Sõpradest

Sõpruse põhiolemuse on hästi pannud luuleridadesse Ave Alavainu.

Sõprus ei küsi,
kui palju sa kaalud,
oled Veevalaja,
Kalad või Kaalud.
Sõprus ei küsi,
kus olid nii kaua –
kui tuleb sõber,
katad vaikides laua.
Sõprus ei küsi,
oled kaugel või ligi:
sõber teab niigi –
kui pidi, siis pidi.
Sõprus ei küsi
“Kas oled mu sõber?”, –
ta tuleb su karguks,
kui su ihu on nõder.
Ta ei küsi, kui pruut
“Kas olen sul ainus?”. –
ta toob pudeli veini
ja toetab su vaimu.
Sõprus iial ei küsi,
kes noorem, kes vanem:
ta on nagu vein –
mida vanem, seda parem.
Arm on nii üürike,
sõprus nii püsiv.
Mina ta vanust küll
iial ei küsi…

Sõpruse ja sõpradega on nii, et vanuse kasvades väheneb nende hulk ning kasvab nende väärtus. Mu elus on olnud palju väga toredaid sõpru. Kõik nad on kindlasti ühel või teisel viisil minusse mingi jälje jätnud; ma olen neil õppinud midagi, kas siis läbi positiivse või negatiivse kogemuse. 

Lapsena sai sõbraks hüütud iga seltsilist, kellega liivakastis koos mängisin. Sõprus võis kesta vaid napi veerand tundi ja lõppeda väikese arusaamatuse tõttu. Ning järgmisel päeval jälle jätkuda… Sõpruse valuutaks olid reeglina jagatud maiustused.

Esimene tõeliselt suur sõber, keda ma mäletan, oli Karula majanaaber Marika. Meie sõprusest tingitud ettevõtmised olid aga sedavõrd pöörased ja tülid niivõrd suured, et mingil ajal ehitasid meies isad õue poolitamiseks ja sõpruse jahutamiseks lausa aia. Eks me olime mõlemad laia mõttelennuga piigad ja see fantaasia leidis tõepoolest aktiivset rakendust. Päris süütust hernekaunade korjamisest sai vanemate silmis lausa kuritegu, sest me korjasime, hoolimata kaunade paksusest, KÕIK KAUNAD ära… Päris naljakas võis olla nelja- viieaastaste tirtsude katse kõikide kuuriuste ette pisikeste kakahunnikute tekitamine. Aga täiskasvanute meelest see naljakas ei olnud.

Meie sõprus jäi rohkem kui kolmeks aastakümneks soiku seoses Marika ärakolimisega: esmalt Karulast, siis lausa Eestist. Aga taaskohtumine oli tormiline: telefonis, kirja teel ja ilmsi näost näkku, nüüd kus me ise olime suurte laste vanemad. Meie saatused on mõneti sarnased: temalgi on noorem õde, ka tema vanemad lahutasid, meie mõlema isad on surnud ning emad elavad Viljandis.

Marika on andekas inimene. Ta loeb palju ja tema kirjad on uskumatult nauditavad. Veel keskeas otsustas ta end koolitada – praegu teeb ta Helsingi ülikoolis magistritööd. Ta on tubli ema, kes on pärast abikaasa surma kasvatanud üles kaks vahvat poega.

Kooliajal muutus sõpruse hinnaks usaldusväärsus ja ühised tõekspidamised.

Selle aja sõbranimekirjas meenuvad eredamalt kolm nime.

Kaluri tänava tüdrukutena oli ühine kodu- ja koolitee  ning mängumaa Jannega. Mida me kõike koos ette ei võtnud! Lapsepõlve eriline elamus oli sidetöötajate majakeses (mida veoauto kastis sõitmiseks tuulevarjuna kasutati ja mis enamasti seisis aluse peal sidemaja siseõuel) ööbimine, raamatute lugemine, kaartide mängimine ja öisel ajal, mil meie vanemad arvasid meid rahulikult magavat, mööda öist Orissaaret kolamine. Suvel veetsime pikad suvepäevad mere ääres. Jannel oli koduõuel suur haraline vaher, mille okstele olid pandud lauad – küll oli seal tihedas lehevõras vahva koos istuda! Üksi istumiseks oli Janne valmistanud mulle istumisload; ma pidin pärast puu otsa ronimist ühe loa oksateraviku otsa torkama, et jäädvustada oma käik. Kui ema mingil haledushetkel mulle koerakutsika elamisse lubas tuua, lubasin koera ka Jannele,  kellel vanemate poolt samasugust heldet pakkumist ei tulnud. Isegi peni (kellele sai pisikese muutusega peen nimi Hispaania diktaatori auks – Ranko) matusteks ei pidanud mu sõber paljuks oma vanema õe tehtud kaunimaid nukuvoodiriideid ohverdada.

Janne oli tark tüdruk, lausa viieline. Meid ühendas see, et meile meeldis mõlemile palju lugeda. Me olime mõlemad kirglikud ABBA fännid. Janne sugulane lindistas talle terve linditäie ABBA muusikat ja me kuulasime seda linti lausa SADU kordi.

Janne isal oli kollakasoranž sapikas ja aeg- ajalt otsustas ta meid sõitma viia. Need olid õnnelikud hetked, sest minu kodus autot polnud ja reeglina liikusime me ühest punktist teise bussiga.

Piretiga ühendas meid nukumaailm. Tollaste saksa päritolu pikkade juustega nukkudega (kellel küll puudus tänapäeva Barbie peen piht) mängitud draamade süžee oleks Mehhiko seebiseriaalide autorid kadedaks teinud. Vahel läks mäng ja elu sedavõrd segi, et nutsime oma vaeste õnnetute nukkude elusaatuse üle tõsimeeli. Aga lõpp oli alati õnnelik: ikka said maie peategelased õnnelikult mehele, pahad said karistatud ning tagatipuks selgus nende aristokraatlik päritolu.

Piret oli andekas tüdruk. Lisaks heale lauluhäälele, klaverimängu- ja näitlemisoskusele joonistas ta väga häid pilte. Pärast Kunstiinstituudi lõpetamist teenib ta leiba teatrikunstniku ja sisekujundajana.

Ive tuli mu ellu alles põhikooli lõpus. Ta oli lõbus saarepiiga Koguva külast. Meie lähedasem sõprus kestis umbes neli aastat. Siis möllasid juba hormoonid ja huvid olid naiselikumad. Tegelikult mõjutas ta mu käitumist rohkem, kui esmapilgul arvata võis.

Ive elab oma mehe ja tütrega juba varsti kakskümmend aastat Soomes.

Tartu perioodist on mul hell mälestus Enest, südamlikust ja tundlikust sõbrast, samas äärmiselt isetust inimesest. Ene suutis mind alati üllatada: padja alla või kitlitaskusse (nõukaajal olid naistel kitlid – mäletate?) pistetud kommiga, kruusi hea kohviga, vaese õppijale üllatuseks tuppa valmispandud toiduga… Ikka tuleb meelde, kuidas ma Raplas tal külas käisin. On kuidagi soe meenutada, kuidas me Ene ja tema emaga nende hubases köögis kohvi rüüpasime ja maailma asju arutasime. Kaunase Akvaariumis oleks võinud olla meienimelised kohad, sest tavaliselt käisime me nädalavahetusel seal oma vaba aega paari kohvitassi taga surnuks löömas.

Iseseisva elu perioodist tingis olukord tihedamat sotsiaalset suhtlust: töökaaslaste, naabrite, sugulaste, erinevate kursuse- ja reisikaaslastega.

Tööökaaslusest sai ka sõbrasuhe Ailiga. Me olime kaks üksikut õpetajat ja nii möödusidki õhtud kord ühe, kord teise pool istudes.

Aili tegelikku väärtust adusin alles siis, kui lapsed sündisid. Temal oli tahtmist ja jaksu nendega lugeda, eriti tobedaid mänge mängida, kolliklubi pidada ja ööbimispäevi korraldada. Aili nägi, kui tüdrukutel oli muresid. Ta korraldas nende muusikakoolis õppimise ajal nende, et nad õigel ajal bussile jõuaks. Ühesõnaga – ta oli neile Põlva ema.

Aili helistab vähemalt korra nädalas, et küsida, kuidas meil läheb. Ta saadab e- maile ja sõnumeid. Ta peab meid meeles jõulude ning sünnipäevade ajal. Ta hoolib ja on alati olemas.

Ailiga on kerge suhelda. Selliseid pööraseid naermisi tuleb ainult koos Ailiga ette. Kusjuures see naer on vabastav.

Marjega kohtusime paarkümmend aastat tagasi, kui (mina lapsevankriga poodi ja tema teises suunas koju) jalutades kokku saime. Viisakatest väljenditest sai pikem vestlus, siis külaskäigud. Küllap oli lähtekohaks ühised väärtushinnangud. Hiljem leidsime, et meil oli ka palju sarnasusi lapsepõlvest.

Meie sõpruse alguses oli minul üsna raske periood ja Marje toetas mind. Siis muutus seis vastupidiseks – temal oli abi ja tuge tarvis.

Marjega on alati millestki rääkida. Kusjuures võib alati kindel olla, et südamepuistamisel räägitu jääb ainult talle teada.

Marjel on laitmatu maitse. Ta võiks vabalt suurte kaubamajade vaateaknaid kujundada või inimeste kodusid disainida.

Sõprus on minu jaoks omapärane inimeseloomale iseloomulik vastastikuse sümbioosi vorm. Täiskasvanuiga eraldab sõnad sõbralikkus ja sõprus lõplikult. Lihtsalt elukogemus on ära õpetanud, et iga sõbralik inimene  pole sõber.

Sõber peab olema tark. Kõige rohkem maailmas vihkan ma manipuleerimist ja intrigeerimist.

Hea sõber ei pane kunagi kaaslast pidevalt piinlikku olukorda. Ma vihkan seda, kui ma pean teiste täiskasvanute tegude või sõnade pärast pidevalt piinlikust tundma.    Ehk nagu ütleb vanasõna: Inimesed, kelle kõrval võime vaikselt käia, ilma et tekiks piinlik tundmus, need on meie sõbrad.

Sõber pole su kõrval mitte ainul tõusu-, vaid ka mõõnaajal. Loevad ainult need sõbrad, kellele võid helistada ka kell 4 öösel.

Ma tänan häid sõpru, kes on olnud minuga rasketel ja rõõmsatel aegaedel: Leena, Milja, Eda, Iivi, Marju, Aime, Lilian, Liia.