Peaaegu kolmkümmend aastat tagasi ohkas üks pisike kaheksa- aastane piiga südamest üle vaikse töönahinas klassi. Väikese inimese ohe ei äratanud esiti erilist tähelepanu - eks me kõik ohka aeg- ajalt. Aga esimesele järgnes teine, veelgi sügavam ja tähelepanu äratavam ning teisele järgnes kohe ka kolmas. “Merle, kas midagi on lahti?” päris õpetaja osavõtlikult. Väike tirts pahistas veel korra hoogsalt õhu kopsust välja ja sosistas õnnelikult: “Mul on täna üks rubla kaasas!”
Vaat selline lugu minevikust. Ma võiksin siia arvuti taha puhkima jäädagi, vaevalt keegi tõttaks küsima, et kuule, mis sul õige südamel on. Ja sellepärast ei saa ma ka õndsalt ohata ja vastata, et vaadake, ma sain jõuludeks endale ekspressomasina. 
Milline kohutav ja sõge priiskamine säästlikult elada püüdva pere jaoks! Aga kuna kingitud hobuse suhu vaadata ei sobi, siis pigistasin ühe silma kinni. Eks ta ole tõepoolest mugav masin: jahvatab oad, kuumutab vee ja pakub just sobivas kanguses ja mis põhiline – paraja temperatuuriga tassi uhke koorese vahumütsiga rüübet.
Aga muidu on elu jätkuvalt lill. Päev tiksub järjest pikemaks, suureks abiks on ka maapinnalt ülespoole kiirgav lumevalgus. Kevad pole enam kaugel, sõbrad!
