Sügiseti hakkavad hiired taas vargsi elamutesse tungima.
Sel nädalal jooksis mul töö juures korraga väike hall hiireke üle jala. Ilmselt olime mõlemad ühtviisi šokis. Mina hiire jultumusest, tema minu kiledast karjatusest.
Hiirega on seotud mu elu üks piinlikumaid seiku. Lugu tõestab, et mingi sinivereline printsess herneteral ma kindlasti pole. Ma kasutan siinkohal võimalust, et vabandada kõigi ees ette - [...]
Archive for the ‘naeran iseenda üle’ Category
25 okt
Printsess herneteral?
18 okt
Peeglike, peeglike seina peal…
Viimases postituses kirjutasin Ähijärvele sõidust.
Ilmselt oli haigus mu meeled sel õhtul hägustanud, sest kodus selgus, et olin oma väärtuslikud prillid koolituskeskusesse unustanud. Õnneks sai see hajameelsus pärast appihüüdvat kõnet õnneliku lõpu ja nüüd on mu asendamatud abimehed taas olemas.
Ma pole küll krooniline hajameelsuse all kannatav professor, aga harva on hajameelsus kaasa toonud mõned koomilised seigad. Elu huumorinurka sobiks [...]
29 sept
Oli see ikka ilmsi?
Ei lähe päevagi, mil meedia ei paiskaks õhku valimiseelset erakondadevaheliste mudamaadluse värvikaid pooltoone ja taustavärve.
Tõtt öelda, pole ma kunagi ühessegi parteisse kuulunud. Paar ettepanekut on küll tehtud, aga minu poliitilise ambitsioonituse tõttu on need vaid ettepanekuteks jäänud. Ma olen leidnud teistsuguseid võimalusi elu paremaks muutmiseks ning poliitilise edukuse olen jätnud neile, kel himu suurem.
Aga veerand sajandit tagasi oleks [...]
22 sept
Gripist, nohust ja lilledest maos
Hiiliv ja salakaval gripipoiss saigi koduõuelt korjatud pärnaõieteega seljatatud!
Mul on kombeks haige olla päev korraga, sedagi enamasti püstijalu. Viimast korda olin tõsiselt siruli sinisel lehel, ui- ui, kui ammu, lausa üksteist aastat tagasi. Viimasel ajal on minu jaoks ainsaks tõsiseks haiguseks nohu. Kui päevasel ajal lubab nohu veel kuidagi hakkama - nina nohust punane ja pea paks, siis ööd [...]
3 aug
Tehniline puue (vol 2)
Laupäeva hommikul heitsin ilma uurimiseks pilgu välja, kui mu pilku püüdis meie akna all seisev auto. Nii, noor naabrimees on jälle autot vahetanud, otsustasin endamisi. Viimane jäigi eelmisite vahetuste intervalle arvestades liiga kauaks.
Masin oli ilus: poleeritult veiklev, kenade valuvelgedega Audi. Kuulutasin kerge heatahtliku kadetusvarjundiga (mitte, et ma nüüd mingi kadepunn oleksin) hääles seda ka oma kaasale: “Naabrid [...]
25 juuni
Mängime õmblemist?
Eelmise aasta kevadel kinkis päkapikk Liia meile Hilbale 36 hariliku kukerpuu istikut. Okkalistele isenditele vististi meeldis nende uus elupaik. Nad läksid varsti püüdlikult lehte, moodustasid roosakaid kobarõisikuid ning mõned usinamad ilmestasid rõõmutut luitunud varakevadist ümbrust jätkuvalt oma eelmisaastaste purpurpunaste marjatilkatega.
Üritasin hoiduda taimedele muruniidukiga liiga tegemast ning kakkusin kukerpuude alla kasvanud heina käsitsi. Ettevaatusest hoolimata sain [...]
16 juuni
Väike viide väljapressijaile
Olen tänaseks koristamisega jõudnud elutuppa. Omaette katsumuseks kujuneb pika kardina mahavõtmine. Ma arvan tõsimeeli, et kui vaenlasel oleks vaja mult elutähtsat infot või suuri saladusi välja pinnida, siis oleks selle väljapressimiseks parim moodus panna mind toolile käed ülespidi seisma. Poleks mingit kahtlust- kõhklust, et vähema kui veerand tunniga siristaksin ma nagu linnuke ja laulaksin rohkemgi kui [...]
11 juuni
Loodustooted in?
Eelmisel aastal hakkas üks tiivuline külaline me rõdu viinapuuhekki isiklikuks puhke- või vaatluspostiks pidama. Mul pole linnukeste vastu midagi, aga paraku on nende seedekulgla töö ebanormaalselt kiire. Sestap ei jõudnudki rõdu põrand pesemisest veel õieti kuivada, kui see oli uuesti valkjasmustade lörtsakatega õnnistatud. Kes kuivanud linnusitta pesnud on, see teab, et see on parasjagu vaevaline protseduur: leotad, kraabid, [...]
4 juuni
Jooksime õige tassikese espressot?
Täna tuleb taas üks minevikuhõnguline muie iseenese üle.
Palju aastaid tagasi käisin Itaalias. Lisaks ohtrate muljete, kolme filmirulli jagu fotode ja nibin- nabin meenete, ostsin Sorrentost kaasa ilusa kaunite piltidega plekist purgi, mille kaanele oli kuldne pealkiri Racconti al CAFFE, Pocket Coffe espresso ning mille värviküllastel seintel ilutses auravat pruuni jooki nautiv turd meesisend.
Me olime pärit [...]
20 apr
Tiiger köögis
Mul on meeles lapsepõlvest üks halenaljakas lugu.
Mu väikesel õel oli sünnipäev. Ema oli talle ostnud hiiglasuure valge karu ja pani selle hommikul tugitooli sünnipäevalast üllatama. Aga piduline ei ärganud ega ärganud. Lõpuks oli toast kuulda allasurutud nuutsumist. Väike sünnipäevalaps oli pidanud kingiks mõeldud karu suureks koeraks ega julenud voodist tõusta – piilus teki alt hiiglaslikku elajat [...]
