Mulle on juba lapsepõlvest saati meeldinud surnuaedades jalutada.
Tõenäoliselt sai see huvi alguse vanatädi Reedaga kalmistul käikudest. Tema mees oli maetud Viljandi Riia tänava kalmistule. Kuna vanatädi jäi üsna varsti pärast pulmi lastetult leseks, leidis ta abikaasa haual käimisest tröösti ning külastas seda üsna tihti. Tee hauani oli pikk, kõndida tuli surnuaia kõige tagumisse serva. Reet kõndis oma vanainimeselikul pisut vaaruval kõnnakul ja peatus aeg- ajalt, et puhata ning mõne kalmu juures kadunust lugu rääkida. Kuuldud lood õhutasid mu kujutlusvõime rändama.
Hiljem, juba täisealisena, kasutasin ma igat võimalust, et lähedalejäävale surnuaiale tiir peale teha.
Hauad võivad ka ilma jutustajata jutustada. Tihti võib hauakivi pildilt saada viite viimse puhkepaiga leidnu eluala või harrastuse kohta. Ankur hauaplaadil viitab tõenäoliselt endisele meremehele, lõõtspill räägib, et kadunu oli pillimees. Ka salmid ja järelehüüded hauatähisel on sageli head infokandjad. Matuseplatsi korrasolek räägib kas hoolimisest või hoolimatusest, sügavast leinast või võlatundest, mahajääjate maitsest või maitsetusest.
Haudadelt saab aimu eri ajastutel valitsenud eesnimetrendidest.
Need jalutuskäigud tekitavad küsimusi: milline oli nende inimeste elu, olid nad õnnelikud või õnnetud; viis neid siit ilmast ränk haigus, õnnetus või elutüdimus?
Surnuaed on omamoodi kultuurikandja.
Venemaa haudadele on omane suursugusus: hauad on ümbritsetud enamasti kõrge raudaiaga, ristid on värvitud kulla- või hõbedakarva, hauakivisid ilmestavad kadunute raamitud fotod, kunstlillede ja plekist pärgade seas on näha üksikuid punaseid tulpe. Norra ja Rootsi surnuaedadele on omane hauapiirde puudumine: ristide ja hauaplaatide vahel kasvab hooldatud muru. Seal panin tähele, et väikeste laste kalmudele oli pandud pisike valge savist ingel. Itaalias pole haruldased kiviseinad, kus kadunute tuhk pistetakse otsekui sahtlisse ja märgistatakse graveeritud plaadiga. Ka väikese Eesti eri paikkondade surnuaedades on märgata silmatorkavaid erinevusi.
Kui mõnes seltskonnas mu huvi on avalikuks tulnud, olen tajunud inimeste imestunud pilke ning segadust. Siis tunnen end Anderseni “Metsluikede” Elisana, kelle käigud kalmistule tekitavad vääritimõistmist.
Ma olen märganud surnuaedades kauneid kive, aga ole tihanud neist ühtegi kaasa võtta. Kalmistul paiknev kuulub alati sinna.
Surnuaed on maailma parim koht elu ja asjade üle järelemõtlemiseks. Võib päris kindel olla, et surnud ei tee kunagi halba, sellega saavad edukalt hakkama elavad.
