Krooni tulek tõi kaubavaliku poodi ja järgmine kohvimasin sai ostetud funktsionaalsem: taimeriga sai valida hommikuse kohvi valmimisaja ja vastav filter hoidid ära katlakivi tekke; lisaks oli uuel ilus hallisäbruline ümbris, tolm ja plekid ei paistnud enam nii karjuvalt välja kui eeelkäijalt. See kann teenis meid usinalt üle nelja aasta. Oleks veelgi kauem teeninud, kui Velvol poleks meelest läinud lihtne füüsikaline koolitarkus – kuumale klaasile ei meeldi külm vesi.
Sellest hetkest algas meie pere kohvikannuneedus. Edasi ei pidanud ükski kohviautomaadi kann vastu aastatki. Mõnele sai saatuslikuks kärsitu kohvipanija rutakus – ere krõks! reetis, et kannule on jäänud suhtest kuum- külm veel loetud hetked, mõnele sai osaks seesama krõks! kokkupuutes kraanitilaga. Tulemus oli mõlema krõksu puhul üsna ühesugune: pikem või lühem pragu kannu servast allapoole ja lühike teekond prügikastini. Mingi aeg püüdsime poest asenduskanne leida, agaselgus, et see äri on väga peenelt üles ehitatud. Kanne kas polnud saada või kui lõpuks pärast pikka otsimist selle leidsime, siis moodustas ta maksumus kolmveerand uue kannu hinnast. Seega oli kasulikum osta uus kann.
Eelmisel aastal oli kannukulu juba masendav. Lõin juba käega ning leppisin tõsiasjaga, et ülejäänud elu tuleb viimast veerandit kohvitassist kinniste hammastega juua (vältimaks kohvipaksu, mis harjumatult suhu tikkus), kui koju sigines hõbedakarva termos- kohviautomaat. Ta ei kartnud kuuma- külma temperatuuri vaheldumist, teda võis lausa mehise löögiga vastu valamut ehmatada – ja ei midagi. Aga sellel sõbral väsis pärast kaheksat kuud küttekeha ära. Kahjuks olime ta liiga vara igaveseks ristinud; suure kindlustundega oli kõige kaduva teed läinud ka kassatšekk.
Jälle tuli “kohvilõpetamine kinniste hammastega” periood. KUNI ühel päeval pakkus Säästukas kolme ühes: kohviautomaat, veekeetja ja röster Nordy koos lausa 399 krooni (ja ilmselt ka 90 sendi) eest. Ka komplekti väljanägemine oli talutav. See tundus liiga hea, et olla tõsi! Velvo otsustas minna järgmisele katsele.
Kohviautomaadi käsitlemist ei ole võimalik unustada, esimene kohvivalmistamine uue masinaga kulges sissetallatud rada: vesi kannu, pulber filtrisse ja lüliti on asendisse. Küll tundus, et hoopiski kohvivalamine võib meelest minna. Juba esimese valamise järel kükitasid mõlemad kohvitassid pruunis loigus. Esialgu ei tundunud see teab mis suure probleemina: rutakas valamine, ebaõnnestunud käe- või kannuhoid või teab mis muu põhjus. Aga järgmisel hommikul oli laud jälle kohvine. Ja õhtul taas.
Asi hakkas lausa nalja tegema. Järgnevaid päevi võib katsetamisajajärguks kutsuda. Kaas avatult/ kinni/ poollahti valamine; valamisnurk paremale/ vasakule/ väga otse; kõrgemalt/ madalamalt/ kiiremalt/ aeglasemalt valamine – tulemus oli enam- vähem ühesugune (pisut erines kohvi hulk laual).
Ma ei tea, kas meie kannu õed- vennad kannatavad sama sündroomi käes. Meie kodune köögilaud on nüüd pidevalt väga lakutud, sest seda pühitakse rohkem kui kunagi varem.
Ma ei ole siiani odavat triikrauda ostnud. Ega vist enam julgeks ka. Kes teab, millise iseärasusega juhtub olema…
P. S. Aprilli esimesel nädalal tekkis tuvastamata (tunnistamata) põhjusel Säästuka kohviautomaadi klaaskannu pragu ja ta tuli saata oma viimsele teekonnale. RIP!
Karukell, kurvameelsuse rohi 