Lapsepõlves oli üheks minu suurimaks hirmuks pimedus.
Magamistoas oli memme tehtud seinavaip, mis pimeduses hakkas elama: suured maod siglesid vaibal ja sirutasid päid minu voodi poole. Ema pani mu hirmu põhjust kuuldes mõned korrad tule põlema ja selgitas, et see on kõigest vaibamuster, aga see toimis täpselt niikauaks, kui tuli toas kustutatud sai, siis olid vonklevad ussid jälle kohal. Ma olin normaalne laps, mõistus ütles mulle selgelt, et toas ei saa mingeid madusid olla, liiati siis seinal. Aga sellest teadmisest hoolimata kartsin ma ikka pimedas magama jääda.
Oma lastele lubasin ma öötulel põleda seni, kuni nad ise lõpuks sellest loobusid.
Kui ma kuuenda- seitsmenda klassi tüdrukuna suveti Orissaare suurfarmis tööl käisin, tuli tööle minna kella kaheks- pool kolmeks öösel. Tee oli üle kolme kilomeetri pikk ja enamasti tuli minna ihuüksi. Väike osa teest kulges läbi sügavat und magava alevi eramurajooni, siis mööda aiamaadest niidule, kus karjatati lambaid, sealt edasi viis tee läbi metsatuka, mis polnud teab mis suur, kuid siiski öiseid judinaid tekitavaid varje ning salapäraseid hääli täis. Eriti hull oli asi siis, kui olin eelnevalt lugenud läbi mõne krimka või vaadanud verist filmi. Põõsaste varjud olid otsekui ründamisvõimalust ootavad kurjamid, niidule jäetud tsemendikotid tundusid tee ääres kössitavate inimestena; metsatukas huikas ootamatult kassikakk, välgutades oma suuri kummituslikke silmi; kuskil eemal tõusid mu sammumüdina peale üles lambad, tekitades oma ketiga ahelate liigutamise helinat (meenus kohe Harriet Beecher- Stowe´i “Onu Tomi onnike”- ahelates neegerorjad!). Metsateele järgnes veel kilomeetrikene kruusateed, mille lõpus paistsid suurfarmi päästvad tuled. Hirmul ON tõesti suured silmad! Kohale jõudes olin ma enamasti hirmust oimetu. Hommikul koju minnes tundusid mu öised hirmud nii naeruväärsed ja kauged, et iga kord lubasin enesele öösel julgem olla. Aga lubaduseks see jäigi…
Tartus õppides tundus tuledes öine linn esialgu turvaline, isegi Karlova pargis patseerivad liputajad ei hirmutanud mind – tulede jõud oli suurem, tuli lihtsalt pargiteid vältides ühikani jõuda või mitmekesi liikuda. Aga ka tänavalgus ja autoliiklus võis petlik olla! Teisel Tartu aastal, ilmselt varakevadel üritasin 00.45- le Saaremaa bussile kohta saada. Aga kojusõitjaid oli seekord palju, rohkem kui bussis kohti. Nii tuli mul kaasapakitud pampudega (must pesu) läbi kesköise linna hakata tagasi Kesk tänavale kõmpima. Riia tänavat mööda üles lonkides kuulsin, kuidas keegi mulle järgnes. Läksin pahaaimamatult üle tee… ja see KEEGI ületas samuti tee. Lisasin sammu, tajudes, kuidas see KEEGI samuti sammu kiirendas. Hakkasin jooksma, kuuldes enda taga kiirenevat jooksumüdinat. Teades, et kauaks mul edumaad ei jätku, sukeldusin Rahvaköögi taga olevasse õue, kaaludes, kas peaksin mõne ukse taga kloppima ja abi paluma. Viimases hädas surusin end ühe ukseorva ligi, paanilises hirmus, ei rinnus paaniliselt taguva südame rütmid ja hingeldamine võivad mu reeta. See mitte parimate mõtetega KEEGI tormas must umbes kolme meetri kauguselt mööda ja kadus öösse. Tagantjärele on raske öelda, kaua ma seal kangestunult seisin. Lõpuks hiilisin majade vahelt Kesk täna korterisse. Käed ja jalad värisesid veel päris pikka aega. See pani mõtlema, et ka valgustatud paik ei anna pimeduses kaitset.
Pimedus võib olla sõbralik, kui istud selles sõpradega koos: puud sahisevad mahedalt ja väljaveninud varjud moodustavad põnevaid pilte. Ja ei mingit hirmu!
Vahel olen kohvi kuritarvitamisest või (kadunud ämma määratlusel) magneedipäevadest unetu. Ka eile õhtul ei tulnud uni. Vähkresin paremat asendit leida proovides ikka seljalt paremale küljele, siis kõhuli, edasi vasakule küljele ja sealt taas selili – otsekui grillkana, aga und ei tulnud ikkagi.
Kutsumata külalisteks tulid pimedusest hoopiski väga tülikad ja vastikud mõtted. Ent ebameeldivateks mõteteks on öö halb aeg. Halbadel mõtetel on kombeks öösel võimenduda, paljuneda nagu amööbid seda teevad: halb mõte pooldub, kumbki pool kasvab suuremaks ja pooldub taas… Korraga tunduvad kõik probleemid nii suured ja lahendamatud. Kõige rumalam on kella vaadata, sest see süvendab paanikat: juba nii palju ja ikka veel ei maga; mis küll homme saab!
Tavaliselt on parim viis Velvo sooja selja taha “kaussi” pugeda ja mõnda armast meeldivat mõtet arendada, kuni uni lõpuks tuleb.
Karukell, kurvameelsuse rohi 
