Sihtpunkt – Euroopa Aafrikas (3.)

Hommikul ärkates oli tahtmine end näpistada, nii uskumatu tundus ärgates tunda rõdult sisse hoomamas sooja ookeaniõhku.

Pärast hommikusööki linnas esimest tiiru tehes kippusin igat käeulatusse jäävat palmi käperdama ja vähegi suuremat kaktuselist pildistama. Eemalt võisin ma meenutada küll väikest lapsukest, kes poes iga uue lelu (loe: meile potis nähtud pisikese toataime hiiglasiliku variandi) peale kiljuma hakkab.

Hoolimata saadud solaariumipäevitusest tundusin iseendale kohalike ja pikema staažiga turistide  seas oma jumega otsekui Lumivalgeke.

Uno ja Airi näol oli meil oma navigatsiooniseade olemas. Uskumatu, kui kiiresti neil linnas orienteerumine selgeks sai! Carona Roja poole jalutades astusime sisse pisikestesse poekestesse ja tegime esimesi algelisi katsetusi kauplemisega (Uno ostis videokaamera, mis viis meid samasse poodi veel kordi tagasi).

Kohalikel tänavatel imestasime Eesti liiklusele mitteomase viisakuse üle. Tasus vaid ülekäiguraja äärde seisma jääda, kui autod üksmeelselt peatusid. Kadedusega vaatasime prillikividena läikivaid sõidukeid: ei roosteplekke, ei pori ega tolmu! Tänavail oli restoranidesse “sisseviskajad” – inimesed, kes lunisid, et me JUST nende restoranis oma aega veetsime. Kusjuures ühel tänaval kogunes erinevate joogi- ja söögikohtade vautšereid päris palju. Vahel randa minnes ja sealt tulles proovis üks “sisseviskaja” meid lausa, hoolimata viisakast äraütlemisest, seda lausa mitu korda teha.

 Teisel päeval kutsus Horizon Traveli reisijuht Ave meid infotunnile, kus saime pakutavate ürituste kohta teavet ning panime endki kirja saare ringreisile ja koopapeole.

Seejärel proovisime hotelli basseini ääres oma kahkjat jume parandada (paraku sai seaduspäraks, et taevas kattus umbes kella neljaks pilvedega). Basseini ümber valitses paras rahvaste paabel; ümberringi oli kuulda ühteaegu soome, saksa, inglise, rootsi, vene, hispaania ja veel mitut- setut tuvastamata keelt. Pärastlõunal käisid mehed esimest korda ookeanis ujumas. Lained olid küll valgete harjadega ja rullusid randa päris hirmuäratava suuruse ja kiirusega, aga see lisas vaid vürtsi.

Leidsin Youtube´ist video sellest rannast, kus me peaaegu iga päev ujumas käisime.

28. detsembril sõitsime varahommikul Gran Canariaga tutvuma. Tagantjärele on raske öelda, mis kõige rohkem meelde jäi: liigirohkusega uhkeldav botaanikaaed, banaaniistandus, mäed, väikesed armsad külad, kitsad käänulised, kuid suurepärases korras teed, kohaliku köögiga mägirestoran, oma kätega mandlite korjamine, tavatus olukorras jõulukaunistuste nägemine, hiiglaslik helesinine ookean või  ebanormaalsee okkapikkusega ja hiigelsuurte käbidega kohalikud männid. Igal imestamisel on piirid ja nii ei jõudnudki ma päeva lõpuks enam jahmuda. Kui mägedest oleks lennanud kolme peaga lohe, oleks ma ka vist lihtsalt ahah! öelnud.

Mägedes mööda serpendiinilaadseid teid sõites tuli Põlvamaa teedel kogetud rasedusaegne tunne meelde. Asi oli juba sedavõrd halb, et pärast Sofia Loreni kehakuju meenutavat teetrajektoori viskas suhu reetlikku soolast vett. Õnneks tuli peatus, nii et kõige piinlikum jäi õnneks ära.

Uus päev algas basseini ääres lamamistoolide broneerimisega, uimastele häid kohti ei jätkunud. Õhtul sõitsime mägedesse koopapeole. See oli tõesti lustakas õhtu, mis oli segu kitse- ja kaamelijuustust, vinnutatud lihast, ohtrast veinist, hispaania- ja eestikeelsest ühislaulust ja kohalike rahvatantsust. Siin tuleb ausalt tunnistada, et koopapeole järgneval hommikul tõusmine polnud just kõige helgem.

Ühe päeva otsustasime kaubandusele pühendada. Sõitsime taksoga Vecindario linna ja raiskasime mitu head tundi Atlantico kaubanduskeskuses. Atlantico oli hiigelsuur, lausa kaks Lõunakeskust kokku. Hinnad olid meie mõistes normaalsed. Järeletegemist vääriv oleks Eestis Kanaaride turvasüsteem: kaubanduskeskusesse sisenedes teibiti kotid kinni või sulatati suurde kilekotti. See andis võimaluse riiulite vahel liikuda, ilma et sind oleks jälitanud kamp kahtlustavaid turvatöötajaid.

Kaks viimast päeva möödusid päevitamine- bassein- söömine- meri taktis. 31. detsembri õhtul pakkus hotelli restoran ebaharilikult rikkaliku valikuga rootsi laua, koos erineva veinivalikuga. Kodu koos mõnede keeruliste suhete ning töömuredega ei tulnud meeldegi. Isegi rongaema tunne, mis tuli Sandrale mõeldes (kes üksi Narva mnt ühikas kügeles), kippus ununema. 

Nii juhtuski, et võtsime uut aastat vastu kaks korda: esmalt Eesti ja seejärel Hispaania aja järgi. Kohalik aeg tuli papptopsidesse valatud šampusega kiirteele paikneval sillal, kuhu paistis hotellide taevasse lastud võimas ilutulestik päris hästi kätte.

Viimane õhtu möödus põhiasjalikult kohvri pakkimisel ja ümberpakkimisel. Velvo magas vist juba teist und, kui istusin rõdul ja võdistasin õlgu külma talvise kodu peale mõeldes. 

Tagasilend möödus kiiremini, sest lennuk oli kraad parem (telekas filmide, klimaatiliste näitajate ja punase täpiga, mis liikus üha rohkem kodu suunas).

Tallinna lennujaamas võtsid meid vastu masendunud ja mornid näod, kõle tuul, pimedus, lumi ja külmakraadid.  

Sihtpunkt – Euroopa Aafrikas (2.)

Lennuväljal võttis meid vastu niiske kuumus (tundus nagu oleksime riietega Aura veekeskuses)  ja inimtühi lennujaam. Avaras valgustatud ootesaalis, klaasist vaheseina taga passikontrollikabiinides ja nende taga valitses suur vaikus, otsekui oleks kõik inimesed saarel välja surnud, jättes maha inimtühja valgustatud lahmaka lennujaamahoone. See vaikus kestis lausa üle poole tunni. Soojusest, niiskusest ja pikast lennusõidust oimetud inimesed seisid, tallad betoonikuumusest auramas, vaatasid ja ootasid… Juba lennukil vastasolevas bussis nägime, et seltskonnas on poliitik Tõnis Palts, nüüd silmitsesid inimesed lisaks suletud ustele ka tuntud ärimeest ja poliitikut – tema saab ju ometi selle jabura olukorra lahendamiseks midagi teha! Aga härrasmees seisis näoga, millest oli raske midagi välja lugeda. Lõpuks tuli saali hispaaniaverd pahura olekuga tollitöötaja (aplaus!)…. ja läks siis tagasi sinna, kus ta iganes tulnud oli…  mispeale me ootasime veel mittekena veerandtunni. Siis alustas passikontroll tööd. Inimesed olid pisut kohmetud ja püüdsid end järjekorras ettepoole poetada – justkui hirmus, et järsku tõmbab unine ja tüdinenud kontroll ukse kinni, öeldes: Küll! Ülejäänud seekord saarele ei pääse!

Kell  tiksus juba kohaliku aja järgi kesköötundi, kui me  saime passikontrolli kadalipu läbitud ning bussiga läbi sumeda öö hotelli poole sõitsime. Teede ääri palistasid pikad puud. Isegi viimanegi väga lennuuimane sai aru, et need puud ei meenuta oma töntsakate tüvede ja iseäralike võradega ühtegi meil kodus kasvavat puud.

Hotell Green Field võttis meid vastu hispaaniapäraste rütmidega – all pubis käis lärmakas pidu. Meie tuba 217 osutus esimeste muljete järgi päris sõbralikuks: välisuksest vasakul klaasuksega tualett ja duširuum, edasi väike kööginurk elektripliidi, külmkapi, valamu, köögikappide ja vajalike nõudega. Toas oli kahest kušetist voodi, seinakapp (šeifiga), diivan ja kirjutuslaud (teler). Eriliselt valmistas heameelt piisavalt avar rõdu koos väikese laua ja kahe tooliga. Ja sealt avaneva vaatega öisele Playa del Ingles´ile.

Kena ülletusena avastasime, et hotell oli meile pisut õhtusööki külmikusse jätnud. Paar külma keedetud kartulit, tükk sama külma kana ja pisut köögivilja tekitasid kiiresti täiskõhutunde. Jalad surisesid, aga pea oli tuim ja tundetu. Koguni nii tundetu, et pesin hambaid kohaliku kraaniveega, lonksates alla vett hirmu tundmata, et olen haigestumas kohutavasse kõhutõppe või saamas lausa hepatiiti. Korraga ei tundunud enam midagi imelik, ei see, et oleme kodust üle 5 000 kilomeetri eemal, ega see, et akna taga on hoolimata valitsevast detsembrikuu lõpust mahe suve- või talveöö…

Sihtpunkt – Euroopa Aafrikas (1.)

Kõigel siin maailmas on põhjus.  Ja ehkki see on ebaõiglane, käivitab vahel kurb sündmus terve rea väga meeldivaid sündmusi.

Velvo ema surmast oli möödas vaevalt nädal. Olin juba hakanud harjuma selle frustreeriva vaikuse ja üha ohkava inimesega. Aga sel õhtul sai väljend kui puuga saama täiesti reaalse tähenduse, kui mu abikaasa nagu muuseas ütles: “Elu on nii lühike. Kuule, kui sõidaks õige kuhugi soojale maale?” Siia mahtus tükk tühja vaikust ja just seesama puuga pähesaamise tunne. Teine reaktsioon oli eriti tobe – ma hakkasin lihtsalt nutma. Kui palju kordi olin ma sellisest ettepanekust unistanud ja kui uskumatul hetkel see tuli!

Saatust võib uskuda, aga ei tohi usaldada. Ma olin väga tegus – Uno ja Airi ärarääkimiseks polnudki mingit tarvidust. Enne kui nad reisisihti kuulnudki oleks, oli juba jah sõna öeldud, reisiinfo hangitud ja reis broneeritud. Sõiduni jäi rohkem kui kaks kuud ja see aeg tundus valgusaastate kaugusel olevat. Pisikesed ettevalmistused tunnistasid, et asjaga on tõsi taga: ostsin suured rannalinad, päikekaitse- ja päikesejärgse kreemi, Velvole suviseid T- särke ja lühikesed püksid, endale heleda käekoti (müüja vaatas küll iseäranis imelikult – lumega valge käekott?) ja käisin viis korda solaariumis.

Kõik need kaks kuud kuud oli uskumatu tunne ja suur ootamine.

25. detsembri õhtul hakkasin kohvrit pakkima. Ärevus oli talumatu – magamine oli rohkem suur visklemine ja närviline pooluni. Hommikul ärev küsimine: kas KÕIK VAJALIK ikka sai kaasa?! ja mõttetu koristamine (justkui tuleks tervisekaitse kontrollima kodu hügeenilist olukorda) ja lõpuks Uno, Airi ja nende Mazda päästev saabumine.

Tegelikult tuletas kogu see situatsioon meelde algklasside lapsi enne ekskursiooni.

Lennuväljal jõudis kohale mõte, et see ongi päriselt. Lennukis oli kogu ärevus korraga kadunud. Punane vein ja öisest magamatusest tingitud väsimus muutsid keha ja vaimu eriliselt töntsiks.

Minu viimasest lennusõidust oli möödas pisut üle kahekümne aasta, aga see tunne oli meeles: kummaline värin, mis läbib, kui lennuk stardirajal üha kiirust lisab ning see õõnsaksajav tunne, mil lennuk end maast lahti rebib.

Velvo ja Uno maandasid oma lennuhirmu koolipoisilikult salaja märjukest rüübates/ peites. Mina püüdsin asukohta kaardi ja aja suhestamisega määrata. Aknast paistis esialgu vaid suur pimedus. Hispaania kohal hajusid pilved ja me võisime aimata valgustuste järgi linnade kohal lendamist.

Umbes pool kümme meie aja järgi hakkas lennuk kõrgust vähendama. Me olime geograafiliselt Aafrikas, Kanaari saarestiku suuruselt teisel saarel Gran Canarial.