Kaotatud inimesed

Jõulude ajal tulevad ikka meelde inimesed, keda enam pole. Seaduspära on see, et mida vanemaks saad, seda rohkem on kadunud inimesi. Igaveseks kadunud.

Kõige rohkem tunnen puudust oma isast. Võib- olla suuresti sellepärast, et täiskasvanujutud jäidki meil ajamata. Ikka tundus, et aeg või koht oli vale või polnud ta õiges konditsioonis. Aga võib- olla sellepärast, et osa minust ei tunnista siiani, et ta surnud on – surnuna ma teda  ju ei näinud, mulle ainult öeldi, et ta on surnud. Mu isa oli suur mees, tark ja tugev, lahtiste kätega igale tööle ja laia silmaringiga. Kui ta kodus koristas, siis oli pedantselt koristatud: tekid täisnurkse ristkülikuna padjale pandud, ajalehed kuupäevade järgi hunnikus, raamatud riiulil autori või žanri järgi. Teda häiris, kui põrand oli must. Ta oli maksimalist kõiges, mida tegi. Ka viinavõtmises. Kusjuures ta oli korrektne joodik, kui jõi siis alati laua taga ja pitsist, mitte pudelist ja kuskil suvalises kohal lösutades.

Isa oli nõrk inimene. Mul on tõesti kahju, et ta mu emaga kokku juhtus, sest ka mu emal jääb tugevusest puudu. Kui ta oleks kohtunud tugeva naisega, oleks ehk isa saatus teisiti kujunenud. Nagu ka emal. Aga oleks on paha poiss.

Ma tean, et ma idealiseerin oma isa. Ent süüdistamise ja juhtunud inetuste endas kandmine ei tundu ka õige.

Ikka veel ei suuda veel leppida oma ämma surmaga. Viimasel aastal said meist päris head sõbrad. Ja kuidas saabki mitte armastada inimest, tänu kellele on mul nii hea mees?! Velvo ema suutis mu tunnustusvajaduse nädalaks ajaks rahuldada, mind kiites ja õnnistades. Tal oli väga hea huumorimeel, vahel pani ta sellise killu, et seda sai naerda palju hiljemgi. Tegelikult oli ta vapper naine, kes hoolimata jalakaotusest õppis vapralt tegutsema ega jäänud virisedes istuma.

Usun, et ta valvab meid ühe helesinise pilve pealt.

Üks äärmiselt hea inimene oli naabritädi Helju. Oma tagasihoidlikul konservatiivsel moel suutis ta alati teha kõik nagu peab, nagu on ajast aega alati tehtud. Helju elu oli nagu Ameerika raudtee – ikka üles ja alla. Kui Helmut oli arukas (loe: kaine), oli Helju elu kui kuningannal, kui Helmut oli tsüklis, siis oli Helju elu kui Kolgata Tee. Viimasel aastal oli Helju elu Kolgata kõige kehvem variant.

Vahel ma näen kalleid kadunuid inimesi unes. Need on rõõmsad kohtumised, ilma küsimusteta ja imestamisteta. Vahel, pimedail õhtuil, saadan lahkunud lähedastele öösügavusse hääletuid soove, et nad mu üle valvaks.

Aja kulg toob tarkuse – keegi meist ei jää ilmasambaks. Sellepärast tuleb armsatele inimestele öelda, kui tähtsad nad on, enne kui on juba lootusetult hilja.

Sügis annab talvele käe

Mäletan, kuidas lapsena aeg venis. Päev oli ilmatu pikk, koolinädal möödus teokiirusel, sünnipäevad nagu ka jaanipäev ja vana- aastaõhtu tulid pärast ääretult pikka- pikka ootamist. 

Inimese küpsemist vist märgib ajakulu kiiruse muutumine. Alles oli kevad, rõõmustasin, kuidas vahtralehed lahti läksid – ise kui vastsündinud tited, punased ja krimpsus. Alles oli suur suvi – tiirutasin muruniitjaga vähemalt korra nädalas Hilbal, endal higi silma nirisemas. Alles oli 1. september – imestasin, kui suureks on lapsed suvega kasvanud. Ja nüüd – lumi päral!

Jõuluaeg

Meie pere jõulupuu

Kohe peale aastavahetust hakkab jälle üks jõuluaja ootamine. Jõulud pole mulle püha kristlikus mõttes, vaid lihtsalt hea võimalus olla koos perega. Taustamuusika on samuti oluline: koolis on hinded välja pandud, töölkäimine on tavapingega võrreldes tühi mekutamine, lisaks annab pikk eelseisev vaheaeg jõulupühale erilise rõhu.

Jõulukuuse toovad Laura ja Velvo mõned päevad enne jõululaupäeva. Mina olen see pomo, kes määrab ehete värvi ja külluse. Kuusk on meil alati parim – tihe ja kahar (aga metsamehele teistsugune vist ei sobikski).

Jõululaupäeva hommikul oleme kõik koos Tartus poetuuril käinud. See on uhke sebimine, sest sel päeval on inimesed kuidagi teistmoodi: kärud on viimse piirini head- paremat täis ja näod äraseletatatult sõbralikumad.

Kodus olen mina kraamija (miks mulle jälle küll Bree meelde tuleb?), tüdrukud askeldavad köögis. Mingil pealelõunasel ajal sigineb kuuse alla väga palju pakke. Viimastel aastatel oleme lapsed jätnud lauda katma ja ennast viimistlema, ja ise käinud Põlvas Rosma kalmistus küünlaid panemas (kalmistust jõulude ajal võiks kirjutada pikalt, sest see on tõesti vaatamist väärt).

Igatahes on kõik kärsitud, sest umbes kuue- seitsme paiku istume lauda. Meie jõululauad on iga aastaga üha rikkalikumaks läinud. Laura pere saab endale tulevikus ilmselgelt hea perenaise – talle kohe meeldib süüa teha ja see tuleb tal üha paremini välja.

Mingil hetkel, kui kõht on ülivõrdes täis, lähme kinke jagama. Õieti on vastuvaidlematult igal aastal jõuluvana sugemetega päkapikk Velvo. Temaga on üsna lihtne hakkama saada! Piisab vaid kallistusest ja musist ja juba ongi kingitus käes.

Siis tuleb periood kes vaimustub kingist – kes sordib lauas – kes tukub diivanil – kes vaatab telekat. Selline vaikne olemine, hea, õnnelik ja pisut unine ühtaegu.

Telerist

Olen vahel juurelnud, miks inimesed häbenevad seda tunnistada, et neile telekat vaadata meeldib. Jutujärge alustatakse ikka nii, et ma muidu ei vaata, aga eile juhtus pilk peale… Tegelikult on maal televiisor üks parimaid meelelahutajaid, kui sa just sõbrannadega klubi ei korralda, mõne hea raamatu otsa pole komistanud või niisama ei unista. Maal on pimedal ajal ajaviidet raske leida. Julgen ausalt öelda, et vähemalt kaks tundi iga päev suudab telekas minu elu küll täita. Tõsi, tihti olen tagantjärele tark – mõni asi OLEKS VÕINUD küll vaatamata jääda. Aga kuna oleks on teadagi paha poiss, siis eriti pikk see kahetsusperiood pole.

Mida ma siis vaatan? Ehee!

Esmaspäeviti on kohustuslik Desperate Housewives – inglise keeles kõlab see pealkiri pisut meeleheitlikumalt kui eesti keeles. Astusin seriaalivaatajate ridadesse alles esimese hooaja lõpupoole. Aga pärast esimest vaatamist olingi värvatud.

Olen proovinud end selekteerida ühe testi alusel üheks koduperenaiseks ja selle tulemusel olin Bree. Peab tunnistama, et mingi ühisosa meil siiski on, ehkki lauahõbedat mul just poleerimiseks pole ja pärast halva uudise kuulmist ma küll voodikatet siluma ei tõtta. See, et ma koristada armastan, on üldteada – ma lihtsalt maandan tekkinud pingeid malbet igipesurit (vt Enn Vetemaa “Näkimäärajat”!) mängides.

 

Kolmapäeva õhtu oleks vaene Pealtnägijata. Mulle meeldib saate tegijate viis lasta vaatajatel ise loole hinnang anda, mitte pressida peale oma. Tihti on minu tutvusringkonnas arvamused saatelõikudele lausa vastakad. Aga pole lugu! Mõtlemine eristab inimest loomast!

Kolmapäeval on Kanal2-s veel hea krimisari Jälgi jätmata. Filmil on hea ülesehitus, põnev süžee ja huvitavad tegelaskujud (Jack Mallone).

Neljapäeviti vaatan ETV – st Paari. Välba- Reikopi paarisrakend meeldis mulle juba Terevisiooni – hommikutel. Viimasel aastal on erinevates meediaväljaannetes palju juttu sellest Marko Reikopi homoks olemisest. Mulle tema seksuaalne orientatsioon korda ei lähe, aga saatejuhina on ta tõesti väga hea. Tegelikult sobivad nad Anu Välbaga nii hästi, et võiksid ka elus olla paar.

Aeg- ajalt on neljapäev Dr House´i päev. Viimasel ajal jooksevad vanad seeriad ja ma vaatan neidki suure mõnuga. Sandra on juba järgmist hooaega näinud, aga siia jõuavad uued jaod kuidagi nihkega. Huvitav, kas peategelase iseloom on mõne reaalse inimese pealt maha viksitud? No sellist tüüpi annab ikka välja mõtelda!

Reede vaatame koos Velvoga Jõekalda ponnistusi. Kersna kunagi ütles, et Kristjan Jõekalda peres tapab ta naine kärbseid, Kristjan lihtsalt kiirgab headust! Tavaliselt oli reede õhtuti vaatamisel ka Kelgukoerte sari, aga eelmisel nädalal lõppesid ülesvõetud osad ära ja uute valmimisest pole juhtunud lugema.

Laupäeval olen proovinud koristamisega (järsku ikka Bree?) jagada Peetri kööki.  Eelmisel hooajal oli Oleg Alasi Köögist kööki köögisaadete pikenduseks, aga uus saatejuht ja saate formaat ei ole mulle mokkamööda.

Päris algusest olen vaadanud McLeodi tütreid. Vahepeal kui osa peategelasi suri/ lahkus ning uusi nägusid nagu kirjusid koeri juurde tuli, kadus huvi, aga nüüd on asi jälle mõned kraadid põnevamaks läinud.

Õnne tänav 13 eluga püüan ka jõudumööda kursis olla.

Pühapäev on magustoidu päev – hommikul on kavas Tähelaev. Ja ehkki teatud poliitikud süüdistasid saatejuhte ja kanalit teatud parteiliikmete eelistamises, on IGA JUMALA SAADE otsast otsani nauditav.

Pühapäeval vaatan inglise krimisarja Surnud ärkavad. Ja ehkki politseikomissar Boyd pole oma närvilise olekuga alati sümpaatne, on film ise väga huvitav (enne seda vaatasin Mõrvu Midsomeris – inglise detektiivifilmid on ikka omaette klass). Minu isiklik lemmik on selles seriaalis psühholoog Gracy Foley rolli mängiv Sue Johnston.

Kui nüüd veel lisada taustamüra ärkamisele ja kodustele tegemistele, siis võiks siia ritta panna veel mõned uudisesaated, hommikuste askeldamiste saatja Terevisiooni, Vormel- 1 võistlused ja mõnikord ka suusatamise. 

Tere tulemast, blogimaailm!

Olen pidanud päevikupidamist teismeliste hobiks – maailmavalu, mida kõrvad ei kannata ja täiskasvanud mõista, on ju vaja kuidagi välja elada (loe: paberile nutta). Aga et keskealine tädi hakkaks blogi pidama… Ilmselt räägib see möllavast keskea puberteedist, mis on kah VAJA kuidagi üle elada. Niisiis elagu ehe enesepaljastus! Jõuluaeg on just see, mil peaks plaane uueks aastaks: hakkan saledaks, heaks, töökaks, pruuniks, rikkaks ilusaks … ning hakkan  veebipäevikut pidama.

Tibindusest

Kogu oma viimased paarkümmend aastat olen tähtsaid asju reastades ennast kuskile eelviimasele või viimasele kohale surunud. Ikka on vaja olnud midagi lastele, koju või Velvole (seda küll minu arvates, sest enne ta sureb, kui tunnistab, et ka talle on midagi vaja!). Küllap oli mu väline kulumine ja väsimus silmatorkav, sest Vesta küsis Velvo sünnipäeval lausa otse, miks ma iseennast nii vähe väärtustan. See küsimine jäi mind päris pikaks ajaks vaevama.

Mõtteviisi muutmisega alustasin eelmisel kevadel. Sel sügisel hindasin ka välised prioriteedid ümber ja nüüd käib suurem trall minu ümber. Kes ennast ei austa ega armasta, sel pole lootust ka teiste austusele.

Alustasin pesusahtli revideerimise ja uuenduskuuriga, järgmiseks lasin endale panna sentimeetrised geelküüned, kulutasin raha juuksevärvi ja uue soengu peale ja et tibinduse  komplekt oleks täiuslik, käisin ka loetud korrad solaariumis.

Tegelikult hakkas see kõik mulle lausa meeldima! Otsustasin lähitulevikus Põlva kosmeetiku ja mõne massööri kukrut täita ja endale kellaaja ning kuupäeva hankida ning hakata ujumas käia.

Üritan oma lipukirjaks seada ütlemist: rahulolu saladus seisneb teadmises, kuidas nautida olemasolevat ja kaotada igatsust asjade järgi, mis on sinu haardeulatusest väljas.

Vastuoluline

Hetkeseis on otsekui Romulus Tiituse naljapildilt, a´la  linnas olles ihkan maale, maal viibides unistan linnaelust. Detsembrikuu, mil õu peaks olema valge, karge ja lumerohke, on plusskraadides ning kodu, mis kõigi seaduspärasuste järgi olema soe ja mõnus paik, on karge kui põhjanaba. Hommikul võrdub ärkamine koos teki alt väljapugemisega lausa kangelasteoga! Võdised, värised  ja siis sööstad arktilisse kliimasse…

Kurb on see, et see külm võtab kogu liikumislusti ära ja nii mööduvad õhtul otsekui liblikanukul – diivanil teki sees sissepakituna telekat vahtides. Mingi intervalli järel käid radiaatorit taas katsumas – kas on mingit progressi ses soojamajanduses? Aga jäetud käeleigus on ainus soe sel seinal seisval tuimal malmkolakal.

Lohutuseks on see, et suvi pole enam kaugel.