Vanavanematest

Mõiste vanavanemad tähendus on aastate jooksul üha enam muutunud. Mõne minu kolleegi ja tuttava kohta ei saaks küll välisel vaatlusel iialgi vanaema öelda, ehkki nad kannavad seda tiitlit juba mõnda aega. Vanaema ei tähenda ammu jooksvavalu- ja südamerohu järele lõhnavat pensionärist vanainimest, kes rätt peas, põll ees ja vildist tuhvlid jalas moosi keedab, kui tal just parasjagu sokivardaid käes pole.

    Memm, mina ja Toomas

Ent minu emapoolne vanaema Alma nägi just välja kui tõeline kujutluste vanaema – me kutsusime teda memmeks. Memm oli väliselt suurekasvuline ja täidlane inimene. Ma poleks just eriti aus, kui väidaks, et ma mäletan teda väga hästi. Mida viieeaastane ikka mäletada saakski? Domineerivaks on ema mälestused temast ja suhtumine. Meelde tulevad mõned kummalised fragmendid sellest, kuidas ta püüdis mu pöidlaimemise kombest lahti saada, määrides mu pöidlale tulikibedat sinepit ning sidudes selle siis sidemega kinni. Mul on meeles ta hääle kõla. Millegipärast mäletan Jaama tänavas asuva vanaema maja verandat. Küllap olid mus juba toona puhtusefriigi alged olemas, sest juba vähem kui viieaastasena imestasin ma üha miks üks ruum nii segi peab olema!?

Memm oli iga käsitöö peale meister. Ta kudus, heegeldas ja tikkis. Tema näpuosavuse on pärinud mu ema, kes samuti oskab kõike.

Kahjuks suri memm vara, olles vaid 54- aastane.

    Taat, Toomas ja mina

Emapoolne vanaisa August ehk taat oli loetu põhjal Suure- Jaani pikim mees, ilusa kalligraafilise käekirja, hea tenorihäälega, linnas tuntud põhjaliku seadusetundjana. Ta abiellus kaks korda – memm oli taadi teine naine, mehest 17 aastat noorem.

Mu mälestustekibemeis pole temal eriti suurt ruumi, on vaid pildiline kujutis pikast kõhnast kiilaspäisest prillidega mehest, kes aina kirjutuslaua taga midagi kirjutab. Meeles on pisike pahandus – ma joonistasin tindipliiatsiga kapi taha tapeedile ja sain selle eest riielda.

Aga Suure- Jaani kalmistul käies silman ma ALATI teatava uhkusega teeviita, mis juhatab esimese linnapea August Nurga hauale.

 

 

 

 

 

 

Isapoolne vanaisa Tõnis oli väikese jutuga, tõsine, kuid tegus mees. Mulle tundus, et neil vanaemaga polnud just parim läbisaamine. Selles suhtes oli palju kibedust ja tõredust. Ometi tundsin, et vanaisa hoiab südames minu poole. Võib- olla oli ta tänulik, et vanaemast enam hoidsin ma tema allkorrusel elavat eakat õde vanatädi Reeta – südamlikku ja hella inimest, keda vanaema omakorda sugugi ei sallinud.

Lapsepõlves saime perega uusaastatervituse, millele oli alla kirjutatud soovijana ainult vanaisa.

Isapoolne vanaema Linda oli linnaproua. Tema juures Viljandis veetin ma igast suvest vähemalt kuu. See oli mõnes mõttes turvaline aeg. Vanaema elu tähtsaks osaks oli vist korrapära. Hommikul ärkas ta kindlal ajal, selleks ajaks kui meie ärkasime, oli laud kaetud. Kindlal ajal ja koos söödi ka lõuna- ja õhtusööki. Igal laupäeval ta koristas ja pesi pesu. Õhtulpoolikuti toimetas ta kindlasti aias, ta oli elukutselt aednik ning ka vabal ajal parandamatu aiafänn. Magama läks ta alati kindlal kellaajal, enne seda määris alati oma valutavaid liikmeid, siis luges mõned leheküljed ja siis kustutas laualambi.

Vanaema luges palju. Tema juurde minnes võis kindel olla, et vahepeal on ta kindlasti mõne uue huvitava raamatu ostnud, mis lugemist ootas.

Vanaemale ei meeldinud ilmselgelt oma kolmas minia – mu ema ja ta tuletas seda mulle iga viimanegi kord kui ma Viljandis olin, meelde. See oli väga alandav. Ma püüdsin oma ema kaitsta, ent mis on lapse väited täiskasvanu vastu… Emale ei julenud ma neist jutuajamistest hingatagi, olin hirmul, et siis jäävad mu Viljandi suved ära.

Ma ei mäleta, et mu vanaema oleks mind kunagi lapseeas kallistanud. Tegelikult ei mäleta, et ta üldse kedagi toona kallistanud oleks.

Kui kojusõidu õhtu käes oli, siis toimis kõik ühe stsenaariumi järgi.

Tuppa tuleb vanaema. Ta paneb lauale mõned purgid mooside või kompottidega. “Sa lähed  öise bussiga koju?” küsib ta. Noogutan pead ja loodan iga kord, et järsku palub ta mul veel päevaks- paariks jääda. Aga ta sirutab käe välja. Seal on punane kümnerublane. “Võta, ehk kulub ära!” ütleb ta ja läheb kiiresti toast välja.  

Selline oli mu iga Viljandi suve lõpp viimse erandita.

Pärast tööleasumist ei käinud ma mitu aastat Viljandis. 1989. aasta talvel jäin ma südamelihasepõletikku. Haiglasse mineku ajaks viisin lapsed Orissaarde ema juurde. Tagasiteel tekkis mõte isa ja vanaema juurest läbi sõita. Kibelesin kiidelda: tahtsin rääkida, et mul on kaks tragi tütart, kena korter ning näidata oma tublit abikaasat. Isa polnud kahjuks kodus. Vanaema kutsus sisse.

Paraku ei olnudki mul võimalust uhke olla. Vanaema rääkis pikalt, kuidas Anne ja Meelik on karjääri teinud, kuidas Maarjal Rootsis läheb… Proovisin oma elust pisikesi märkusi vahele poetada, aga jutt keeras kuidagi sirgelt jälle onu Ülo ja Endli perede tegemiste juurde. Kui me Velvoga Tartu poole sõitsime, küsis ta pärast pikka vaikust, millal ma viimati oma vanaema nägin. Isegi temale, kes oma arvamistes ja väljaütlemistes ääretult tagasihoidlik on, tundus see kohtumine pehmelt öeldes veider.

Kaua arvasin, et ta ei suuda mulle andestada, kuna olen oma ema tütar. Küllap ta mõttes süüdistas mu ema oma poja elu rikkumises. Teismeeas unistasin, kuidas ma täiskasvanuna sõidan tema õuele, tulen oma heast autost välja ning ütlen talle, kui halb ta oli. Aga praegu tundub mulle, et seda kümnerublast andes võis see olla tema viis näidata hoolimist. Järsku oli ta endale oma meestekampa kasvatades kõva kesta ümber kasvatanud, et kaitsta end haigetsaamise eest?

Tema kallistuse jõudsin ma siiski ära oodata. Kui ma isa matustele läksin, siis hakkas ta nutma ja kallistas mind! Mitte küll pikalt ja kõvasti, aga südamlikult ometi. Pärast seda käisime teda vähemalt kord aastas vaatamas. Igasugune kättemaksuhimu oli korraga kadunud. See kallistus oli lahustanud kogu minu kibestumise.

Vanaema elas 90- aastaseks, viimaseks kohtumiseks jäigi tema juubel.

Kahju, et aeg, mis mahub „liiga noore” ja „liiga vana” vahele, on nii lühike!

Ma oleksin tahtnud omi vanavanemaid tunda omaealistena. Huvitav oleks olnud, ehkki aeg ja olud on oluliselt muutunud, teada saada, millised olid nende vaated ja väärtushinnangud elule. Põnev oleks olnud avastada meie geneetilisi pidepunkte – midagi neist on ju minussegi edasi kandunud.

Sääst(likust)uka kohviautomaadist

Oma esimese kohviautomaadi ostsin veel õndsa rublaaja lõpus. Päris naljakas on meenutada, kuidas me esimest korda heldinult kohvi sirisemist silmitsesime. Meie tutvusringkonnas teistel seda kapitalistlikku narrust polnud, sellepärast kestis see õnnis olek mitu nädalat… kuni harjusime.

Krooni tulek tõi kaubavaliku poodi ja järgmine kohvimasin sai ostetud funktsionaalsem: taimeriga sai valida hommikuse kohvi valmimisaja ja vastav filter hoidid ära katlakivi tekke; lisaks oli uuel ilus hallisäbruline ümbris, tolm ja plekid ei paistnud enam nii karjuvalt välja kui eeelkäijalt. See kann teenis meid usinalt üle nelja aasta. Oleks veelgi kauem teeninud, kui Velvol poleks meelest läinud lihtne füüsikaline koolitarkus – kuumale klaasile ei meeldi külm vesi.

Sellest hetkest algas meie pere kohvikannuneedus. Edasi ei pidanud ükski kohviautomaadi kann vastu aastatki. Mõnele sai saatuslikuks kärsitu kohvipanija rutakus – ere krõks! reetis, et kannule on jäänud suhtest kuum- külm veel loetud hetked, mõnele sai osaks seesama krõks! kokkupuutes kraanitilaga. Tulemus oli mõlema krõksu puhul üsna ühesugune: pikem või lühem pragu kannu servast allapoole ja lühike teekond prügikastini. Mingi aeg püüdsime poest asenduskanne leida, agaselgus, et see äri on väga peenelt üles ehitatud. Kanne  kas polnud saada või kui lõpuks pärast pikka otsimist selle leidsime, siis moodustas ta maksumus kolmveerand uue kannu hinnast. Seega oli kasulikum osta uus kann.

Eelmisel aastal oli kannukulu juba masendav. Lõin juba käega ning leppisin tõsiasjaga, et ülejäänud elu tuleb viimast veerandit kohvitassist kinniste hammastega juua (vältimaks kohvipaksu, mis harjumatult suhu tikkus), kui koju sigines hõbedakarva termos- kohviautomaat. Ta ei kartnud kuuma- külma temperatuuri vaheldumist, teda võis lausa mehise löögiga vastu valamut ehmatada – ja ei midagi. Aga sellel sõbral väsis pärast kaheksat kuud küttekeha ära. Kahjuks olime ta liiga vara igaveseks ristinud; suure kindlustundega oli kõige kaduva teed läinud ka kassatšekk.

Jälle tuli “kohvilõpetamine kinniste hammastega” periood. KUNI ühel päeval pakkus Säästukas kolme ühes: kohviautomaat, veekeetja ja röster Nordy koos lausa 399 krooni (ja ilmselt ka 90 sendi) eest. Ka komplekti väljanägemine oli talutav. See tundus liiga hea, et olla tõsi! Velvo otsustas minna järgmisele katsele.

Kohviautomaadi käsitlemist ei ole võimalik unustada, esimene kohvivalmistamine uue masinaga kulges sissetallatud rada: vesi kannu, pulber filtrisse ja lüliti on asendisse. Küll tundus, et hoopiski kohvivalamine võib meelest minna. Juba esimese valamise järel kükitasid mõlemad kohvitassid pruunis loigus. Esialgu ei tundunud see teab mis suure probleemina: rutakas valamine, ebaõnnestunud käe- või kannuhoid või teab mis muu põhjus. Aga järgmisel hommikul oli laud jälle kohvine. Ja õhtul taas.

Asi hakkas lausa nalja tegema. Järgnevaid päevi võib katsetamisajajärguks kutsuda. Kaas avatult/ kinni/ poollahti valamine; valamisnurk paremale/ vasakule/ väga otse; kõrgemalt/ madalamalt/ kiiremalt/ aeglasemalt valamine – tulemus oli enam- vähem ühesugune (pisut erines kohvi hulk laual).

Ma ei tea, kas meie kannu õed- vennad kannatavad sama sündroomi käes. Meie kodune köögilaud on nüüd pidevalt väga lakutud, sest seda pühitakse rohkem kui kunagi varem.

Ma ei ole siiani odavat triikrauda ostnud. Ega vist enam julgeks ka. Kes teab, millise iseärasusega juhtub olema…

P. S. Aprilli esimesel nädalal tekkis tuvastamata (tunnistamata) põhjusel Säästuka kohviautomaadi klaaskannu pragu ja ta tuli saata oma viimsele teekonnale. RIP!

Asendamatutest asjadest

Eelmisel nädalal läksin koju ja avastasin, et kodus valitses elektritus. Viimasel kolmel kuul on meil elamine üsna jahe olnud, aga sel päeval oli ta lausa külm – katlamajas oli seoses elektri puudumisega põhjendatud tööseisak, pump seisis.

Vahetasin riided ära ja kratsisin kukalt. Mida teha? Jahedus tuletas meelde, et parem on sebima hakata, siis saab vähemalt sooja. Peseks õige hommikusest rutust kraanikaussi jäetud nõud? Jah, aga elektri kadumisega oli käsikäes kadunud ka vesi – katlamaja pump töötab samuti elektri toel.

Hüva! Pesu masinasse ja masin käima… Kurat, elektrit ju ei ole! Niisamuti jõudsin söögitegemisele ja tolmuimemisele mõelda, jõudes ikkagi tagasi punkti A.

Südametäies sajatasin, et tühja sest koristamisest. Pakkisin endale fliisteki ümber ja otsustasin elektri saabumiseni arvuti taga pasjanssi laduda… kuni arvuti käivitusnupu kohale kummardudes meenus, et elektrit ei ole.

Jahedus teeb liiga? Teeme tassikese kuuma teed! Ah! Kraanist kostab juba teist korda lühikese aja jooksul kume korin. Midagi võiks ometi lõpuks meelde jääda! Ja kui oleksingi vee keedukannu saanud, siis soojaks poleks see mingi valemi läbi elektrita muutunud.

Piinlik on tunnistada, et näppisin seejärel  telekapulti, lootes diivanil pikutades teleka vaatamisega elektri- ja soojaootusaega lühendada.

Minu viimane abitu katse aega sisustada oli katse emale helistada ja pikemalt lobiseda. Alles telefoni hingetu olek tuletas mulle meelde, et ka tema toiteallikaks on elekter.

Pavlovi koer- katse paikapidavus leidis ehedat kinnitust, kui ma hoolimata teadmisest, wc- sse minnes ikkagi lülitit klõpsutasin.

Selle pärastlõunaga sai mulle lõplikult selgeks, et maailmalõpp saabub ilma elektrita (ja seega ka ilma veeta) minu jaoks küll ilmselt väga kiiresti.

Öine aeg

Lapsepõlves oli üheks minu suurimaks hirmuks pimedus.

Magamistoas oli memme tehtud seinavaip, mis pimeduses hakkas elama: suured maod siglesid vaibal ja sirutasid päid minu voodi poole. Ema pani mu hirmu põhjust kuuldes mõned korrad tule põlema ja selgitas, et see on kõigest vaibamuster, aga see toimis täpselt niikauaks, kui tuli toas kustutatud sai, siis olid vonklevad ussid jälle kohal. Ma olin normaalne laps, mõistus ütles mulle selgelt, et toas ei saa mingeid madusid olla, liiati siis seinal. Aga sellest teadmisest hoolimata  kartsin ma ikka pimedas magama jääda.

Oma lastele lubasin ma öötulel põleda seni, kuni nad ise lõpuks sellest loobusid.

Kui ma kuuenda- seitsmenda klassi tüdrukuna suveti Orissaare suurfarmis tööl käisin, tuli tööle minna kella kaheks- pool kolmeks öösel. Tee oli üle kolme kilomeetri pikk ja enamasti tuli minna ihuüksi. Väike osa teest kulges läbi sügavat und magava alevi eramurajooni, siis mööda aiamaadest niidule, kus karjatati lambaid, sealt edasi viis tee läbi metsatuka, mis polnud teab mis suur, kuid siiski öiseid judinaid tekitavaid varje ning salapäraseid hääli täis. Eriti hull oli asi siis, kui olin eelnevalt lugenud läbi mõne krimka või vaadanud verist filmi. Põõsaste varjud olid otsekui ründamisvõimalust ootavad kurjamid, niidule jäetud tsemendikotid tundusid tee ääres kössitavate inimestena; metsatukas huikas ootamatult kassikakk, välgutades oma suuri kummituslikke silmi; kuskil eemal tõusid mu sammumüdina peale üles lambad, tekitades oma ketiga ahelate liigutamise helinat (meenus kohe Harriet Beecher- Stowe´i “Onu Tomi onnike”- ahelates neegerorjad!).  Metsateele järgnes veel kilomeetrikene kruusateed, mille lõpus paistsid suurfarmi päästvad tuled. Hirmul ON tõesti suured silmad! Kohale jõudes olin ma enamasti hirmust oimetu. Hommikul koju minnes tundusid mu öised hirmud nii naeruväärsed ja kauged, et iga kord lubasin enesele öösel julgem olla. Aga lubaduseks see jäigi…

Tartus õppides tundus tuledes öine linn  esialgu turvaline, isegi Karlova pargis patseerivad liputajad ei hirmutanud mind – tulede jõud oli suurem, tuli lihtsalt pargiteid vältides ühikani jõuda või mitmekesi liikuda. Aga ka tänavalgus ja autoliiklus võis petlik olla! Teisel Tartu aastal, ilmselt varakevadel üritasin 00.45- le Saaremaa bussile kohta saada. Aga kojusõitjaid oli seekord palju, rohkem kui bussis kohti. Nii tuli mul kaasapakitud pampudega  (must pesu) läbi kesköise linna hakata tagasi Kesk tänavale kõmpima. Riia tänavat mööda üles lonkides kuulsin, kuidas keegi mulle järgnes. Läksin pahaaimamatult üle tee… ja see KEEGI  ületas samuti tee. Lisasin sammu, tajudes, kuidas see KEEGI samuti sammu kiirendas. Hakkasin jooksma, kuuldes enda taga kiirenevat jooksumüdinat. Teades, et kauaks mul edumaad ei jätku, sukeldusin Rahvaköögi taga olevasse õue, kaaludes, kas peaksin mõne ukse taga kloppima ja abi paluma. Viimases hädas surusin end ühe ukseorva ligi, paanilises hirmus, ei rinnus paaniliselt taguva südame rütmid ja hingeldamine võivad mu reeta. See mitte parimate mõtetega KEEGI tormas must umbes kolme meetri kauguselt mööda ja kadus öösse. Tagantjärele on raske öelda, kaua ma seal kangestunult seisin. Lõpuks hiilisin majade vahelt Kesk täna korterisse. Käed ja jalad värisesid veel päris pikka aega. See pani mõtlema, et ka valgustatud paik ei anna pimeduses kaitset.

Pimedus võib olla sõbralik, kui istud selles sõpradega koos: puud sahisevad mahedalt ja väljaveninud varjud moodustavad põnevaid pilte. Ja ei mingit hirmu!

Vahel olen kohvi kuritarvitamisest või (kadunud ämma määratlusel) magneedipäevadest unetu.  Ka eile õhtul ei tulnud uni. Vähkresin paremat asendit leida proovides ikka seljalt paremale küljele, siis kõhuli, edasi vasakule küljele ja sealt taas selili – otsekui grillkana, aga und ei tulnud ikkagi.

Kutsumata külalisteks tulid pimedusest hoopiski väga tülikad ja vastikud mõtted. Ent ebameeldivateks mõteteks on öö halb aeg. Halbadel mõtetel on kombeks öösel võimenduda, paljuneda nagu amööbid seda teevad: halb mõte pooldub, kumbki pool kasvab suuremaks ja pooldub taas…  Korraga tunduvad kõik probleemid nii suured ja lahendamatud.  Kõige rumalam on kella vaadata, sest see süvendab paanikat: juba nii palju ja ikka veel ei maga; mis küll homme saab!

Tavaliselt on parim viis Velvo sooja selja taha “kaussi” pugeda ja mõnda armast meeldivat mõtet arendada, kuni uni lõpuks tuleb.

Sõpradest

Sõpruse põhiolemuse on hästi pannud luuleridadesse Ave Alavainu.

Sõprus ei küsi,
kui palju sa kaalud,
oled Veevalaja,
Kalad või Kaalud.
Sõprus ei küsi,
kus olid nii kaua –
kui tuleb sõber,
katad vaikides laua.
Sõprus ei küsi,
oled kaugel või ligi:
sõber teab niigi –
kui pidi, siis pidi.
Sõprus ei küsi
“Kas oled mu sõber?”, –
ta tuleb su karguks,
kui su ihu on nõder.
Ta ei küsi, kui pruut
“Kas olen sul ainus?”. –
ta toob pudeli veini
ja toetab su vaimu.
Sõprus iial ei küsi,
kes noorem, kes vanem:
ta on nagu vein –
mida vanem, seda parem.
Arm on nii üürike,
sõprus nii püsiv.
Mina ta vanust küll
iial ei küsi…

Sõpruse ja sõpradega on nii, et vanuse kasvades väheneb nende hulk ning kasvab nende väärtus. Mu elus on olnud palju väga toredaid sõpru. Kõik nad on kindlasti ühel või teisel viisil minusse mingi jälje jätnud; ma olen neil õppinud midagi, kas siis läbi positiivse või negatiivse kogemuse. 

Lapsena sai sõbraks hüütud iga seltsilist, kellega liivakastis koos mängisin. Sõprus võis kesta vaid napi veerand tundi ja lõppeda väikese arusaamatuse tõttu. Ning järgmisel päeval jälle jätkuda… Sõpruse valuutaks olid reeglina jagatud maiustused.

Esimene tõeliselt suur sõber, keda ma mäletan, oli Karula majanaaber Marika. Meie sõprusest tingitud ettevõtmised olid aga sedavõrd pöörased ja tülid niivõrd suured, et mingil ajal ehitasid meies isad õue poolitamiseks ja sõpruse jahutamiseks lausa aia. Eks me olime mõlemad laia mõttelennuga piigad ja see fantaasia leidis tõepoolest aktiivset rakendust. Päris süütust hernekaunade korjamisest sai vanemate silmis lausa kuritegu, sest me korjasime, hoolimata kaunade paksusest, KÕIK KAUNAD ära… Päris naljakas võis olla nelja- viieaastaste tirtsude katse kõikide kuuriuste ette pisikeste kakahunnikute tekitamine. Aga täiskasvanute meelest see naljakas ei olnud.

Meie sõprus jäi rohkem kui kolmeks aastakümneks soiku seoses Marika ärakolimisega: esmalt Karulast, siis lausa Eestist. Aga taaskohtumine oli tormiline: telefonis, kirja teel ja ilmsi näost näkku, nüüd kus me ise olime suurte laste vanemad. Meie saatused on mõneti sarnased: temalgi on noorem õde, ka tema vanemad lahutasid, meie mõlema isad on surnud ning emad elavad Viljandis.

Marika on andekas inimene. Ta loeb palju ja tema kirjad on uskumatult nauditavad. Veel keskeas otsustas ta end koolitada – praegu teeb ta Helsingi ülikoolis magistritööd. Ta on tubli ema, kes on pärast abikaasa surma kasvatanud üles kaks vahvat poega.

Kooliajal muutus sõpruse hinnaks usaldusväärsus ja ühised tõekspidamised.

Selle aja sõbranimekirjas meenuvad eredamalt kolm nime.

Kaluri tänava tüdrukutena oli ühine kodu- ja koolitee  ning mängumaa Jannega. Mida me kõike koos ette ei võtnud! Lapsepõlve eriline elamus oli sidetöötajate majakeses (mida veoauto kastis sõitmiseks tuulevarjuna kasutati ja mis enamasti seisis aluse peal sidemaja siseõuel) ööbimine, raamatute lugemine, kaartide mängimine ja öisel ajal, mil meie vanemad arvasid meid rahulikult magavat, mööda öist Orissaaret kolamine. Suvel veetsime pikad suvepäevad mere ääres. Jannel oli koduõuel suur haraline vaher, mille okstele olid pandud lauad – küll oli seal tihedas lehevõras vahva koos istuda! Üksi istumiseks oli Janne valmistanud mulle istumisload; ma pidin pärast puu otsa ronimist ühe loa oksateraviku otsa torkama, et jäädvustada oma käik. Kui ema mingil haledushetkel mulle koerakutsika elamisse lubas tuua, lubasin koera ka Jannele,  kellel vanemate poolt samasugust heldet pakkumist ei tulnud. Isegi peni (kellele sai pisikese muutusega peen nimi Hispaania diktaatori auks – Ranko) matusteks ei pidanud mu sõber paljuks oma vanema õe tehtud kaunimaid nukuvoodiriideid ohverdada.

Janne oli tark tüdruk, lausa viieline. Meid ühendas see, et meile meeldis mõlemile palju lugeda. Me olime mõlemad kirglikud ABBA fännid. Janne sugulane lindistas talle terve linditäie ABBA muusikat ja me kuulasime seda linti lausa SADU kordi.

Janne isal oli kollakasoranž sapikas ja aeg- ajalt otsustas ta meid sõitma viia. Need olid õnnelikud hetked, sest minu kodus autot polnud ja reeglina liikusime me ühest punktist teise bussiga.

Piretiga ühendas meid nukumaailm. Tollaste saksa päritolu pikkade juustega nukkudega (kellel küll puudus tänapäeva Barbie peen piht) mängitud draamade süžee oleks Mehhiko seebiseriaalide autorid kadedaks teinud. Vahel läks mäng ja elu sedavõrd segi, et nutsime oma vaeste õnnetute nukkude elusaatuse üle tõsimeeli. Aga lõpp oli alati õnnelik: ikka said maie peategelased õnnelikult mehele, pahad said karistatud ning tagatipuks selgus nende aristokraatlik päritolu.

Piret oli andekas tüdruk. Lisaks heale lauluhäälele, klaverimängu- ja näitlemisoskusele joonistas ta väga häid pilte. Pärast Kunstiinstituudi lõpetamist teenib ta leiba teatrikunstniku ja sisekujundajana.

Ive tuli mu ellu alles põhikooli lõpus. Ta oli lõbus saarepiiga Koguva külast. Meie lähedasem sõprus kestis umbes neli aastat. Siis möllasid juba hormoonid ja huvid olid naiselikumad. Tegelikult mõjutas ta mu käitumist rohkem, kui esmapilgul arvata võis.

Ive elab oma mehe ja tütrega juba varsti kakskümmend aastat Soomes.

Tartu perioodist on mul hell mälestus Enest, südamlikust ja tundlikust sõbrast, samas äärmiselt isetust inimesest. Ene suutis mind alati üllatada: padja alla või kitlitaskusse (nõukaajal olid naistel kitlid – mäletate?) pistetud kommiga, kruusi hea kohviga, vaese õppijale üllatuseks tuppa valmispandud toiduga… Ikka tuleb meelde, kuidas ma Raplas tal külas käisin. On kuidagi soe meenutada, kuidas me Ene ja tema emaga nende hubases köögis kohvi rüüpasime ja maailma asju arutasime. Kaunase Akvaariumis oleks võinud olla meienimelised kohad, sest tavaliselt käisime me nädalavahetusel seal oma vaba aega paari kohvitassi taga surnuks löömas.

Iseseisva elu perioodist tingis olukord tihedamat sotsiaalset suhtlust: töökaaslaste, naabrite, sugulaste, erinevate kursuse- ja reisikaaslastega.

Tööökaaslusest sai ka sõbrasuhe Ailiga. Me olime kaks üksikut õpetajat ja nii möödusidki õhtud kord ühe, kord teise pool istudes.

Aili tegelikku väärtust adusin alles siis, kui lapsed sündisid. Temal oli tahtmist ja jaksu nendega lugeda, eriti tobedaid mänge mängida, kolliklubi pidada ja ööbimispäevi korraldada. Aili nägi, kui tüdrukutel oli muresid. Ta korraldas nende muusikakoolis õppimise ajal nende, et nad õigel ajal bussile jõuaks. Ühesõnaga – ta oli neile Põlva ema.

Aili helistab vähemalt korra nädalas, et küsida, kuidas meil läheb. Ta saadab e- maile ja sõnumeid. Ta peab meid meeles jõulude ning sünnipäevade ajal. Ta hoolib ja on alati olemas.

Ailiga on kerge suhelda. Selliseid pööraseid naermisi tuleb ainult koos Ailiga ette. Kusjuures see naer on vabastav.

Marjega kohtusime paarkümmend aastat tagasi, kui (mina lapsevankriga poodi ja tema teises suunas koju) jalutades kokku saime. Viisakatest väljenditest sai pikem vestlus, siis külaskäigud. Küllap oli lähtekohaks ühised väärtushinnangud. Hiljem leidsime, et meil oli ka palju sarnasusi lapsepõlvest.

Meie sõpruse alguses oli minul üsna raske periood ja Marje toetas mind. Siis muutus seis vastupidiseks – temal oli abi ja tuge tarvis.

Marjega on alati millestki rääkida. Kusjuures võib alati kindel olla, et südamepuistamisel räägitu jääb ainult talle teada.

Marjel on laitmatu maitse. Ta võiks vabalt suurte kaubamajade vaateaknaid kujundada või inimeste kodusid disainida.

Sõprus on minu jaoks omapärane inimeseloomale iseloomulik vastastikuse sümbioosi vorm. Täiskasvanuiga eraldab sõnad sõbralikkus ja sõprus lõplikult. Lihtsalt elukogemus on ära õpetanud, et iga sõbralik inimene  pole sõber.

Sõber peab olema tark. Kõige rohkem maailmas vihkan ma manipuleerimist ja intrigeerimist.

Hea sõber ei pane kunagi kaaslast pidevalt piinlikku olukorda. Ma vihkan seda, kui ma pean teiste täiskasvanute tegude või sõnade pärast pidevalt piinlikust tundma.    Ehk nagu ütleb vanasõna: Inimesed, kelle kõrval võime vaikselt käia, ilma et tekiks piinlik tundmus, need on meie sõbrad.

Sõber pole su kõrval mitte ainul tõusu-, vaid ka mõõnaajal. Loevad ainult need sõbrad, kellele võid helistada ka kell 4 öösel.

Ma tänan häid sõpru, kes on olnud minuga rasketel ja rõõmsatel aegaedel: Leena, Milja, Eda, Iivi, Marju, Aime, Lilian, Liia.

Lastest teekaaslasteks

Kui määratleda oma praegust eluettappi soomlaste omaaegse menuka seksiabi raamatu Avameelselt abielust põhjal, siis oleme Velvoga jõudnud peatükini Jälle kahekesi.

Tüdrukud käivad kodus üha harvem, nii et igapäevaseses elus võiksin end lausa lastetuks pidada. Viimasel aastal on lausa erandlik, kui kogu pere kodus on; ikka on kellelgi eksamid või töö, mingi üritus või sõbrad. See oleks nagu ettevalmistus tõeliseks minekuks, mis tuleb moel või teisel kunagi nagunii. Psühholoogid väidavad, et lapsed tuleb õigel ajal lahti lasta. Võib- olla toimubki see millimeeterhaaval: iga päev enam ei helista, kas süüa ikka saanud oled?, kuidas päev läks?, kas kõik on korras?… Lepid, et asju, millest sa midagi ei tea, vahest ei tahakski teada. Avastad, et sinu väärtushinnangud ja maitse, mida seni on tunnustatud, muutuvad korraga kui mitte vanamoodsaks, siis tihti kaheldavaks. Pikka aega püüad oma elutarkust tera- tera haaval jagada, ent avastad, et lapsed tahavad ise kukkuda ja õppida tasakaaluleidmist. Ning pead õnnelik olema, kui nad su õlale nutma tulevad ja vahel tunnistavad, et sul oli ikkagi õigus.

See kõlab küll kulunult, aga lapsed kasvavad tõesti väga kiiresti. Kuidagi uskumatu on mõelda, et oli aeg, kui nad pisikese pambuna sünnitusmajast kaasa pakiti – ole hea, emme, võta ja kasvata! Kui nad olid veel väikesed, oli ainus mure, et kõht täis, riie seljas ja tuba soe oleks. Kõik mured ja valud olid lohutamise ning pealepuhumisega unustatud. Üsna kerge oli aimata jõulu- ja sünnipäevakingituste soove; üsna meeldiv oli olla suur tark ema.

Ja siis märkad pärast suurt sõnelust, et sul pole enam lapsi. On head teekäijad, sõpradest kaaslased, kes aeg- ajalt häbenevad, et nad kunagi on selle praeguseks keskikka jõudnud naise rinda imenud, et ta on neid vannitanud ja potitanud, piinlik on isegi viis, mis moel nad siia maailma on saanud!

Esialgu oli see arusaamine otsekui šokk, aga peagi hakkad endalt küsima: miks otsida naiselikku arusaama teistelt, kui on kaks tarka ja arusaajat kaaslast, kes tunnevad sind vahel pareminigi kui ise, armastavad tingimusteta ja andestavad alati?

Sihtpunkt – Euroopa Aafrikas (3.)

Hommikul ärkates oli tahtmine end näpistada, nii uskumatu tundus ärgates tunda rõdult sisse hoomamas sooja ookeaniõhku.

Pärast hommikusööki linnas esimest tiiru tehes kippusin igat käeulatusse jäävat palmi käperdama ja vähegi suuremat kaktuselist pildistama. Eemalt võisin ma meenutada küll väikest lapsukest, kes poes iga uue lelu (loe: meile potis nähtud pisikese toataime hiiglasiliku variandi) peale kiljuma hakkab.

Hoolimata saadud solaariumipäevitusest tundusin iseendale kohalike ja pikema staažiga turistide  seas oma jumega otsekui Lumivalgeke.

Uno ja Airi näol oli meil oma navigatsiooniseade olemas. Uskumatu, kui kiiresti neil linnas orienteerumine selgeks sai! Carona Roja poole jalutades astusime sisse pisikestesse poekestesse ja tegime esimesi algelisi katsetusi kauplemisega (Uno ostis videokaamera, mis viis meid samasse poodi veel kordi tagasi).

Kohalikel tänavatel imestasime Eesti liiklusele mitteomase viisakuse üle. Tasus vaid ülekäiguraja äärde seisma jääda, kui autod üksmeelselt peatusid. Kadedusega vaatasime prillikividena läikivaid sõidukeid: ei roosteplekke, ei pori ega tolmu! Tänavail oli restoranidesse “sisseviskajad” – inimesed, kes lunisid, et me JUST nende restoranis oma aega veetsime. Kusjuures ühel tänaval kogunes erinevate joogi- ja söögikohtade vautšereid päris palju. Vahel randa minnes ja sealt tulles proovis üks “sisseviskaja” meid lausa, hoolimata viisakast äraütlemisest, seda lausa mitu korda teha.

 Teisel päeval kutsus Horizon Traveli reisijuht Ave meid infotunnile, kus saime pakutavate ürituste kohta teavet ning panime endki kirja saare ringreisile ja koopapeole.

Seejärel proovisime hotelli basseini ääres oma kahkjat jume parandada (paraku sai seaduspäraks, et taevas kattus umbes kella neljaks pilvedega). Basseini ümber valitses paras rahvaste paabel; ümberringi oli kuulda ühteaegu soome, saksa, inglise, rootsi, vene, hispaania ja veel mitut- setut tuvastamata keelt. Pärastlõunal käisid mehed esimest korda ookeanis ujumas. Lained olid küll valgete harjadega ja rullusid randa päris hirmuäratava suuruse ja kiirusega, aga see lisas vaid vürtsi.

Leidsin Youtube´ist video sellest rannast, kus me peaaegu iga päev ujumas käisime.

28. detsembril sõitsime varahommikul Gran Canariaga tutvuma. Tagantjärele on raske öelda, mis kõige rohkem meelde jäi: liigirohkusega uhkeldav botaanikaaed, banaaniistandus, mäed, väikesed armsad külad, kitsad käänulised, kuid suurepärases korras teed, kohaliku köögiga mägirestoran, oma kätega mandlite korjamine, tavatus olukorras jõulukaunistuste nägemine, hiiglaslik helesinine ookean või  ebanormaalsee okkapikkusega ja hiigelsuurte käbidega kohalikud männid. Igal imestamisel on piirid ja nii ei jõudnudki ma päeva lõpuks enam jahmuda. Kui mägedest oleks lennanud kolme peaga lohe, oleks ma ka vist lihtsalt ahah! öelnud.

Mägedes mööda serpendiinilaadseid teid sõites tuli Põlvamaa teedel kogetud rasedusaegne tunne meelde. Asi oli juba sedavõrd halb, et pärast Sofia Loreni kehakuju meenutavat teetrajektoori viskas suhu reetlikku soolast vett. Õnneks tuli peatus, nii et kõige piinlikum jäi õnneks ära.

Uus päev algas basseini ääres lamamistoolide broneerimisega, uimastele häid kohti ei jätkunud. Õhtul sõitsime mägedesse koopapeole. See oli tõesti lustakas õhtu, mis oli segu kitse- ja kaamelijuustust, vinnutatud lihast, ohtrast veinist, hispaania- ja eestikeelsest ühislaulust ja kohalike rahvatantsust. Siin tuleb ausalt tunnistada, et koopapeole järgneval hommikul tõusmine polnud just kõige helgem.

Ühe päeva otsustasime kaubandusele pühendada. Sõitsime taksoga Vecindario linna ja raiskasime mitu head tundi Atlantico kaubanduskeskuses. Atlantico oli hiigelsuur, lausa kaks Lõunakeskust kokku. Hinnad olid meie mõistes normaalsed. Järeletegemist vääriv oleks Eestis Kanaaride turvasüsteem: kaubanduskeskusesse sisenedes teibiti kotid kinni või sulatati suurde kilekotti. See andis võimaluse riiulite vahel liikuda, ilma et sind oleks jälitanud kamp kahtlustavaid turvatöötajaid.

Kaks viimast päeva möödusid päevitamine- bassein- söömine- meri taktis. 31. detsembri õhtul pakkus hotelli restoran ebaharilikult rikkaliku valikuga rootsi laua, koos erineva veinivalikuga. Kodu koos mõnede keeruliste suhete ning töömuredega ei tulnud meeldegi. Isegi rongaema tunne, mis tuli Sandrale mõeldes (kes üksi Narva mnt ühikas kügeles), kippus ununema. 

Nii juhtuski, et võtsime uut aastat vastu kaks korda: esmalt Eesti ja seejärel Hispaania aja järgi. Kohalik aeg tuli papptopsidesse valatud šampusega kiirteele paikneval sillal, kuhu paistis hotellide taevasse lastud võimas ilutulestik päris hästi kätte.

Viimane õhtu möödus põhiasjalikult kohvri pakkimisel ja ümberpakkimisel. Velvo magas vist juba teist und, kui istusin rõdul ja võdistasin õlgu külma talvise kodu peale mõeldes. 

Tagasilend möödus kiiremini, sest lennuk oli kraad parem (telekas filmide, klimaatiliste näitajate ja punase täpiga, mis liikus üha rohkem kodu suunas).

Tallinna lennujaamas võtsid meid vastu masendunud ja mornid näod, kõle tuul, pimedus, lumi ja külmakraadid.  

Sihtpunkt – Euroopa Aafrikas (2.)

Lennuväljal võttis meid vastu niiske kuumus (tundus nagu oleksime riietega Aura veekeskuses)  ja inimtühi lennujaam. Avaras valgustatud ootesaalis, klaasist vaheseina taga passikontrollikabiinides ja nende taga valitses suur vaikus, otsekui oleks kõik inimesed saarel välja surnud, jättes maha inimtühja valgustatud lahmaka lennujaamahoone. See vaikus kestis lausa üle poole tunni. Soojusest, niiskusest ja pikast lennusõidust oimetud inimesed seisid, tallad betoonikuumusest auramas, vaatasid ja ootasid… Juba lennukil vastasolevas bussis nägime, et seltskonnas on poliitik Tõnis Palts, nüüd silmitsesid inimesed lisaks suletud ustele ka tuntud ärimeest ja poliitikut – tema saab ju ometi selle jabura olukorra lahendamiseks midagi teha! Aga härrasmees seisis näoga, millest oli raske midagi välja lugeda. Lõpuks tuli saali hispaaniaverd pahura olekuga tollitöötaja (aplaus!)…. ja läks siis tagasi sinna, kus ta iganes tulnud oli…  mispeale me ootasime veel mittekena veerandtunni. Siis alustas passikontroll tööd. Inimesed olid pisut kohmetud ja püüdsid end järjekorras ettepoole poetada – justkui hirmus, et järsku tõmbab unine ja tüdinenud kontroll ukse kinni, öeldes: Küll! Ülejäänud seekord saarele ei pääse!

Kell  tiksus juba kohaliku aja järgi kesköötundi, kui me  saime passikontrolli kadalipu läbitud ning bussiga läbi sumeda öö hotelli poole sõitsime. Teede ääri palistasid pikad puud. Isegi viimanegi väga lennuuimane sai aru, et need puud ei meenuta oma töntsakate tüvede ja iseäralike võradega ühtegi meil kodus kasvavat puud.

Hotell Green Field võttis meid vastu hispaaniapäraste rütmidega – all pubis käis lärmakas pidu. Meie tuba 217 osutus esimeste muljete järgi päris sõbralikuks: välisuksest vasakul klaasuksega tualett ja duširuum, edasi väike kööginurk elektripliidi, külmkapi, valamu, köögikappide ja vajalike nõudega. Toas oli kahest kušetist voodi, seinakapp (šeifiga), diivan ja kirjutuslaud (teler). Eriliselt valmistas heameelt piisavalt avar rõdu koos väikese laua ja kahe tooliga. Ja sealt avaneva vaatega öisele Playa del Ingles´ile.

Kena ülletusena avastasime, et hotell oli meile pisut õhtusööki külmikusse jätnud. Paar külma keedetud kartulit, tükk sama külma kana ja pisut köögivilja tekitasid kiiresti täiskõhutunde. Jalad surisesid, aga pea oli tuim ja tundetu. Koguni nii tundetu, et pesin hambaid kohaliku kraaniveega, lonksates alla vett hirmu tundmata, et olen haigestumas kohutavasse kõhutõppe või saamas lausa hepatiiti. Korraga ei tundunud enam midagi imelik, ei see, et oleme kodust üle 5 000 kilomeetri eemal, ega see, et akna taga on hoolimata valitsevast detsembrikuu lõpust mahe suve- või talveöö…

Sihtpunkt – Euroopa Aafrikas (1.)

Kõigel siin maailmas on põhjus.  Ja ehkki see on ebaõiglane, käivitab vahel kurb sündmus terve rea väga meeldivaid sündmusi.

Velvo ema surmast oli möödas vaevalt nädal. Olin juba hakanud harjuma selle frustreeriva vaikuse ja üha ohkava inimesega. Aga sel õhtul sai väljend kui puuga saama täiesti reaalse tähenduse, kui mu abikaasa nagu muuseas ütles: “Elu on nii lühike. Kuule, kui sõidaks õige kuhugi soojale maale?” Siia mahtus tükk tühja vaikust ja just seesama puuga pähesaamise tunne. Teine reaktsioon oli eriti tobe – ma hakkasin lihtsalt nutma. Kui palju kordi olin ma sellisest ettepanekust unistanud ja kui uskumatul hetkel see tuli!

Saatust võib uskuda, aga ei tohi usaldada. Ma olin väga tegus – Uno ja Airi ärarääkimiseks polnudki mingit tarvidust. Enne kui nad reisisihti kuulnudki oleks, oli juba jah sõna öeldud, reisiinfo hangitud ja reis broneeritud. Sõiduni jäi rohkem kui kaks kuud ja see aeg tundus valgusaastate kaugusel olevat. Pisikesed ettevalmistused tunnistasid, et asjaga on tõsi taga: ostsin suured rannalinad, päikekaitse- ja päikesejärgse kreemi, Velvole suviseid T- särke ja lühikesed püksid, endale heleda käekoti (müüja vaatas küll iseäranis imelikult – lumega valge käekott?) ja käisin viis korda solaariumis.

Kõik need kaks kuud kuud oli uskumatu tunne ja suur ootamine.

25. detsembri õhtul hakkasin kohvrit pakkima. Ärevus oli talumatu – magamine oli rohkem suur visklemine ja närviline pooluni. Hommikul ärev küsimine: kas KÕIK VAJALIK ikka sai kaasa?! ja mõttetu koristamine (justkui tuleks tervisekaitse kontrollima kodu hügeenilist olukorda) ja lõpuks Uno, Airi ja nende Mazda päästev saabumine.

Tegelikult tuletas kogu see situatsioon meelde algklasside lapsi enne ekskursiooni.

Lennuväljal jõudis kohale mõte, et see ongi päriselt. Lennukis oli kogu ärevus korraga kadunud. Punane vein ja öisest magamatusest tingitud väsimus muutsid keha ja vaimu eriliselt töntsiks.

Minu viimasest lennusõidust oli möödas pisut üle kahekümne aasta, aga see tunne oli meeles: kummaline värin, mis läbib, kui lennuk stardirajal üha kiirust lisab ning see õõnsaksajav tunne, mil lennuk end maast lahti rebib.

Velvo ja Uno maandasid oma lennuhirmu koolipoisilikult salaja märjukest rüübates/ peites. Mina püüdsin asukohta kaardi ja aja suhestamisega määrata. Aknast paistis esialgu vaid suur pimedus. Hispaania kohal hajusid pilved ja me võisime aimata valgustuste järgi linnade kohal lendamist.

Umbes pool kümme meie aja järgi hakkas lennuk kõrgust vähendama. Me olime geograafiliselt Aafrikas, Kanaari saarestiku suuruselt teisel saarel Gran Canarial.