Sügis annab talvele käe

Mäletan, kuidas lapsena aeg venis. Päev oli ilmatu pikk, koolinädal möödus teokiirusel, sünnipäevad nagu ka jaanipäev ja vana- aastaõhtu tulid pärast ääretult pikka- pikka ootamist. 

Inimese küpsemist vist märgib ajakulu kiiruse muutumine. Alles oli kevad, rõõmustasin, kuidas vahtralehed lahti läksid – ise kui vastsündinud tited, punased ja krimpsus. Alles oli suur suvi – tiirutasin muruniitjaga vähemalt korra nädalas Hilbal, endal higi silma nirisemas. Alles oli 1. september – imestasin, kui suureks on lapsed suvega kasvanud. Ja nüüd – lumi päral!

Jõuluaeg

Meie pere jõulupuu

Kohe peale aastavahetust hakkab jälle üks jõuluaja ootamine. Jõulud pole mulle püha kristlikus mõttes, vaid lihtsalt hea võimalus olla koos perega. Taustamuusika on samuti oluline: koolis on hinded välja pandud, töölkäimine on tavapingega võrreldes tühi mekutamine, lisaks annab pikk eelseisev vaheaeg jõulupühale erilise rõhu.

Jõulukuuse toovad Laura ja Velvo mõned päevad enne jõululaupäeva. Mina olen see pomo, kes määrab ehete värvi ja külluse. Kuusk on meil alati parim – tihe ja kahar (aga metsamehele teistsugune vist ei sobikski).

Jõululaupäeva hommikul oleme kõik koos Tartus poetuuril käinud. See on uhke sebimine, sest sel päeval on inimesed kuidagi teistmoodi: kärud on viimse piirini head- paremat täis ja näod äraseletatatult sõbralikumad.

Kodus olen mina kraamija (miks mulle jälle küll Bree meelde tuleb?), tüdrukud askeldavad köögis. Mingil pealelõunasel ajal sigineb kuuse alla väga palju pakke. Viimastel aastatel oleme lapsed jätnud lauda katma ja ennast viimistlema, ja ise käinud Põlvas Rosma kalmistus küünlaid panemas (kalmistust jõulude ajal võiks kirjutada pikalt, sest see on tõesti vaatamist väärt).

Igatahes on kõik kärsitud, sest umbes kuue- seitsme paiku istume lauda. Meie jõululauad on iga aastaga üha rikkalikumaks läinud. Laura pere saab endale tulevikus ilmselgelt hea perenaise – talle kohe meeldib süüa teha ja see tuleb tal üha paremini välja.

Mingil hetkel, kui kõht on ülivõrdes täis, lähme kinke jagama. Õieti on vastuvaidlematult igal aastal jõuluvana sugemetega päkapikk Velvo. Temaga on üsna lihtne hakkama saada! Piisab vaid kallistusest ja musist ja juba ongi kingitus käes.

Siis tuleb periood kes vaimustub kingist – kes sordib lauas – kes tukub diivanil – kes vaatab telekat. Selline vaikne olemine, hea, õnnelik ja pisut unine ühtaegu.