Kui hetkel valitaks Aasta Roppsuu- Röökurit, siis tänase päeva seisuga oleks antud veiklev trofee sama hästi kui mu elutoa kapi klaasitagust kaunistamas! (kauakestvad ovatsioonid)
Ma üllatasin täna ennastki! Ei oleks arvanud, et mu hääleaparaat on võimelike nii kõrgeid ja ebatsensuurseid sõnu välja tooma. Olen muidu selline mömm suhteliselt malbe ja leebe, proovin reeglina asju tasa ja targu lahendada, aga täna sai mu mõõt triiki täis, küljelt vaadates on lausa priske kuhjake peal. Kindlasti polnud minu eesmärgiks panna maailm teistpidi pöörlema või teha mingit ühiskonnatalasid kõigutavat revolutsiooni. Ah, milles asi? Lihtsalt teatud stereotüüpsetele hälvikutele ja joomahulluses visklevatele inimestele viisakas jutt enam ei mõju. Tundub, et meie koridoris plingib neile kiri: SIIN ASUB KÕIGI KÜLA JOODIKUTE KUSELA!
* Täienduseks kell 22.40: just lõppes järjekordne kusen- kuhu – tahan joomari aktsioon. Welcome to my hell! Ärgu keegi väitku, et ma olen preili Peps ja tunnen end asjata halvasti. Viimasel ajal pole omas kodus enam mingit privaatsust. Hetkel on välisuks lukus, aga päev pole veel läbi… Lihtsalt tülgastav! Nutan taga aegu, mil me trepikojas valitses puhtus, vaikus ja kord. Niuks! Niuks! Niuks!
