Vahetasin riided ära ja kratsisin kukalt. Mida teha? Jahedus tuletas meelde, et parem on sebima hakata, siis saab vähemalt sooja. Peseks õige hommikusest rutust kraanikaussi jäetud nõud? Jah, aga elektri kadumisega oli käsikäes kadunud ka vesi – katlamaja pump töötab samuti elektri toel.
Hüva! Pesu masinasse ja masin käima… Kurat, elektrit ju ei ole! Niisamuti jõudsin söögitegemisele ja tolmuimemisele mõelda, jõudes ikkagi tagasi punkti A.
Südametäies sajatasin, et tühja sest koristamisest. Pakkisin endale fliisteki ümber ja otsustasin elektri saabumiseni arvuti taga pasjanssi laduda… kuni arvuti käivitusnupu kohale kummardudes meenus, et elektrit ei ole.
Jahedus teeb liiga? Teeme tassikese kuuma teed! Ah! Kraanist kostab juba teist korda lühikese aja jooksul kume korin. Midagi võiks ometi lõpuks meelde jääda! Ja kui oleksingi vee keedukannu saanud, siis soojaks poleks see mingi valemi läbi elektrita muutunud.
Piinlik on tunnistada, et näppisin seejärel telekapulti, lootes diivanil pikutades teleka vaatamisega elektri- ja soojaootusaega lühendada.
Minu viimane abitu katse aega sisustada oli katse emale helistada ja pikemalt lobiseda. Alles telefoni hingetu olek tuletas mulle meelde, et ka tema toiteallikaks on elekter.
Pavlovi koer- katse paikapidavus leidis ehedat kinnitust, kui ma hoolimata teadmisest, wc- sse minnes ikkagi lülitit klõpsutasin.
Selle pärastlõunaga sai mulle lõplikult selgeks, et maailmalõpp saabub ilma elektrita (ja seega ka ilma veeta) minu jaoks küll ilmselt väga kiiresti.
Karukell, kurvameelsuse rohi 