Millalgi sügisel märkasin, et kaubamaja ühes klaasboksis võetakse vastu tellimusi õmblustöödeks. Kuna järgneva poole aasta jooksul oleme palutud paarile- kolmele üsna esinduslikule üritusele, aga masust tingitud kokkuhoidu olen teostanud eelkõige iseenda selga- jalga arvelt, siis otsustasin asja uurida. Saingi boksis töötava kena prouaga jutule. Ta uuris, missugusest materjalist kostüümi õmmelda plaanin lasta ning kuuldes, et kangas veel ostmata ja ausat ülestunnistust, et olen vilets otsustaja, pakkus ostmisel abi. Lisas, et see pole talle suur vaev, kuna käib igal nädalal nagunii kangapoes. Juba paari päeva pärast käisin kanganäidisele heakskiitu andmas. Novembri keskel tegin ka 50% töö tegemise ettemaksu ja maksin raha kostüümi materjali eest. O sancta simplicitas! Usaldasin teda sedavõrd, et isegi ei küsinud kangaste ostutšekki… Vahetasime telefoninumbreid leppisime kokku, et kuna mul enne kevadet kiiret pole, siis lähema kuu jooksul asub ta tööle.

Ühel õhtul loetud NäoRaamatu tuttava postitus pani mind ebalema: tegemist olevat Õmblejannaga, kelle töö ei kannatavat mingit kriitikat! Aga käik tuttavasse klaasboksi pani südame lausa valutama – seinal seisis vaid lakooniline teade, et firma on oma tegevuse lõpetanud! Lihtsameelse sinisilmana ootasin uue aastani telefonikõnet, millal ja kus mu tellimus edasi areneb või vähemalt infot, kuidas ja kust ma raha ja kangad tagasi saan. Kõnet aga ei tulnud ega tulnud. Lõpuks haarasin ise härjal sarvist ja valisin Õmblejanna numbri. Järgnev tõstis vererõhu ja adrenaliini taevastesse kõrgustesse – telefoninumber polnud enam kasutusel. Teinepool soovitas käega lüüa ja raha korstnasse kirjutada, aga mina otsustasin vähemalt üritada. Kogu makstud summa polnud ju mingi köku- möki kommiraha. Hakkasin nuhk Albertiks ning ennäe, mu aktiivset guugeldamist ja suhtlusportaalides surfamist saatiski edu. Leidsin proua Õmblejanna abikaasa telefoninumbri. Ent senised ebameeldivad üllatused olid edasistega võrreldes vaid pojukesed. Pr Õmblejanna abikaasa kuulas mind ära ja keeldus kategooriliselt uut numbrit andmast, teises kõnes sain kuulda, et pr Õmblejanna kavatseb mind ahistamise (loe: abikaasale helistamise) eest kohtusse kaevata. Olukord oli niivõrd irreaalne, et võttis lausa pikaks ajaks sõnatuks.

Paar sõpra arvasid, et kui ei aita ussi- või püssirohi, tuleb pöörduda Võsapetsi poole, aga mulle ei sobinud see mõte enese eksponeerimisest teles mitte üks teps. Pöördusin meie tarbijaid kaitsvasse ametisse ja ime- imekest, see mõjus! Pr Õmblejanna kiri teatas, et temagi võttis omakorda ühendust Tarbijakaitseametiga ning see leidvat, et kaebus on alusetu, lisaks olevat kangad tegelikkuses poole kallimad, kui arvel näidatud. No tere- tere! Kirjutasin vastu, et minu esinadaja palub, et pr Õmblejanna saadaks ostutšeki või kuupäeva ning kaupluse nime, kust kanga osteti. Ta teeb ostust väljavõtte ja selgitab, mis oli tegelikkuses ostu hind ja kas esitatud arve on üldse tõene. Selle peale saabus proua Õmblejannalt kiri*, milles ta teatas, et Te võite selle kaasuse tekitada, aga minu firma on makseraskustes ja mul ei ole teile kohe seda raha mitte kusagilt võtta. Mul on samuti olemas advokaat kes jälgib asjade kulgu ja vajadusel esindab firmat kohtus.

Aga asjade kulg oli prouat sedavõrd hirmutanud, et järgmisel päeval postitas ta järgmise kirja*: Ma ei ole tõesti nahaal ega püüa teid petta. Lihtsalt loodan, et see jääb meie vahele. Mu mees viskas meid sisuliselt tänavale. Pidin otsustama kuhu ma lähen kolme lapsega elama. Firmaga oli nii, et  ainult võlad ja ise panin koguaeg raha juurde. See et üürileandja silti maha ei võta on tema poolne sigadus. Mina olen kirjalikult tema poole pöördunud. Kuid kõik läheb hästi ja soovin teile kõike head. Leidsin ka õige kontonri ja saatsin teile raha ära. Et mõelge alati sellele kui rasketes oludes on tegelikult need kes võlgu jäävad ja kõik ei ole alati petised.

Jah, kangad ja raha sain lõppude lõpuks tagasi. Lisaks tundsin end juba veidi koletisena, kelle süül peab pere nüüd hädiselt kuuse all elama ja haljast sammalt näksima. Asi tundus lõpetatud… kuni Tarbijakaitseamet saatis mulle proua Õmblejanna neile saadetud kirja*: Tõepoolest käis klient meil ja tellis bleiseri ja seeliku ja topi. Pidi tulema novembri algul tagasi, kuid ei tulnud, kätte teda ka kuskilt ei saanud. Töötasin kuni 26.11.2011. Samuti olen kliendiga rääkinud telefoniteel ja kokkuleppinud kõiges, see, et ta selle teile üle andis on lihtsalt inetu temast.

• makseraskustes firma on niivõrd helde, et märkis arvele ja kasseeris kanga hinna odavamalt kui see tegelikkuses oli;
• tema arvates boksile andja sigatses, kuna jättis rentniku kontaktnumbri seinale, et segaduses kliendid saaksid kuhugi helistada;
• vahetas kibekiiresti oma telefoninumbri, et hädalised teda kätte ei saaks;
• keelas mul abikaasal uut telefoninumbrit anda ja ähvardas tülitamise pärast kohtuga;
• helistas mulle varem, aga kui tegevuse lõpetas, mis ei saanud mind enam millegipärast kuskilt kätte;
• arve koostas novembri keskel, aga ootas mind novembri alguses tagasi.
• Ja lõpuks. Minust on inetu Tarbijakaitseameti poole pöörduda, aga tema näotust käitumisest ja katsest petta pole ridagi.

Heh, mu inimvihkamine ajas taas paar elujõulist võrsekest. Öeldaks, et targad õpivad teiste vigadest, rumalad iseenda omadest. Edaspidi kasutan teenendajat, kel on kolm usaldusväärset soovitajat, iseloomustus, täielik elulookirjeldus, kolm passipilti ja tervisetõend.

* Proua Õmblejanna kirjade kirjapilt muutmata kujul.

Vaat selline lugu minevikust. Ma võiksin siia arvuti taha puhkima jäädagi, vaevalt keegi tõttaks küsima, et kuule, mis sul õige südamel on. Ja sellepärast ei saa ma ka õndsalt ohata ja vastata, et vaadake, ma sain jõuludeks endale ekspressomasina. Milline kohutav ja sõge priiskamine säästlikult elada püüdva pere jaoks! Aga kuna kingitud hobuse suhu vaadata ei sobi, siis pigistasin ühe silma kinni. Eks ta ole tõepoolest mugav masin: jahvatab oad, kuumutab vee ja pakub just sobivas kanguses ja mis põhiline – paraja temperatuuriga tassi uhke koorese vahumütsiga rüübet.

Aga muidu on elu jätkuvalt lill. Päev tiksub järjest pikemaks, suureks abiks on ka maapinnalt ülespoole kiirgav lumevalgus. Kevad pole enam kaugel, sõbrad!

Ma olen juba palju aastaid perekonda püüdnud veenda roheliselt mõtlema ja kunstkuuse kasuks otsustama, aga peale väiksematki vihjet vaatab kogu mu pesakond mind nagu paadunud kriminaalkurjadegijat: “Ema, ei ole võimalik, et metsamehe kodus pole tõelist lõhnavat rohelist kuuske!” Ja kuna ma olen ilmselges vähemuses, siis ei loe mu hääleniutsatus kellelegi. Kuusk tuuaksegi elamisse.

Meie pere jõulukuusk nägi sel aastal välja selline. Ja olgu kohe ära öeldud, et selili/ külili ei visanud ta end pealinna jõulupuu eeskujul kordagi. Isegi okkadki püsisid sel aastal kuidagi iseäralikult visalt puul. Preili Ühe nõudmisel sai kuusk seekord hõbedastes- sinistes toonides.

Ometi on ses palaganis midagi tuttavlikku minevikust. Nojah, kui nüüd pisut meenutada, siis omasime ise veel veerand sajandit tagasi küll tiba kahvatuma oreooliga riigijuhti.

Eks Ljonja (Leonid Brežnevi) üle sai juba tema eluajal nalja visatud. Tema 114 kirevat medalit- ordenit, neljakordne NSV Liidu kangelaseks nimetamine ning marssali ja armeekindrali auaste jätsid temast üsna eblaka mulje. Vahakarva näoga, suurte puhmaskulmudega paberilt teksti vaevaliselt mahapudistav (pikad ja kestvad ovatsioonid)  NLKP Keskkomitee peasekretär ja  NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi esimees oli tegelikkuses haletsusväärne inimvare. Raamatuid kirjutas temagi, nüüdseks on selgunud, et tema eest tegid seda terve kamp valitud ajakirjanikke. Aga teadaanne Brežnevi surmast kõlas ikkagi uskumatuna – selline hiiglasliku riigi kõikvõimas juht ei saa ju lihtsalt surra! Leinanädal 1982. aasta novembris oli kogu riigis totaalne: kõik kinod, teatrid ja erinevad teised meelelahutusasutused olid suletud, raadiost ja televisioonist tuli vaid klassikalist nõukogude viiulimuusikat. 15. novembril paigutati meid suurde ruumi, kus pidime jälgima meie “hea” juhi koomilist ja pompoosset matusetseremooniat. Kõik Tartu tehased ja vabrikud üürgasid, autod seisatasid kokkuleppelisel hetkel ja lasid signaali. Vastu rindu ei taotud ja nutta ei ulunud ka keegi.

Brežnevi mantlipärija Juri Andropovi valitsemisaeg jäi uskumatult lühikeseks. Ma olin 1984. aastal esimest aastat ametis, kui elevil õpilased tulid õhtul mulle teatama, et õpetaja, nüüd on vist jälle vaba päeva oodata, telekast öeldi, et s e e Andropov on surnud. Kui Andropovi surm tundus veel pisutki ootamatu, siis teade Konstantin Tšernenko surmast ajas suisa naerma. Sestap polnudki väga imestada, kui 1985. aasta 10. märtsil, päris tükk aega enne kui ükski raadio- või telekanal teatas järjekordse “isakese” surmast, oli meil õpetajate toas kleebitud mustale paberile seltsimees Tšernenko pilt ja ajalooõpetaja oli jõudnud valmis kirjutada ka väärika nekroloogi. Kunagi tuli see nagunii ära teha. Kui uudis rahvale lõpuks teatavaks tehti, oli meil vaid vastav leinakirjades temaatiline stend seinale tagasi tõsta. Me olime selleks ajaks juba sedavõrd drillitud, et hommikuse pühaliku leinamuusika järgi võis aimata, mis tuuled taas riigis puhuvad.

Aga säravaid metalseid aumärke on suur Venemaal alati armastatud. Kümmekond aastat tagasi leidsime Hilbalt Aksli medalid, viimane – isegi veel originaalpakendis - 1995. aastal toonase Venemaa presidendi Vladimir Putini nimel sõjaveteranile teele saadetud. Viimane sama presidendi allkirjaga tervitus jõudis Aksli aadressil kuus aastat tagasi. Aksel ei saanudki tähtsat tervitust ise lugeda, sest seks ajaks puhkas ta juba viiendat aastat maamullas.

Minu lapsepõlves kindlustas võitmatu nõukogude sõjavägi lastele igas mõttes turvalise lapsepõlve. Piir oli niivõrd hästi valvatud, et piseimgi päkapikk ei pääsenud aknale väiksematki kommi poetama. Jah, millest ei teadnud, sellest ei osanud ka unistada. Taasiseseisvunud Eesti Vabariigi piirist suutsid punase kuuega mehikesed lõpuks läbi murda. Niipea kui omal jalal seismine selge, esimesed sõnad suus ja päkapikkude olemasolu tuvastatud, jooksid jõuluaja saabudes mu varajased ärkajad esimese asjana aknale ootele jäetud sussi sisu revideerima. Reeglina oli seal komme, mandariine, apelsine või šokolaad, aga heldemail päevil ka tüdrukutele sobivat staffi.

Üheksateist aastat tagasi jõululaupäeval sõitsime jõululaupäeval mu õe pulma. Kuna me jõudsime tagasi suhteliselt hilja, polnud pikast päevatööst väsinud jõuluvana meid mallanud ära oodata ning oli lasknud päkapikkudel tüdrukute kingid poetada ehitud jõulupuu alla. Need olid kaks uhket umbes 70 sentimeetrist beebinukku, kes meenutasid tõepoolest ülekantud vastsündinud imikuid: prullakad põsed, kintsudel ja käsivartel lahked kummised rasvarullid, peod rõõmsalt rusikas. Pupede riietamisega polnud suurt muret, sest neile läksid selga tavalised titadele mõeldud kehakatted. Aga eriliseks lisavääruseks oli nende võime pöialt imeda, või vähemalt päka imemise mulje jätta. Jah, erinevas suuruses nukke oli me kodus ennegi, aga nii vahvaid ja tõetruid küll mitte. Sest õhtust alates oli tüdrukute kohustuslike rituaalide hulgas peale hambapesu ja ööriietesse pugemise ka nukulaste voodisse panemine. Ja kuna neil mängubeebidel veel omi voodeid polnud, siis võtsid preili Üks ja preili Kaks nad endale kaissu. Peagi selgus, et ma olen väga hoolimatu ja õel nukuvanaema. Kui läksin enne magamaminekut vaatama, kas mu piigadel tekk korralikult peal on, selgus et hiiglaslikud kaisukaaslased olid, käed- jalad laiali, hõivanud 2/3 voodist, jättes oma väsinud emad kikerdama järelejäänud kolmandikule. Hommikul tõusis põrandale tõstetud nukkudest suur tüli. See patiseis kestis kuni tüdrukud said sünnipäevaks tädi Tiia perelt nukukolakatele kingiks sobiva suurusega täispuidust voodid, kenad lillamustrilised madratsid ja padjad komplektina kaasas. Nüüd polnud karta, et isiklikel lastel hommikuti üle põse oleks jooksnud nukurusika punav jälg või pisarateni tõusnud kisa, miks mu “lapselapsed” taas põrandal külitavad.

Aga südametäiega ristitud kolakateks on need inimbeebi mõõtu nukud me omavahelises suhtlemises siiani jäänud. Kolakas resideeruvad nüüd tüdrukute kušettide voodiriietele mõeldud mahukates kastides.

Tüdrukute teismeea saabudes lootsin, et noorte neidude päkapikulembuse tõrjuvad välja hommikune meik ja mõtted poistest. Aga võta näpust – detsembri alguses olid õmmeldud sussid järjekindlalt ja viksilt aknapideme küljes.

Kui ma südamest lootsin, et üks lapsepõlve jaburus on ajaks, mil ise kolakaks sirgunud preili Kahel on ülikooli diplom taskus ning kah kolakaks kasvanud preili Ühe arstiõpingud on ekvaatori ületanud, lõppenud, siis eksisin ma väga. Eelmisel reedel rippusid vankumatute tinasõduritena puna- rohelised jõulusussid taas köögiaknal. Päkapiku andamit käis preili Üks lausa koos isaga ostmas. Ja hommikul ohkas ta tänulik- õndsalt: “Oo! Mul käisidki jälle päkapikud! Ma olen ikka tõesti hea laps olnud!”

Vanaisa õde oli oma loomult üdini heatahtlik inimene. Ta oli vaikne kuulaja: ei mäleta, et oleks kunagi kellelegi lugenud epistlit või kedagi hukka mõistnud. Minu mällu on ta jäänudki hallipäisena, ta käenahk oli pehme ja õhuke nagu siidpaber ning nägu kattis kortsude peenike võrgustik.  Vanatädi soe ja pehme süli oli alati lastele kallistamiseks avatud.

Selleks, et pidev tööstaaž ei katkeks, pidi rohkem kui nelikümmend aastat tagasi noor ema lapse kolmekuuseks saades taas tööle naasma. Nõukogude naine oli töökas ning tubli – ei mingit kodus voosterdamist! Kui polnud südant abitut titat lastesõime pista, tuli leida turvaline hoidja. Emal polnud pikka saagimist- vaagimist – vanatädi Reet oli lapsehoidjaks loodud. Ema mäletas, et Reeda lastekasvatamise peamine kreedo oli – pea tuleb soojas hoida. Isegi soojas toas sättis ta magava lapse laubale räti või teki ääre. Tema selgitus oma teguviisile oli üsna lihtne: soojas hoitud pea aitab kaasa targa lapse kasvamisele.

Küllap sain ma oma pea soojadoosi lapsepõlves kuhjaga kätte, sest teismeliseiga tõi kaasa totaalse mütsipõlguse. Muidugi oli olukordi, mil mütsita kuidagi läbi ei saanud, näiteks suusatunnid. Aga suurema osa hilissügisest varakevadeni, mil normaalsed inimesed kandsid erinevaid peakatteid, lippasin ma ringi palja peaga. Ema hirmujutud külmetamisest tingitud tumedast tulevikust ei saavutanud soovitud eesmärki ega pannud mind mütsi mitte üks teps armastama. Lõpuks leidis ema hooliva liitlase. Hommikuti jälgis koduaknast mu mütsistatud peanuppu ema valvas pilk, klassiaknast passis klassijuhataja. Aga ka kogu see trall ei pannud mind meelt muutma. Mui tänava lõpus, kuhu enam muretseva ema silmad ei ulatunud, leidis tüütu peakate tee kotti ja paar maja enne kooli sealt jälle pähe. Valdav osa teest lehvis mu lakk lõbusalt tuules nagu küürselg- sälul. Ja nii iga ilmaga, isegi kui H2O taevast vedelal või tahkel kujul alla langes või tuul üsna rajult lõõskas. Pea ei valutanud kunagi ja haigegi olin üliharva.

Olgu selle vanatädi tarkusega pea soojas hoidmise kohta nagu on. Tulevikuks naiivsuse ja lapsemeelsuse säilitamiseks oli see vist üsna tõhus. Sest just seda pani mulle põlgusega pahaks üks mu blogisse eksinud juhukülaline, kes oma kommentaaris leidis, et ma naeruvääristan end ja jätan ajudeta blondiini mulje.

Eks ütle kasaegne rahvatarkuski, et maitse üle ei vaielda, vaid kakeldakse. See kuri postitus võttis lihtsalt  igasuguse himu kirjutada. Tekkis lausa mõte, et kustutaks kogu neli aastat minevikku lihtsalt ühe klikiga ära või sulgeks kogu blogi parooliga.

Mis ma ikka oskan ütelda? Saagu see siis selgeks räägitud. Isiklikud blogid on avalikud paigad, tahad või mitte, aga enne olen ma iseenda üle muigav tegelane, kui madalalaubaline tigedik, kes võõrasse virtuaalpäevikusse anonüümselt inetusi loobib. Kõik on ju lihtsamast lihtsam. Kui ei meeldi, siis palun ära loe! Maailm on niivõrd kirev ning mitmekesine, et paiku, kus vananeda on rohkem, kui leitud ebameeldiv lugemisvara internetiavarustes.

Viimaste kümnenditega on üha läbipaistvamaks ja õhukesemaks kulunud, võiks lausa öelda – hääbunud, ka kohalik külaelu.

Kolmkümmend aastat tagasi ärkas majandikeskus askeldavalt nagu vilgas sipelgapesa. Autod vurasid hommikul ridamisi töökotta ja sealt edasi põldudele. Lähiümbruses töötas loendamatul hulgal piimalautasid ja suur sigala. Väiksemad lapsed  viidi lasteaeda, suuremad läksid kooli. Isegi kui häda polnud teab kui suur, sai lohutust kohalikult arstilt. Vanemate inimeste jaoks oligi ambulatooriumis käimine pigem sotsiaalse suhtlemise paigaks - tohtril oli inimeste jaoks aega. Vahel on vaja inimene ju ära kuulata, hädad- vaevad taanduksid. Ja kui rääkimine valu- vaeva vähemaks ei võtnud, oli võimalus retsept näpus apteeki põigata ning ravimipudelist või tabletikarbist abi saada. Ka hambaarst ja juuksur olid käe- jala juures. Külas oli hiilgeajal lausa kolm kauplust ja kaks baari, tööpäeval sai isuline kõhu täis kohalikus sööklas. Eriti peen just polnud, ent asja ajas ära. Tänaseid kaevakanaleid kompentseeris kohalik kultuurimaja. Huvilised said osaleda erinevates huvialaringides, korda kuus sai jalga keerutamas käia kohvikklubis, noortele toimusid sageli diskod. Kaks korda nädalas oli võimalik kinos käia – 2 filmi per õhtu. Bussiliiklus Tartu ja Põlva vahel oli piisavalt sage. Ühepereelamuid kerkis ridamisi nagu seeni vihma ajal.

Aga praegu?  Majandis toimunud koondamised on hommikuse liikumise teinud peaaegu olematuks. Enamus laudad on lõpetanud tegevuse, paljudel katuski sisse langenud. Viimane suurfarm on üle läinud inimjõuressursse mittenõudvale robotlüpsile. Ambulatoorium, hambaarsti kabinet ja apteek on suletud. Perearstile saamiseks tuleb helistada, aeg saada ja siis linna sõita. Kolm kauplust on kokku kuivanud üheks vinduvaks viletsa valikutega  poekeseks, baarid on kinni, sööklat ja kino nooremad elanikud ei mäletagi. Bussiliiklus on peaaegu olematu. Side töötab napilt paar tundi hommikuti. Meile on jäänud veel rahvamaja, kus mingi tegevus käib, aga ka see on üsna kaootiline. Nojah, jäänud on veel raamatukogu…

Nüüd tahab kultuuriminister kehtestada tsensuuri ka raamatukogude tellimisnimekirjadele. Muidugi on vaja riigi raha säästa, aga mitte ei usu, et lihtsad maainimesed, kelle ainsaks meelelahutuseks on jäänud teler ja pehmekaanelised menuraamatud, häälestaks end nn väärtkirjandusele. Et meil on palju pensionäre, siis loetaksegi rohkelt kerget kirjandust - põhilugejaks on maal pensionär. Ilmselt saab sellise poliitika tagajärjeks raamatukogude külastuste järsk langus. Aga kui külastajaid pole, siis saab kulusid veelgi kokku tõmmata ning ka väiksemad maaraamatukogud kinni panna. Vaevalt, et sellise regulatsiooniga, mille jooksul soovitud raamat ei ole raamatukogust tasuta kättesaadav, toetame Eesti kirjastamist kui ka eesti kirjandust. Kokkuvõttes peletame ka need, kes täna loevad ja raamatukogus käivad, raamatukogudest eemale. Ja see, kas enamus ilmuvad Eesti autorite teosed on kõrgkultuur, võib küll kahelda.

See selleks. Veel enam paneb südant valutama kavandatav haldusreform. Tõenäoliselt liidetakse tulevikus meiegi omavalitsus kahe- kolme naabervallaga. Siis kaob ka valla keskus ning me muutume ühe hetkega ääremaaks. Edasi hakatakse koolielu korrastama ning nagu viimasel viiel aastal kadusid kolm lähikondset kooli, ähvardab kaardilt kaduda ka meie pika ajalooga kool.  Ilmselt leitakse, et meie ilus, armas väike lastesõbralik kool pole enam jätkusuutlik.

Oh! Tundub, et hetkel on mõistlik võtta tulevikku üks päev korraga.

Enamus puid on lehed selleks aastaks seljast heitnud, vaid kask ja tamm hoiavad visalt oma kollakaspruuni lehekrooni, mõnel vahtral on üksikutel okstel kuldkollased lehesalgud. Aga meie maja ees kasvab pärn, mis on kangekaelselt lehes. Roheline võra on küll pisut soojema tooni omandanud, ent puu alune on jätkuvalt lehetu. Jonnakas või arenguhälbega?

Enamasti on septembri lõpus ja oktoobri alguses esimene öökülm lillepeenra värvid tuhmiks muutnud. Sel aastal oli esimene tõsisem öökülm alles eile öösel. Aga külma sõrmed jäid seekord vist töntsiks. Koolimaja esine on lustakalt lillekirev.

Mutt lükkab igaks hommikuks uusi mullakühme ja rõdul ukerdab uimane herilane. Sel aastal siis selline sügis.

Poolteist kuud tagasi hõikas üks mu kunagine klassiõde üle NäoRaamatu, et tal on piinlik lugeda õpetajate vigisemist oma palga pärast – egas nemad ole ainukesed töötajad Eestis, kõik tegevat tööd ning saavad selle eest tasu, tavaliselt pedagoogidest tunduvalt vähem. Näiteks tema suure kaubandusketi kassamüüjana.

Ma olen viisakas inimene, aga oh kuidas ma oleksin tahtnud talle vastata: Vaata, armas X, Sina jätsid keskkooli pooleli, läksid mehele, lõid pere ja sünnitasid lapsed. Pärast lühikest koolitust asusid kaubandusse tööle. Minu otsesed erialaõpingud on kestnud üheksa pikka aastat, lisaks täiendkoolitused (viimase viie aasta jooksul üle üheksasaja tunni). Ma loodan, et see ei kõla väga ülbelt, aga kas on mõte lõpetada ülikool, kui tunduvalt madalama haridusega inimesed sinust enam teenivad? Ma olen vanemõpetaja (mida tähendab vanemõpetaja staatuseni jõudmine ja selle hoidmine, on ise teema), töötan ülekoormusega, samas jääb mu töötasu alla vabariigi keskmise palga. Ma taha sugugi ei alaväärista poemüüja rasket tööd, aga kas võrdsuse printsiip pole võrdluseks pisut kohatu? Hämmastav on see suhtumine, et ei peagi palka tõstma, sest teised saavad ka vähe. Mu palk pole viimasel kolmel aastal sentigi tõusnud, aga hinnad… Ametlik statistika väidab, et ainuüks viimase aastaga on toit kallinenud enam kui 9,3%, eluase 7,3% ja transport 7,4%.

Õpetajatele on peale pandud suur töö- ja vastutuskoorem. Lisaks normkoormusele lisandusvad järelevastamise ja järeleaitamise tunnid, arenguvestlused, erinevad töökoosolekud, tundide ettevalmistamine, töökavade tegemine, eKooli tundide kandmine, vihikute parandamine, enesetäiendamine, õpilaste ettevalmistamine olümpiaadideks, osalemine erinevatel konkurssidel ja klassiväline töö. Kuna meie koolis puudub huvijuhi ametikoht, siis korraldavad me õpetajad nurisemata ja tasustamata ka kõik ülekoolilised üritused ning neid pole sugugi vähe. Poolteist tundi annan ma igal nädalal tasuta, sest muidu tuleks oskusaines rakendada liitklassi, aga algklassides on ju ained omavahel tihedalt integreeritud.

Peeter Kreitzberg nentis hiljuti, et naljaga pooleks võib öelda, et on inimesed, kes saavad lilli, ja inimesed, kes saavad lilli ja raha, ning inimesed, kes saavad ainult raha. Õpetajad on meie ühiskonnas need, kes saavad ainult lilli.

Õpetaja amet on vist üks väheseid, kus tuleb ise materiaalselt rohkelt panustada. Mu meesisend saab igal aastal töökohalt riided ja jalatsid (ühe aasta komplekt maksab umbes mu kuupalga), tal on ametiauto ja töötelefon. Õpetajalt eeldatakse, et ta näeb tööl välja esinduslik, aga  viimasel ajal on isegi hambaraviks raske raha säästa, riided on sageli hangitud second-hand-kauplusest.   Koolitustele sõidame tranpordikopentsatsioonita ja päevarahata, hiljem anname ka ärajäänud tunnid või asendame tasuta täienduskoolitustel osalevaid kolleege, lapsevanematega suhtleme enamasti isikliku telefoniga. Kuidas sa ikka ütled vanemale, et vabandage, mu kõnearve tiksub, rääkige rutem või tulge kooli? Paar nädalat tagasi jäi üks mu laps keset koolipäeva haigeks. Ei ole vaja olla selgeltnägija, et ära arvata, kes ta koju viis. Selliseid sõite tuleb ikka üsna sageli ette. Mul peab olema pabertaskurätt, tühi vihik või liim neile õpilastele, kel seda pole, sest kaua sa kannatad pilti, kui lapse nina alt nire allapoole ripub või ta vajaliku töövahendita tunnis istub. Ma ei küsi koolilt värvilist või valget paberit õppevahendite valmistamiseks, kanamune, soola, suhkrut, äädikat või toiduõli katsete läbiviimiseks, ei loe raha, mis lapsevanemailt klassipiltide või erinevate piletite eest saamata on jäänud. Kui sünnipäevalapsele pole tähtpäeva tähistamiseks komme kooli kaasa antud, siis soovitan tal silmad ära kuivatada, pistan rahatähe pihku ja saadan poodi magusa järele. Ma ei ole selleks kohustatud, aga empaatiatunne on isiklikust rahast tähtsam. Ei saa lihtsalt andmata jätta, ehkki otsest sundust pole.

Õpetajana käin ma oma õpilastega sageli teatris, kinos, muuseumis, ekskursioonidel. Näiteks Suure Munamäe tornis olen lastega käinud väga palju kordi. Muidugi imetlen ma hunnitud vaadet Haanja kõrgustikule, aga iga kord maksan ma selle vaate lastele tutvustamise eest 2,5 hetkelist raha. Elistvere loomapark küsis mult 2,56 ja Tallinna Loomaaed 3,2 raha, sest mul polnud klassis nõutud 20 õpilast… Nii saan ma ikka- jälle karistatud laste loomaaeda ja -parki või mujale sõidu organiseerimise ja giiditöö tegemise eest.

Mul on kurb, sest paljudel inimestel on haridustöötajate palgast rääkides kohe vastus varrukast võtta – tuleb hakkama saada, sest kõik elavad halvasti.

Sotsioloog Andrus Saar kirjutas Õpetajate Lehes (Nõukogude aja jäänuk – suhtumine õpetajatesse): “Õpetaja pidavat olema maa sool. Eks ta olegi, kuid mulle tundub, et soolavarud on juba ammuilma otsa saanud. Töö käib inertsist. Riigijuhid vist arvestavad tõsiasjaga, et õpetajad on kannatlikud, ning küllap kehutab neid olukorda mitte lahendama asjaolu, et õpetajad ei kipu välismaale tööle. Seega, las taluvad. – - – Olen väsinud lugemast väiteid, et raha ei ole. Õpetaja ei ole süüdi, et kuigi Eestis kulutatakse Euroopa Liidu keskmisest rohkem raha haridusele, jääb õpetajate palk niruks. Väide, et õpetajate palgatõusuks ei jätku raha, väljendab nii suhtumist õpetajatesse kui ka süsteemitut ja saamatut pikaajaliste sihtideta hariduselu juhtimist. Näib, et kõik muu on tähtsam kui haridussüsteemi keskne tegelane – õpetaja. Kuid just tema ei tohiks olla haridusökonoomika ohver, see rida eelarves, kust saab kokku hoida.” Suur aitäh Teile, härra Saar, mõistmise eest!

Ja selle kõige talumiseks on mul ainult üks põhjendus – ma armastan tõesti oma tööd.