanainimene. Millegipärast hakkasime temaga kohe klappima. Edal olid kaks sõbralikku ja musikaalset venda: Enno ja Einar. Omamoodi pereliikmena võtsid mind ka Eda onu Eeri ja tema tore naine Rufina ning nende lapsedki. Alati muhe ja mõnus oli Eda onu Joosep ehk lihtsalt Joss. Aga minu eriliselt heaks haldjaks kujunes tädi Hilda – isegi praegu ei söanda ma teda teisiti kutsuda.

Tädi Hilda käis meil alati bussi vastas. Kodus oli tal kaetud laud, kuhu söömiseks vajalike taldrikute toetamiseks tuli vaeva näha – see oli sedavõrd külluslik. Tädi Hilda muretses, kas mul öösel külm pole. Ta arutas läbi heatahliku huumoriprisma maailma asju. Tädi Hilda ei urgitsenud mu elus ega ei esitanud kunagi kahemõttelisi küsimusi. Ta lihtsalt võttis mind niisugusena nagu ma olen.

Ma olin küll verelt võõras, aga ometi  võeti mind läbi ja lõhki omana, koguni nii omana, et enne linnasõitu pakiti mullegi toidukomps kaasa. Mis peamine – ma ei peljanud enam üksildasi pühapäevi.

Eile nägin läbi pika aja taas tädi Hildat. Aastad on tema vastu olnud üsna karmid: ta jäi ilma oma Piigaste kodust ja võimalusest tegeleda Mäel loomadega, onu Joss on nüüdseks juba pikalt voodihaige ning ka Hilda tervis on kõike muud kui hea. Ometi ei kurda ta kunagi.  Seegi kord kallistas mind kõvasti ja ütles, et on tihti mu peale mõtelnud. Tädi Hilda puhul võin 100 % kindel olla, et tema sõnad olid siirad.

Tädi Hilda on Lihtsalt Väga Hea Inimene.

Morning glory

Olgu kiidetud hommikused ärkamised!

Küll on hea, kui inimene oskab olla õnnelik tinastesse ja unistesse hommikutesse ärkamiste ning vaiksetesse pimedatesse öödesse uinumiste eest. Õnnelik, et saab pärast ärkamist sirutada end veel kehasoojusest ja unenägudest pungil sooja teki alt välja, tatsuda poolkinniste silmadega paljajalu kempsu, vannituppa ning seejärel ninaga lõhna vedades kööki kohvitassi järele, et siis muretult pooltunnike lösakil diivanil telekat vaadata. Duširuum on saanud hoopis teise mõõtme ja tähenduse. Seal võib muretult vee- ja elektrikulu kuritarvitades duši alla lobistada… kuni tüdimus tuleb või himu otsa saab või paljajalu öösärgis püüdlikult hambaid nühkida. Isegi riidessepanemisega pole kiire. Sukkpükste jalgasikutamise aeglusega võiks püstitada kasvõi Guinnessi rekordi.

Köögilaua taga istudes võib nii muuseas libistada käe seina küljes rippuva jõletise (loe: radika) peale. Ta on jätkuvalt kuum! Ta on ikka veel kuum!

Oh, olgu kiidetud hommikused soojas toas ärkamised!

Õnn

Õnnel on miljoneid erinevaid kujusid.

Me vajame ja igatseme jäägitult ja kestvalt suurt armastust ja aastatepikkust sõprust, suuri ja meeldejäävaid  saavutusi ning kirkaid avastusi. Aga me vajame nii väga ka tibatillukesi ja veidraid asju: vihma tärinat vastu akent, rambet suvelõhna, armsa inimese kõrval ärkamist, südamlikke kallistusi, pisikesi tärkavaid seeni rohus, topeltvikerkaart, hommikuse kohvi lõhna, kiitvaid sõnu, koduseid piparkooke, heinamaad kuupaistes, vana kadunud lemmikraamatu leidmist, säravaid taevatähti, hambaarstil käimist, mil kõik on korras.

Õnneks on vaja kõiki neid pisiasju, mis südant rõõmustavad ja igavaimagi päeva elamisväärseks muudavad. 

Tasakaalutus

 

Lugesin hiljuti psühholoogi kirjutist, kus ta avaldas arvamust, et inimesed, kes blogisse jäädvustavad omaenda, oma pere ja suguvõsa mälestused või kogetud reisimuljed, on elus leidnud tasakaalu. Need, kes vaevlevad blogi kirjutades oma eksistensiaalsete või sotsiaalsete probleemide kallal, on tasakaalutud või seda alles otsimas.

Tulin täna töölt: piimjas tihe udu kattis kogu ümbruskonda, lumetus vaheldus püdela kleepja lumega ning hoolimata päevasest ajast tundus kõik ses müürjas udus kuidagi tontlik ja hall. Ainult kontpuu tumepunased sihvakad varred ilmestasid ilmetut ümbrust.

Hoolimata iseendale antud lubadusest: maailm on ütlemata ilus paik, kus kõik inimesed on head ja armsad, mida olen korranud üha ja üha kui mandalat, tundsin hingematvat tasakaalutust. See oli kui võimsatel lainetel loksuvas paadis püstiseismine, samas kui keegi kaldalt kooritud pika tugeva puise tokiga paadi tasakaalu järelejätmatult kõigutab. Kumedad löögid tabavad aimamatuid kohti, paat kõigub ähvardavalt küljelt küljele. Toetan jalad tugevamini maha, teen kätega tasakaalu hoidmiseks naljakaid ringjaid liigutusi, endal peas tampimas mõte: palun, jääks ma ainult püsti! Veresoontesse paiskub järsult adrenaliinitulv, kõhtu asub karvane tokerjas hirmukera, mis muudab niigi ebamäärase tasakaaluhoidmise veelgi keerulisemaks. Tahaks üraskijäljelisest toikast tugevalt ja julgelt kinni asida ning selle pahatahtliku tõukaja käest järsult ära rebida, et teda relvituks teha. Aga siis meenub – me oleme kõigutajaga liiga erinevatest jõukategooriatest, et see on ilmselgelt võimatu – kaalud on väga ebavõrdsed. Minu staatus ei luba vastu hakata, isegi kui ma seda väga tahaksin. Ka leitud jõu olemasolul ei lubaks mul seda teha südametunnistus. Jõhkrus on mulle loomuvastane. Ja siis tunnen tunnet, mida olen kogenud enne komistamisele järgnenud kukkumist: jõuaks käed enne maaga kokkupõrget võimalikult ette sirutada, ehk oleks siis kergem üha lähenevale pinnale maanduda. See on kaduvväike hetk, aga galopeerivad mõtted jooksevad rutakalt otsekui filmiribalt, katkendlikult ja kiirelt.

Kodu võtab mind oma tuttava lõhna ja avali olekuga vastu otsekui päästev kindlus, ent ärevalt torkiv kera kõhus annab teada, et kõigutaja pahatahtlikud ründed pole paraku veel lõppenud…

Mida toob uus aasta?

 7. veebruaril kell 5.44 algab rotiaasta.

Leidsin Maalehest oma käesoleva aasta saatuse Igor Mangi poolt seletatuna. Mida sest siis arvata?

Uus aasta tuleb parem kui möödunu. Seda on ju lausa lust lugeda! Kahe käega poolt! Tegelikult oli 2007. aasta ka päris hea. Märksõnadeksolid: ärkamine, selginemine, rahunemine.

Varandust tekib juurde ja perekonnaelu kindlustub. Järjest paremaks läheb! Raha pole omaette eesmärk, aga ta on abiks ometi. Ma olen vaesest lapsepõlvest saadud komplekside pärast piisavalt kaua krambelnud, et nüüd ausalt tunnistada – nüüd olen ma sellest vaba!

Juba aastavahetus on huvitav, sest on põhjust rõõmuga teha plaane algavaks aastaks. Kui nüüd hästi mõelda, siis aastavahetusel tegin otsuse, et ka järgmisel talvel pageme külma käest vähemalt nädalaks ära soojale maale. Kui veab.

Jaanuarist asub Sõnn perekonnaga talvepuhkust veetma, ja ehkki rahalised võimalused pole teab mis head, on reisile minek igas mõttes kasulik. Ainult pisike parandus – jaanuaris sõnn JUBA veedab talvepuhkust. Rahaseis polnud tõesti parim, aga põlved ei valuta enam – kasu oli sest reisist tõesti. Aasta annab vaheldust, puhkust ja kaugelt paremat nägemist kodus toimuva osas. Ma loodan, lugedes kuid suvepuhkuseni, juba sellele vaheldusele ja puhkusele!

Läinud aastale tagasi vaadates ei saa ta lahti mõningasest kibestumisest, sest talle tundub, et tema panust on teised vähe hinnanud. Kuid veebruar kompenseerib seda paljuski. Kibestunud ma tõesti pole. Seega – pole kibestumist, pole ka kompensatsiooni! Sõnn tunneb, et teda vajatakse ja ükski projekt või ettevõtmine ei lähe ilma tema osavõtuta. See suhtumine on küll liiga ülbe ja üldse mitte minulik.

Kuu teine pool toob konflikte töökaaslastega, kelle plaanid osutuvad teistsugusteks. Seda hoiatusmärki tuleb jälgida. Konfliktide järgi pole mul vähimatki vajadust. Tuleb ka vajadus abistada hätta sattunud sugulasi. Khm! Sugulasi? Ega ometi materiaalselt?  

Märtsis laabub koostöö kollektiiviga paremini, kuna eesmärgid on selged ja kogu meeskond pingutab oma hea maine nimel. Aprill näitab aasta esimese poole madalamat seisu, rutiinset tegutsemist ja mõneti äraootava seisukoha võtmist. Kuidagi liiga suurt rõhku on ses ennustuses pandud tööle…

Kevade kaks viimast kuud kuni 18. juunini tulevad töö poolest kõige tõhusamad. Käsil on töö suurte organisatsioonidega, palju dokumente ja muud paberivärki, millele tuleb oma nõusolek ja allkirigi anda, on tähtsaid läbirääkimisi. Kevad on koolis alati tõhus – see on kõige närvilisem aeg. Ent suured organisatsioonid? Suitsuprii klassi võistluse võitmine? Tere, Kevad! võistlusel edu? Midagi Minu Miksikesega seonduvat? Ma olen juba põnevil. Armas taevas, ega ma ometi mõnda parteisse astu?

Juulis tõuseb Sõnni populaarsus ja autoriteet, sest ta on oma ülesannetega hästi toime tulnud. See kuu soosib ringisõitmist, suhtlemist sõprade ja sugulastega, ka oma maavalduste ja kinnisvaraasjadega tegelemist. Kuu lõpul ja augustis on Sõnnid üsna perekesksed ning tegelevad aiandusega. Noortele Sõnnitaridele on see armastuse ja lapse-ootele jäämise kuu. Puhkuse aeg. Eks tuleb Hilbal labidas kätte võtta. Vaja on haljastuse peale mõtelda. Armastust võiks olla, aga lapse- ootusega on aeg ümber – paraku.

Augusti lõpul ja septembris on igas vanuses Sõnnid tööl edukad. Kasvab nende autoriteet kollektiivis, kes näeb tema tõsist suhtumist ettevõtmistesse. Jälle töö…

25. septembrist kuni 24. oktoobrini ei ole kerge aeg. Segadused ümbruskonnas ja ülemäärane töökoormus halvendavad tervist. Õnneks pakuvad kompensatsiooni lähedaste inimeste toetus ja õnnelik armastus, mis ei lase tekkida käegalöömise meeleolul. Kuid suvel tehtud plaane on nüüd vaja korrigeerida. Oligi liiga hea, et olla tõsi! Tundub, et vähemalt kodu on minu poolt.

November toob üllatusi, mis on meeldivat laadi, sest eelmisel kuul tehtud korrektiivid osutuvad õigeks. Midagi õnnestub hästi realiseerida. Sõnn satub tähelepanu keskpunkti ja temaga koostööst ollakse huvitatud. Noorematele Sõnnidele seisneb üllatus abiellumises. Kas ma kuulun nooremate hulka?

Sõnni ähvardab aasta lõpul enda jagamine mitme tegevuse vahel, kusjuures tuleb lahendada ka hulk tööl puhtobjektiivsetel põhjustel tekkinud küsimusi. Jõuludest alates muutub elu rahulikumaks. Aasta lõpp enne jõule on alati närviline.  

Kokkuvõttes võib öelda, et muretsemiseks pole põhjust. Skeem: vaheldus- puhkus- kibestumine- konfliktid- populaarsuse ja autoriteedi tõus- edukus- ülemäärane töökoormus ja tervisehädad- lähedaste toetus- tähelepanu keskpunkis olemine- enese jagamine lubab, et aasta tuleb parem kui eelmine. 

Punamütsikesest

Aet kirjutas oma koduleheküljel, kuidas jurist oma lapsele muinasjuttu Punamütsikesest luges.

Käesolevaga edastame teile informatsiooni juhtumist seoses eelkooliealise alaealisega, keda vastavalt kohalikule tavale nimetatakse tema ebatüüpilise peakatte tõttu Punamütsikeseks.

Eelnimetatud Punamütsikese emale toimetati kätte lihtkiri tema emalt, millega viimane teatas enda haigestumisest ja hooldusvajadusest, mille põhjal Punamütsikese ema otsustas vanaemale kätte toimetada saadetise, mis sisaldas toiduaineid ja  ravimeid. Enne saadetise kättetoimetamise alustamist keelati Punamütsikesel tema ema poolt vanema õigustele toetudes kõrvale kaldumine saadetise kättetoimetamiseks kasutatavalt jalgteelt.

Jalgteel astus Punamütsikesega kontakti looduses vabalt elav metsloom, kes kallutas teda ema poolt rakendatud keeldu otseselt rikkuma, mahitades teda metsasaaduste korjamisele. Uluk nõudis Punamütsikeselt õigusvastaselt selgitusi temal kaasas oleva toidu veoks kohandatud kandevahendi sisu kohta ja tegi Punamütsikest küsitledes kindlaks tema vanaema alalise elukoha.

Toidunappuse tõttu sisenes uluk seepeale identiteedipettust kasutades vanaema eluruumidesse ja neelas eelnimetatud haiguse tõttu liikumisvõimetu isiku alla tahtlusega ta ära seedida. Punamütsikese jõudmisel eluruumi sooritas uluk taas identiteedipettuse esinedes seekord vanaemana ning pani seejärel toime teistkordse allaneelamise luues niiviisi teoobjekti paljususe.

Elamu vahetus läheduses viibinud jahipidamisõigust omav isik sisenes ehitisest kuuldud heli peale, tehes kindlaks selle pärinemise ulukist. Seejärel tulistas jahipidamisõigust omav isik ulukit registreeritud tulirelvast tiheasustusalale tunginud uluki surmamiseks sätestatud korras.

Surmatud uluki ebatavaline välimus andis alust arvata, et selle sees võib leiduda inimmaterjali. Selle kindlaks tegemise eesmärgil avas jahipidamisõigust omav isik torke-lõikerelva abil surmatud uluki kõhuõõne, misjärel pääses sealt välja veel elusolev Punamütsikene, samuti eelnimetatu vanaema. Kui asjassepuutuvate isikute kohta ei ole välja antud arstliku surmatõendit ega koostatud surmaakti perekonnaseisuameti poolt, tuleb eeldada nende elusolekut.