Archive for the ‘Eh!’ Category

Printsess herneteral?

Sügiseti hakkavad hiired taas vargsi elamutesse tungima.
Sel nädalal jooksis mul töö juures korraga väike hall hiireke üle jala. Ilmselt olime mõlemad ühtviisi šokis. Mina hiire jultumusest, tema minu kiledast karjatusest.
Hiirega on seotud mu elu üks piinlikumaid seiku. Lugu tõestab, et mingi sinivereline printsess herneteral ma kindlasti pole. Ma kasutan siinkohal võimalust, et vabandada kõigi ees ette - [...]

Jätka lugemist »

Paneb siiani punastama

Täna käisime lastega teatris.
Riidehoius järjekorras seistes meenub mulle alati piinlik lugu nõuka – ajast, mis on tekitanud teatud kompleksi kogu eluks – haiglaslikult hoolika tähelepanu üleriiete korrasoleku suhtes.
Tallinnas toimus palju aastaid tagasi rajoonide Noorte Õpetajate Nõukogu esimeeste kokkutulek.
Esmalt pidin üle elama pika ja tüütu bussisõidu pealinna. Bussis valitsev sumbunult soe ja umbne õhk sundis mantli riputama [...]

Jätka lugemist »

Peeglike, peeglike seina peal…

Viimases postituses kirjutasin Ähijärvele sõidust.
Ilmselt oli haigus mu meeled sel õhtul hägustanud, sest kodus selgus, et olin oma väärtuslikud prillid koolituskeskusesse unustanud. Õnneks sai see hajameelsus pärast appihüüdvat kõnet õnneliku lõpu ja nüüd on mu asendamatud abimehed taas olemas.
Ma pole küll krooniline hajameelsuse all kannatav professor, aga harva on hajameelsus kaasa toonud mõned koomilised seigad. Elu huumorinurka sobiks [...]

Jätka lugemist »

Vaat sellepärast siis

Tänane Postimees toob välja tõe, miks mul igasugune kaalujälgimine või -nälgimine ei õnnestu. Jaapanlased on pika vaevalise uurimistöö tulemina selgitanud, et õnnelikel inimestel on raske kaalus alla võtta. Kyoto, Kansai ja Osaka ülikoolide teadlaste koostöös valminud uurimus kinnitab, et oma eluga rahulolevad inimesed liigseid kilosid kaotama just ei kipu. Uuringu käigus pidi sadakond ülekaalulist katsealust läbima kuue [...]

Jätka lugemist »

Avame õnnele ukse?

Kokkuhoiupoliitika süül lösutab auto laisalt garaažis ning kandja varvas- valu saavad isiklikud jalad. Pole hullu, see tööle edasi- tagasi marssimine lisabki pisut füüsilist koormust ning annab paremini võimaluse märgata igapäevaselt sügiseses looduses toimuvaid muutusi. Näiteks täna varahommikul oli paks piimjas udu nagu hiiglaslik gaasirätik  mässinud ümbritseva endasse, tehes ümbruse mõneti kummituslikuks. Õhtul jäid eriliselt silma kased. Vene kirjanduses kohtab tihti metafoori - kaske [...]

Jätka lugemist »

Sõõmuke jõule

Põhjust nagu polegi, aga järjekordne masendushoog on saavutanud oma tõusuharja. Loodan, et see möödub kiiresti ja tõsiste tüsistusteta.
Mu suvi on olnud kõike muud kui allumatu ja heitlik – niisugust tühja tammuvat puhkust nagu ei mäletagi.  Tubased tööd peaksid olema küll kõik ornungis. Aga võta näpust, nagu saarlased ütlevad: pole ühti!  Täna Sandra küsis, miks meil jõulupärg ikka [...]

Jätka lugemist »

Kui mu jalad oskaksid rääkida

… siis kurdaksid nad mulle: “Armas peremeees, terve suvi oled sa lasknud meil laiutada kummikutes muru niites ja metsa mööda ragistades, mujal ringi tatsates plätudes, varbavahedes, tossudes või andnud hingata koguni ilma jalatsiteta. Tunneme hirmu, et varsti kängitsed meid terveks koolipäevaks kitsastesse kontsaga kingadesse!”
Ja mul pole nende parasiitmõtete peale midagi muud murelikult ohates öelda, kui: “Nada, bratja, [...]

Jätka lugemist »

Meloodiline nädalalõpp

Reedel toimus väike depressiivse suve hingeravi – käisime Kanepi kirikus Jassi Zahharovit- Margus Kappelit kuulamas. Kontsertielamus oli väga bro! Imeline! Paari laulu ajal olin sellises konditsioonis, et võttis silmaääre reetlikult veekalkvele, pidin millegi lustaka peale mõtlema, et mitte nägu lausa märjaks tilgutada. Ainult kolmanda laulu pealt muutus istumine väga väsitavaks: hoolimata pehmest polstrist taguotsal (oh, [...]

Jätka lugemist »

Linauss

Veider, kuidas koju ostetud suuremad ja väiksemad vidinad hakkavad kohemaid lisaaksessuaare nõudma: keraamiline pliit uue, õige põhjaga potte- panne, tolmuimeja tolmukotte, mikroahi kaanekest, mis püüab rasva- või toidupiisakesed kinni ega lase neid sattuda pragudesse, kus minu väikeste prullakate näppudega on neid ülimalt raske kätte saada.
Kui me vähem kui kümme aasta magamistoas kapitaalselt remonti tegime, tellisime [...]

Jätka lugemist »

Äriidee?

Keegi võiks vaevaks võtta ning välja selgitada, kus lõpeb meil Lõuna- Eesti teede ääres laialt levinud esinduslike kaunite  siniste, valgete ja roosade lupiinide kasvuareaal ja tarnida neid majesteetlikke lilli lõikelilledena sellisesse piirkonda, kus neid ei kasva. Olen kindel, et ostjaid neile rohkeõielistes kobarates õite ja sõrmjate sulglehtedega  iselaadsetele taimedele leiduks. Ja mis peamine – ei mingit kasvatamisvaeva, [...]

Jätka lugemist »