Viimasel ajal valdab mind mingi rumal rahutus. Tõenäoliselt kutsusid selle esile raisku lastud kinkekaardid ja vananenud load, aga võib – olla on vanus mu intelligence quotient´i vähendanud või olen ma lihtsalt abstraktsetel põhjustel hajameelsemaks jäänud.
Täna tuli Tiiaga juttu auto ülevaatusest ja ma tundsin, kuidas järsku süda ühe löögi vahele jättis ja stressikoll pead tõstis. Kas veel üks totralt mugav unustamine? Alles hetkelise mälukontrolli pärast veendusin, voila´, võin veel lõdvalt kolm kuud muretult ringi sõita.
Ma pole kindel, kas see pole mitte järjekordne luul, aga mulle tundub, et ülevaatusel suhtutakse naistesse pisut leebemalt kui meessoost autoomanikesse.
See arvamus ajas sügavamad juured, kui kolm aastat tagasi Velvo Elhardiga ülevaatuselt läbi ei saanud – pidurite näit oli allapoole lubatud normi. Aega piduriklotside vahetamiseks kulus üle lubatud normi ehk siis üle kalendrikuu. Päevale, mil auto lõpuks korda sai, oli määratud mu diplomitöö eelkaitsmine. Oleks ökoloogiline ja ilus sõita Tartu bussiga. Aga kuna siis ei olnud hetkel valitsevat obligatoorset säästukava, siis lootsin enne kaitsmist siiski ülevaatuselt läbi tuisata ning seejärel autonina Tartu poole keerata. Kahjuks jõudsin ülevaatusele täpselt 5 minutit enne lõunat. Tund aega tühja tolgendamist ei mahtunud mu tihedasse ajakavva sugugi. Jäi võimalus riskida. Tark vanasõna ütleb, et küsija suu pihta ei lööda. Ei löödudki. Kas oli põhjuseks mu õnnetu olek või ülevaataja hea tuju - ilmselt kübeke mõlemat. Veeresin autoga ülevaatuspunkti rõõmsalt sisse.
Tegelikult selgus, et rõõmustamiseks nii väga põhjust polegi. Pidurite näit oli jätkuvalt vilets. Proovisin puusalt tulistada. “Õhk on veel vahetamisest vahel,” oletasin optimistlikult. “Varsti hakkavad pidurid korralikult tööle.” “Tjah,” muheles ülevaataja lõbustatult, “teie juttu kuulates usun juba, et võib – olla hakkab parem tagatuli samuti a j a j o o k s u l tööle.”
Järgmiseks paluti mul kapotialune lahti teha. What? Mul pole iial tarvidust vaadata, mis on auto esiotsa all, sestap polnud imestada, et mul polnud halli aimugi, kuidas kapott lahti käib. Auto siseelu tundmaõppimine on seni mu jaoks nagu Hispaania Inkvisitsioon olnud. Ma pole mingi naisšovinist, aga auto korrashoid on minu arusaamade kohaselt mehe ülesanne. Ülevaatajal oli ilmselgelt lõbus. Väikese plõksuga avas ta salongist kapoti kaane: “Tulge vaadake ka sisse, muidu arvate, et see on seljakottide hoiuruum!”
Asi päädis sellega, et sain ülevaatuse tehtud normaalsummaga, ehkki oleksin ajalimiidi ületamise eest pidanud rohkem maksma. Kes nüüd kiljuda ja näppu kurjalt viibutada tahab, et niimoodi need avariiohtlikud autod teedele saadetakse, siis neile võin ääremärkusena kinnitada, et mastaapset rikkumist ei esinenud: tagatuli sai vahetatud ja pidurid said tõesti üsna pea enese värskendamisega hakkama.
