Sepembrikuu “Eesti Naise” peatoimetaja veerus kirjutas Aita Kivi: ” Arvestatav osa inimesi on mingis vanuses päevikut pidanud. Kas siis, kui oma elamusi vaid paberi või arvutiklahvidega jagatakse, on ikkagi tegemist jagamisega: rõõm saab suuremaks, mure pisemaks pihitud. Iseasi, kas ja mis tunnetega ja millal keegi teine neist kirjutistest osa saab – enamasti on kirjutaja ise see, [...]
Archive for the ‘Inimesed’ Category
27 aug
It still matters…
Kui ma peaaegu kaks aastat tagasi oma blogi pidamist alustasin, polnud mul päris täpset ettekujutust, millest ma oma postitustes kirjutama hakkan.
Tänaseks võin julgelt tunnistada, et blogi pidamine on teraapiline ja mentaalselt üsna tervendav tegevus. See on nagu lääne filmidest nähtud nõustaja/ psühhiaatri/ psühholoogi külastamine: lamad mugaval asemel ning aina räägid, räägid seni, kuni oled kriipiva probleemi [...]
3 aug
Olen õnnelik, et sa just selline oled!
Vahel tuletavad kummalised juhused juhtumised meelde inimeste väärtushinnanguid. Kahjuks kipuvad need igapäevarutus ununema. Minu tänane postitus on ilmselgelt inspireeritud lähedase ja armsa inimese väärtustest.
Kuna makaronidest js riisist on viimasel ajal saanud rohkem kui küllalt, sõitis Velvo tädi Elleni juurde värskeid kartuleid tooma. 35 km sinna, pisut viisakat suhtlemist- jutuajamist, 35 km tagasi koju. Arvasin tõenäosusteooria põhjal, et käiguks üle kolme [...]
29 juuni
Kallistamisest, näoilmetest ja rahvusküsimustest
Mulle meeldib kohutavalt kallistada ja kallistatud saada! Viimasel ajal on kallistamise komme tasahilju ka rahvalikumad mõõtmed saanud, aga sellist populaarsust nagu Lõuna- Euroopas või koguni Lõuna- Ameerikas, ei saa ta vist kunagi. Tühja sest kallistamisest! Esmane probleem, millega veidi aktiivsemalt Eestis tegelema tuleks hakata, on keskmise eestlase näoilme. Katseks võiks vaadelda vastutulevaid inimesi. Vean kihla, [...]
3 mai
Emadepäeva eel
Ma olen oma postitustes kirjutanud sõpradest, perest, isegi naabritädist, aga olen võlgu ühe kirjatüki ühest tähtsaimaist ja armsamaist inimesest oma elus – oma emast. Täna siis kavatsen selle võla must-valgel fikseerida.
Mul on olnud suhetes emaga mitmed erinevad ja vastuolulised faasid: jumaldav faas, kõige targemaks, ilusamaks, paremaks ja osavamaks pidamise faas, trotsi faas, ise- tean- ja- [...]
2 mai
Hilinenud tänu
Pean tunnistama, et järgneva loo kirjutamiseks oli enesele lubadust anda kordi kergem, kui see teoks teha. Olen jõudnud hilisele arusaamisele, et headele inimestele mõeldud tänu ütlemist ei tohi edasi lükata, sest ühtäkki leiad, et oled oma sõnadega lootusetult hiljaks jäänud ning ütlemata sõnad jäävadki hinge kriipima. Mitte, et see postituse verbaalne tänu midagi muudaks, ent ikkagi.
Ühel koolitusel [...]
31 märts
Sugudevahelisest erinevusest
Eelmisel reedel oli üks igavesti halb päev. Olin omaenese mõtlematust tegutsemisest rusutud ja kurb. Velvo ilmselt tajus seda: ta oli tähelepanelik ja hoolitses mu eest omal vaiksel sõbralikul moel, aga ometi ei küsinud, mis juhtunud on. Ent ometi oleksin ma tahtnud, et ta päriks, küsiks ja uuriks, nii et ma oleksin saanud kogu oma maailmavalu ta suure [...]
3 märts
Süüdimatu päheistumine
Kuna ma pole kaugeltki inimene, kes täiuslikkusega teisi jalust lööb, siis olen püüdnud hoiduda ka teisi arvustamast. Kellel siis puudusi poleks!? Tsiviliseeritud maailmas peaks lubama igal inimesel korraldada oma elu nii, kuidas ta just soovib… eeldusel, et see ei kahjusta teisi. Olen püüdnud olla tolerantne, salliv ja abivalmis. Seda enam, et loen end loomult andja- tüübiks, kahtlustan, et [...]
21 okt
***
Täna jälgisin viimaseid visasid sügisesi lehti, mis puudel tuules abitult lipendasid ning kummaline metafoor tuli kummitama. Inimesed ongi nagu puulehed: sünnivad, kasvavad – kui kellegi kuri käsi või torm neid ennatlikult puult ei räsi; sügisel muudavad värvi, muutuvad kahkjateks nagu vanainimesed, et siis sügise saabudes tuulega lõpuks pidetult lennelda. Üksikud visamad peavad puus vastu mitu ajutist lund, muutuvad inetult pruuniks ja elutuks [...]
16 okt
Ettevaatust, eemale hoida!
Ma ei ole hea inimestetundja või vähemalt kulub mul inimese täielikuks kompamiseks keskmisest rohkem aega. Aastaid tagasi tööle asudes tundus üks kolleeg kurja ja järsuna. Irooniline, aga hakkasin hiljem tast väga lugu pidama ja meist said hoolimata suurest vanusevahest omamoodi sõbradki. Teine eakas kolleeg tekitas esmakohtumisel nõutuse - miks on nii sõbralik, aval ja siiras inimene elus üksikuks jäänud. [...]
